Eesti LGBT Ühing: kaasav ja turvaline haridus igale lapsele!

„Soovin, et Eesti LGBT+ noored saaksid kasvada ühiskonnas, kus tunneksid ennast turvaliselt ja teistega võrdsena!” Ingrid, 17

Igas 30 lapsega klassis on paar LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed ning teiste seksuaal- ja soovähemuste esindajad) õpilast, lisaks neile LGBT+ perede lapsed. Et neist lastest kasvaksid iseseisvas elus toimetulevad täiskasvanud, on oluline, et nendega töötavatel õpetajatel ja tugispetsialistidel on teoreetilised teadmised, kuidas tagada LGBT+ lapsele kuuluvus- ja turvatunne ning teised põhivajadused. Õpetaja ja LGBT+ kogukonna liikmena on mul neli soovitust, kuidas saab kool olla oma õppeprotsessides kaasav ja pakkuda igale lapsele turvalist hariduskeskkonda.

1. Kaasav ja toetav õpetaja, tugispetsialist ning haridusasutuse juht

 „Ma soovin, et igal LGBT+ noorel oleks kodu, kus nad saaks end turvaliselt tunda, ja pere, kelle keskel nad ei peaks hirmu tundma.” Karin, 26

Et mõista ja märgata kiusamist LGBT+ tunnuste alusel, tuleb tõdeda fakti, et igas koolis on LGBT+ rühma kuuluvaid või LGBT+ peredes kasvavaid lapsi. Teadvustamine ja aktsepteerimine, et need lapsed õpivad õpetaja klassis, on esimene samm nende toetamise suunas. Õpetaja, nagu iga teine oma valdkonna ekspert, ei saa vältida teatud teemade käsitlemist pädevuse vähesuse või oma maailmavaadete tõttu.

Koolil on kodu kõrval kanda oluline roll lapse toetamisel, sest kõik LGBT+ lapsed ei saa kodust vajaminevat tuge. Nad võivad kodus kogeda vaimset ja füüsilist vägivalda või varjata hirmu tõttu oma identiteeti. Identiteedi pidev varjamine põhjustab esialgu stressi, hiljem sageli depressiooni. Seega võib õpetaja või tugispetsialist olla ainus täiskasvanu, kelle võimuses on LGBT+ noort märgata ja toetada. Suuremate muudatusteni viiks aga see, kui kool tervikuna võtaks seisukoha, et igasugune kiusamine on taunitav ja koolis on teretulnud kõik lapsed.

2. Kaasav keskkond

„Ma soovin, et Eesti läheks üle sooneutraalsete tualettruumide kasutamisele. Kõik peaksid saama käia ilma hirmu ja ebamugavuseta tualetis.“ Eva, 18

Lähemal tutvusel LGBT+ laste muredega selgub, kui olulist rolli mängib lapse jaoks füüsiline keskkond. Keskkonda saab muuta mitmel moel LGBT+ lapsele kaasavaks, näiteks eemaldad tualettruumide ustelt sugu eristavad sildi, et ka transsoolised lapsed saaksid hirmuta käia tualetis. Koolikeskkonda muudavad sõbralikumaks ka ühekordsed aktsioonid, näiteks mitmekesisust väärtustavad plakatid, näitused jms. Kaasavat keskkonda saab luua tähistades lisaks emadepäevale ja isadepäevale ka perepäevi, näidates sellega, et kõik meid ümbritsevad erinevad pered on olulised. Samuti võib lisada kohustusliku kirjanduse hulka ja kooliraamatukogusse LGBT+ teemalist kirjandust.

3. Kaasav õppesisu

„Tahaks, et inimeseõpetuses õpetataks ka meie kohta midagi ja nt kaitsevahendid, mis meile sobivad.“ Kelly, 18

Tunnis peredest ja suhetedes rääkides tuleks arvestada, et peresid ja suhteid on erinevaid. Ka seksuaaltervist käsitledes tuleks osata adresseerida erineva identiteediga noori. Seda saab lihtsasti teha, suunates lapsi arutlema mitmekesisuse teemal. Tuues mõne õppesisu kohta näiteid, võib heteronormatiivsete juhtumite kõrvale tuua ka LGBT+ teemalisi näiteid. Näiteks võib peredest kõneldes kuvada tundi sissejuhatades klassiseinale pildi hoopis kahe emaga perest.

4. Kaasav kõnekeel

„Ma soovin, et ma ei peaks tundma ühiskonna survet kogu aeg, tahan olla lihtsalt mina, ilma sildistamata” Laura, 19

Õpetaja saab anda oma panuse sellesse, et õpilasi ümbritsev verbaalne ruum oleks kaasav ja vägivallatu. Ta võib kasutada sooneutraalset sõnavara, reageerida LGBT+ teemadest lähtuvatele naljadele, jätta eeldamata, et kõigil on isa ja ema jne.

Kui meie eesmärk on, et iga laps saaks hariduse, siis on oluline luua ka vajalikud tingimused, et kõigil oleks ligipääs võrdsetele võimalustele hariduses. Kui tunned õpetaja või tugispetsialistina, et valdad teemat veel vähe, ent tahad olla LGBT+ noorele ja LGBT+ peres kasvavale noorele toeks, siis võta julgesti ühendust Eesti LGBT Ühinguga. Ühingul on pikaajaline kogemus haridusvaldkonna töötajate nõustamisel ja koolitamisel, samuti pakume materjale tunnitöö läbiviimiseks, viime õpetaja või tugispetsialisti vajadusel kokku LGBT+ inimeste ja nende lugudega ning saadame soovi korral oma valdkonnaeksperdid tundi koolitust läbi viima.

 

Kristel Rannaääre
Eesti LGBT Ühingu tegevjuht,
õpetaja
kristel@lgbt.ee

 

Kuidas jõuda selleni, et ükski koolipere liige ei kannataks kiusamise all?

Sellel nädalal on tekkinud tervitatav arutelu õpetajate poolt kogetud kiusamise või väärkohtlemise üle. Tõuke andis selleks Martin Ehala 22. jaanuaril Postimehes ilmunud artikkel, milles autor võtab kokku enda poolt läbiviidud küsitluse tulemused ja kogutud kogemused. Pilt on esmapilgul ehmatav! Samas võtkem vaadata ka selle esmapilgu taha. Võtkem küsida, kuidas selline pilt on tekkinud ja mida meil selle probleemi kohta veel teada on.

Näiteks oleks hea meelde tuletada, et kiusamiseks peetakse korduvat ja tahtlikku kahjustamist ebavõrdsel positsioonil olevate inimeste vahel. Iga lugupidamatut tegu või väärkohtlemist ei saa alati võrdsustada kiusamisega. Kui lugeda näiteks lugupidamatu käitumise kirjeldust Martin Ehala läbiviidud küsitluses, siis milline lapsevanem ei oleks elu jooksul mõnda neist kirjeldatud käitumistest oma lapse poolt kogenud? Kas laps siis kiusab oma vanemat või on tegemist millegi muuga? Samal ajal tuleb arvestada, et kellegi kiusamist objektiivselt hinnata ongi keeruline ja kannatamine ongi väga subjektiivne kogemus. Ilmselgelt on õpetajaametis probleem korduvate ebamugavate kogemustega olemas.

Küsitluse autor on ise kenasti rõhutanud, et hoolimata arvestatavast vastajate hulgast ei pruugi kujunenud valim anda usaldusväärset pilti kogu Eesti õpetajaskonna kogemustest. Anna-Liisa Blaubrük 25. jaanuari Õpetajate Lehes kirjeldab oma arvamusloos teist võimalikku vaadet – enamik õpetajaid teeb oma tööd rõõmuga ja saab ettetulevate probleemidega kenasti hakkama.

Aga kuidas siis lood on? Õnneks on meil siin võimalus kõrvale otsida rangematele nõuetele vastavaid teadusuuringuid. Needki osutavad kiusamiskogemuse laiale levikule õpetajate hulgas. Õpetajate kokkupuuteid kiusamisega on uuritud varasemalt näiteks Tartu Ülikooli dotsendi Kristi Kõivu eestvedamisel (Kõiv, 2011, 2015; 2017; Tikk, 2017).

Kõiv on võrrelnud rohkem kui poolesaja õpetaja kogemuste põhjal olukorda 2003. ja 2013. aastal ning leidnud, et kiusamise all kannatamine oli 2013. aastal õpetajate hulgas oluliselt levinum kui 10 aastat varem, kusjuures üle 20% õpetajatest kannatas viimase poole aasta jooksul mõne õpilastepoolse ja peaaegu sama palju mõne kolleegidepoolse kahjustamise vormi all (Kõiv, 2015). Kolm aastat hiljem, 2016. aastal, kannatas õpilastepoolse kiusamise all juba 35,3% ja täiskasvanutepoolse kiusamise all 25,3% õpetajatest (Kõiv, 2017). See tulemus on kooskõlas rahvusvaheliste uuringutega, mis erinevalt õpilastevahelise kiusamise vähenemisest näitavad õpetajate kiusamises suurenemise trendi.

Meil on kasutusel mitmeid hästi toimivaid õpilastevahelise kiusamise vähendamise programme ja vaikimisi eeldame, et neist on kasu ka täiskasvanutele. Praegu aga näib, et on väga vaja mõelda ka süsteemsele kiusuennetusele täiskasvanute hulgas.

Suure muutuse saavutamine suhtluskultuuris ja kaaskodaniku lugupidavas kohtlemises saab alguse pisikestest tegudest kodus ja koolis.

Aitäh näiteks Kätlin Konstabelile 22. jaanuari Postimehes teemakohaste soovituste eest. Vaadakem probleemile otsa ja mõelgem igaüks – mida mina juba täna teha saan, et minu laps ja/või õpilane õpiks kaasinimest lugupidavalt kohtlema. Ja nagu lastevahelises kiusamises, on ka siin ülioluline roll pealtvaatajatel – mida me teeme, kui näeme kiusamist pealt?

 

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige, Tallinna Ülikooli teadur ja õppejõud

 

Allikad:

Kõiv, K. (2011). Bullying in a school context: Teachers as victims. Psicologia e Educação, IX-X (1, 2), 95–106.
Kõiv, K. (2015). Changes over a ten-year interval in the prevalence of teacher targeted bullying. Procedia-Social and Behavioral Sciences, 171, 126-133.
Kõiv, K. (2017). Õpetaja ja sotsiaalpedagoog kui kiusamise ohvrid. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 5(2), 133-154.
Tikk, Sandra (2017). Õpetajate kiusamine õpilaste poolt põhikoolide õpetajate näitel, magistritöö. Juhendaja Kõiv, K. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, haridusteaduste instituut.

 

Kui lapse jutt ajab närvi…

Tihti küsivad lapsevanemad või õpetajad suhtlemiskoolitustel mu käest paari nippi, kuidas tulla toime, kui lapse käitumine või jutt ei ole vastuvõetav. Aeg-ajalt ikka juhtub, et tähtsa jutuajamise käigus laps ütleb või teeb midagi, mis ärritab. Küsitakse, mida teha, et sellist pingelist seisu lahendada ja oma tunnetega toime tulla. Seda kõike vaatasime ka läbi erinevate mõjutamisastmete augusti lõpus Viljandi lähistel toimunud KiVa suvekoolis osalejatega töötoas „Kui lapse jutt ajab närvi“.

Mõjutamise oskust uurinud psühholoogid ütlevad, et me oleme mõjusad ainult siis, kui me kuulame ja mõistame ka oma suhtluspartnerit. Kui tahame mõjutada,peaksime seejuures kuulama ka vestluspartnerit. See tähendab, et oluline on lasta lapsel oma lugu ära rääkida ja püüda tema arvamust mõista. Kuid selle asemel käitume sageli hoopis vastupidiselt: ei lase lapsel rääkida, naeruvääristame tema mõtteid, sildistame või mis veelgi tavalisem, hakkame lapsele õpetussõnu jagama. Lapsele saadab see sõnumi, et tema jutt ja käitumine ei ole vastuvõetav ja sageli lõpetab laps koostöö.

Muidugi oleme me lapsevanemate ja õpetajatena kogenumad, aga kõik eelpool loetletud vastused ja käitumised on enamasti meie reaktsioon sellele, kui lapse jutt või käitumine ei tundu meile õige. Siinjuures võivad olla segavaks faktoriks meie eelhoiakud lapse suhtes. Näiteks on meil eelarvamus, et laps on liialt kogenematu, et sellises olukorras õigetele lahendustele mõelda, ta ei viitsi niikuinii sellele pühenduda, sest tal pole püsivust, või on tegemist millegigi, mis ei ole selle lapse jaoks sobiv. Erinevate laste puhul võivad meid segada erinevad eelarvamused, mis takistavad meid nägemast reaalset pilti.

Mis siis aitab, kui mul on raske last kuulata ja mõista?

Üks abistav viis, kuidas eelarvamustest mööda vaadata, on püüda end kujutleda lapse rolli. Vanadel indiaanlastel tavatsesid öelda: „Ära anna oma kaaslasele hinnangut enne, kui sa ei ole kõndinud vähemalt ühte miili tema jalanõudes.“ Sellisel viisil mõtlemine, kasvõi korraks,  võimaldab meil vaadata last kui „puhast lehte“ ja olla tema jutu ja tegutsemisviisi suhtes avatum. Tark on olla kannatlik ning võtta pigem kuulaja ja heas mõttes uurija positsioon ning lasta lapsel end avada.

Samuti on abiks, kui nende keerulisemate vestluste juures meeles pidada, et kui tunded on kasvanud üle pea, siis tuleks öelda “Stopp!” ja võtta aeg maha. Sest sellistel juhtudel on emotsioonid meie ratsionaalse aju vallutanud ning tegelikult ei suuda me efektiivselt tegutseda. Kasvõi hetkeks endale rahunemiseks aja võtmine aitab meil vältida suhtlusolukordade kontrolli alt väljumist ning olla edasi toetav suhtluspartner.

Üllatusena on võimalik sellisel juhul kogeda, et oleme täiskasvanutena nendes situatsioonides, kus enne lapse jutt meid närvi ajas, leplikumad.

Mis aga kõige olulisem, me saame nendes olukordades pärast lapse ära kuulamist sõnajärje jälle enda kätte. Siis on meie kord rääkida ning on palju suurem tõenäosus, et laps meid kuulab, mõistab ja meie õpetussõnade järgi ka tegutseda proovib. Töötoa lõpus kõlama jäänud sõnum oli: võti on esmalt oma tunnete juhtimises ning seeläbi lapsega selgema ja avatuma suhtluse loomises. Nii oleme eeskujuks ja õpetame ka lastele keerulisemate vestluste juures oma tunnetega toimetulekut ja avatust.

 

Ly Kasvandik

Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna juht, KiVa koolitaja ja SA Kiusamisvaba Kooli nõukogu liige

Õpilaste kogemused kiusamisega 2018. aasta KiVa programmi õpilasküsitluse põhjal

KiVa programmiga liitunud koolide 1.-6. klassi õpilaste hulgas viiakse igal kevadel läbi õpilasküsitlus. Küsitluse eesmärk on kaardistada õpilaste kogemusi seoses kiusamise, koolis oleva suhete kliima ja KiVa programmi kasutamisega. Kokkuvõte keskendub õpilaste kogemustele kiusamisega, täpsemalt teisi kiusanud, kiusamise all kannatanud, küberkiusamise ning keha ja seksuaalsust puudutavate ebameeldivate kogemuste osaks saanud õpilaste protsentidele.

Lae raport tutvumiseks alla siit.

Milliseid teadmisi ja oskusi vajavad lapsevanemad ja õpetajad kiusamise kohta ehk Kokkuvõte veebiküsitlusest oktoobris 2018

Kiusamisvaba Kooli poole on viimastel kuudel tulnud mitmeid pöördumisi abi- ja koolituspalvetega. Meid kutsutakse koolitama nii õpetajaid kui lapsevanemaid koolides, aga pöörduvad ka ettevõtted, kes oma kollektiivi (ja lapsevanematest töötajate) teadlikkust soovivad tõsta. Kuna koolitamise aeg on tavaliselt üsna napp ja, olgem ausad, kiusamisest ja selle vastu võitlemisest võib teha mitmepäevaseid koolitusi, oleme püüdnud leida üles need kõige olulisemad küsimused, millest esmalt pihta hakata. Selleks sai tehtud ka käesolev küsitlus.

Küsitluse eesmärk oli kaardistada lapsevanemate ja õpetajate vajadusi kiusamise vähendamiseks oluliste teadmiste ja oskuste osas. Küsitlusest saadud tulemused aitavad Kiusamisvaba Kooli meeskonnal arendada vajalikke info- ja koolitusmaterjale.

Küsitlus toimus 17.-30. oktoobril 2018 Facebooki keskkonnas. Küsitlusele vastas 99 lapsevanemat ja 24 õpetajat. Palusime vastajal esmalt märkida oma rolli (lapsevanem või õpetaja) ja valida seejärel etteantud loendist just tema jaoks kõige olulisemad vajadused. Lisaks oli võimalik valida varianti „muu“ koos täpsustava kommentaariga ning vabas vormis oma mõtteid ja küsimusi jagada.

Tulemustest selgus, et oma olemasolevaid teadmisi hindas piisavaks vaid 3 lapsevanemat ja 1 õpetaja (joonised 1 ja 2). Lapsevanemate jaoks on kõige olulisemad teadmised ja oskused oma lapse aitamiseks, kui ta on seotud kiusamisega, kuidas kasvatada oma last nii, et ennetada kiusamise ohvriks või kiusajaks sattumise riski. Üle poolte vastanud vanematest vajab ka rohkem teadmisi ja oskusi sellest, kuidas teha koostööd oma lapse õpetajaga kiusamise tõhusaks peatamiseks (joonis 1).

Sama soov tuleb ka õpetajatelt: tervelt kolmveerand vastanud õpetajatest soovib paremaid teadmisi ja oskusi koostööks lapsevanematega kiusamise peatamisel (joonis 2). Enamik vastanud õpetajatest tunneb veel vajadust juhtumi kohapeal peatamise ja lahendamise oskuste järele ning soovivad õpetajad teada, kuidas paremini aidata kiusamisega seotud õpilasi ja kuidas oma tegevusega kahju suurendamist ära hoida. Tuntakse huvi ka üldise ennetuse vastu.

Suhteliselt vähem lapsevanemaid ja õpetajaid soovib rohkem teada kiusamise olemuse ja märkamise kohta. Võimalik, et teadlikkus kiusamise olemusest on juba enamuse vastajate arvates piisavalt hea.

Kommentaarides sooviti lapsevanemate poolt, et koolist antaks kiirelt infot väiksemagi probleemi korral, et sel poleks võimalik suureks paisuda. Küsiti ka, kuidas kaitsta enda last, kui kiusajaks on õpetaja. Sooviti, et õpetajad aktsepteeriksid laste erinevusi, ei mõistaks kohe hukka, ei sildistaks, ei eeldaks, et kõik lapsed käituvad ühtemoodi. Oodati mõistvat suhtumist kiusajasse ja tema peresse – ka kiusajaga tuleks tegeleda, teda aidata, mitte avalikult hukka mõista.

Tõepoolest on õppida palju nii lapsevanematel kui õpetajatel! Julgustame mõlemaid avatud ja toetavale koostööle, sest nii saame aidata laste muresid kõige paremini lahendada. Kui lapsevanemale tundub, et lapse enda õpetaja mingil põhjusel ei oska/saa kiusamise muret tõhusalt lahendatud, siis KiVa-koolides võib julgelt otse ka KiVa-tiimi poole pöörduda (kontaktid peaks lapsevanematele kättesaadavad olema ja kui ei ole, võib ka meie poole pöörduda, saame aidata).

Tunti huvi, kuidas suhtuda sellesse, kui täiskasvanud käivad koolides lastele oma kiusamise lugusid rääkimas. Kogemuste kuulamine võib olla väga positiivne, aga ka väga riskantne õppimise kogemus. Kiusamise korral on iga lugu väga erinev ja toimetuleku viisid samuti. Kutsudes täiskasvanuid rääkima, on väga oluline teada, millise sõnumi lapsed sellelt esinejalt saavad ja kuidas see võiks nende suhtumisi kujundada. Kutsume siinkohal üles ettevaatlikkusele ja kindlasti tasub rääkijatel end eelnevalt spetsialisti abiga ettevalmistada. Ka siin saaksime appi tulla.

Joonis 1. Teemasid vajalikuks pidanud lapsevanemate protsent.

Joonis 2. Teemasid vajalikuks pidanud õpetajate protsent.

Suur tänu kõigile vastajatele! Saame teie toel välja töötada veelgi paremaid õppimisvõimalusi. Juba praegu leiate aga mitmeid toetavaid materjale meie kodulehelt www.kiusamisvaba.ee. Kindlasti soovitame tutvuda KiVa programmi „Miniõpikuga lapsevanematele“.

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool

KiVa või VEPA? KiVa ja VEPA!

Aktiivsed ja eesrindlikud õpetajad seisavad tihti valikute ees: programme ja põnevaid ettevõtmisi on palju, aga mida ja kuidas ikkagi õpilaste heaolule mõeldes valida? Ja kuidas selle kõige juures ise õpetajana ellu jääda? Nii olemegi märganud, et koolides, kus on paralleelselt KiVa ja VEPA programmid, tekib küsimusi, kas neid ikka võib (ja jõuab) koos kasutada.

VEPA on tõhus ennetusprogramm, mis arendab õpilaste enesejuhtimise oskust ja keskendumisvõimet, vähendab vaimse tervisega seotud riske ning aitab tulevikus ennetada erinevate sõltuvusainete tarvitamist ja õigusrikkumisi. KiVa on tõhusaim just kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks, keskendudes õpilase enese- ja teiste (tunnete) analüüsimisele, grupi surve ja kiusamiskäitumise mõistmisele ja sekkumisoskuste õppimisele. Mõlemad programmid võivad olla koolis paralleelselt kasutusel ning et see kõik oleks edukas ja jätkusuutlik, anname mõned soovitused:

  1. Kui kool on alustanud ühe või teise programmiga, võiks see olla kasutusel 2-3 aastat, enne kui kool otsustab võtta juurde järgmise. Kui kool kasutab näiteks VEPAt ja KiVa paralleelselt, võiks väiksema kogemusega VEPA- või KiVa-rakendajad uue programmiga alustada järk-järgult, varem kasutusse võetud programmi unarusse jätmata. See on hea selleks, et ühe programmiga saavutatud tulemused püsiksid ja samas ei jääks õpetaja maha uuest olulisest rongist, millele teised kolleegid on astunud. Vajadusel küsige kindlasti nõu ja abi VEPA ja KiVa organisatsioonidelt!
  2. VEPAt saab rakendada kogu koolikeskkonnas ja väljaspool läbivalt, KiVa ennetusmoodul keskendub aga just 1.-6. klassides konkreetsetele väärtuskasvatus- ja sekkumisoskuste tundidele, mida viib klassijuhataja läbi umbes 2 korda kuus. Seega kumbki programm ei sunni teisest loobuma, vaid VEPA elemente saab – ja võikski! – edukalt rakendada ka KiVa-tundides, VEPA mängu võib aga julgelt haarata uusi teadmisi, oskusi ja kokkuleppeid KiVa-tundidest!
  3. VEPA õpetajate põhitööriistaks on visiooniplakat, mis kirjeldab, mida õpilased tahavad näha, kuulda, teha ja tunda rohkem ning mida vähem. KiVa tundides õpitakse mõistma, mis on turvaline, mis ebaturvaline; miks kiusamine tekib ja millisel viisil seda ise vähendada – see kõik annab võimaluse näiteks VEPA visiooniplakati regulaarseks värskendamiseks. Nt võivad õpilased plakati peale kirjutada, et nad tahavad “näha rohkem julgust”, et kaaslased kiusamisse sekkuksid, või “tunda vähem tõrjutust”, et kaudse kiusamise viise jääks klassis (veel) vähemaks.

Nii KiVa kui VEPA on tõenduspõhised ennetusprogrammid. Mõlemal on oma fookus, omad edutegurid. Mõlemad programmid on toimivad ja tõhusad, kui neid kasutada jär-je-pi-de-valt!

KiVa ja VEPA koos on KiPA! 😉

Koostöiste tervitustega

Anita Baumbach (VEPA entusiast)
Triin Toomesaar (KiVa entusiast)

Tulemusliku kiusuennetuse tagab edukas meeskonnatöö

Kiusamise ennetamine ja vähendamine koolis eeldab terve koolipere ühist tööd. Hea meeskonnatöö toetub kolmele jalale:

  1. usaldus meeskonnaliikmete vahel;
  2. ühtsustunne – me ajame üht asja, meil on eesmärk ja oleme uhked, et kuulume sellesse meeskonda;
  3. efektiivsus- või toimivustunne – meie tegevusel on tähendus ja tulemus, oleme edukad ja efektiivsed.

Juhul, kui usaldus meeskonnaliikmete vahel on vähene, kujunevad varem või hiljem välja nn keerulised tüübid, kellest teised ei saa hästi aru ja kellega on keeruline suhelda. Kiiremini võib see tekkida hajameeskondades, kus distantsid inimeste vahel ongi suuremad ja seetõttu tuntakse üksteist vähem. Kui me inimest ei tunne, täidame teadmatuse mõistmatusega ja „keeruline“ tüüp muutub järjest keerulisemaks.

Kui ühtsustundest on vajaka, võib juhtuda, et tiimiliikmed ajavad erinevat asja, sest eesmärk ei ole selge või tõlgendab igaüks seda isemoodi. Meeskonnaliikmete erinevad vajadused saavad järjest suurema kaalu ja seetõttu on lihtne tekkima ka ebaõiglustunne, miks keegi võib nt koosolekult puududa, aga mina pean osalema.

Kui meeskond ei tunne, et nende tegevus on tulemuslik ja efektiivne, võtab maad lootusetus, mis tihtipeale avaldub väsimusena. Kõige rohkem väljendub see madalale motivatsioonile viitavates märkides – ei jõua, ei märka, ei ütle, sest vahet ei ole, kas ma teen või ei tee. See juhtub, kui meeskonnaliikmetel on keeruline näha oma isikliku töö mõju lõpptulemusele või on eesmärk nii suur ja kaugel, et selle poole püüdlemine tundub ebarealistlik.

Mida siis teha?

Usaldust aitab tekitada üksteise tundmaõppimine ning koos aja veetmine, nt ühisüritustel. Oluline on ka väljendada ootusi üksteise suhtes ja leppida kokku selgetes rollides.

Ühtsustunne tekib, kui tiimiliikmetel on ühine eesmärk ja arusaam, kuidas selles suunas liikuda. Ka selged kokkulepped ja ühiselt paika pandud reeglid aitavad luua ühtsustunnet.

Efektiivsustunnet aitavad luua selged mõõdikud ja see, kui juht märkab ja tunnustab oma meeskonnaliikmete panust. Oluline on tähelepanu pöörata aga ka töödistsipliinile.

Mida veel edukad meeskonnad teevad?

  • Kehtestavad selged käitumisreeglid, nt kohalolek, diskussiooni avatus, konfidentsiaalsus, orienteeritus tulemustele, konstruktiivne konfronteerumine ja panus;
  • püstitavad ja saavutavad mõned kiired eesmärgid;
  • väljendavad tundeid avatult;
  • töötavad konfliktid läbi;
  • toetavad üksteist;
  • veedavad palju aega koos;
  • kasutavad positiivset tagasisidet ja tunnustamist.