Kui lapse jutt ajab närvi…

Tihti küsivad lapsevanemad või õpetajad suhtlemiskoolitustel mu käest paari nippi, kuidas tulla toime, kui lapse käitumine või jutt ei ole vastuvõetav. Aeg-ajalt ikka juhtub, et tähtsa jutuajamise käigus laps ütleb või teeb midagi, mis ärritab. Küsitakse, mida teha, et sellist pingelist seisu lahendada ja oma tunnetega toime tulla. Seda kõike vaatasime ka läbi erinevate mõjutamisastmete augusti lõpus Viljandi lähistel toimunud KiVa suvekoolis osalejatega töötoas „Kui lapse jutt ajab närvi“.

Mõjutamise oskust uurinud psühholoogid ütlevad, et me oleme mõjusad ainult siis, kui me kuulame ja mõistame ka oma suhtluspartnerit. Kui tahame mõjutada,peaksime seejuures kuulama ka vestluspartnerit. See tähendab, et oluline on lasta lapsel oma lugu ära rääkida ja püüda tema arvamust mõista. Kuid selle asemel käitume sageli hoopis vastupidiselt: ei lase lapsel rääkida, naeruvääristame tema mõtteid, sildistame või mis veelgi tavalisem, hakkame lapsele õpetussõnu jagama. Lapsele saadab see sõnumi, et tema jutt ja käitumine ei ole vastuvõetav ja sageli lõpetab laps koostöö.

Muidugi oleme me lapsevanemate ja õpetajatena kogenumad, aga kõik eelpool loetletud vastused ja käitumised on enamasti meie reaktsioon sellele, kui lapse jutt või käitumine ei tundu meile õige. Siinjuures võivad olla segavaks faktoriks meie eelhoiakud lapse suhtes. Näiteks on meil eelarvamus, et laps on liialt kogenematu, et sellises olukorras õigetele lahendustele mõelda, ta ei viitsi niikuinii sellele pühenduda, sest tal pole püsivust, või on tegemist millegigi, mis ei ole selle lapse jaoks sobiv. Erinevate laste puhul võivad meid segada erinevad eelarvamused, mis takistavad meid nägemast reaalset pilti.

Mis siis aitab, kui mul on raske last kuulata ja mõista?

Üks abistav viis, kuidas eelarvamustest mööda vaadata, on püüda end kujutleda lapse rolli. Vanadel indiaanlastel tavatsesid öelda: „Ära anna oma kaaslasele hinnangut enne, kui sa ei ole kõndinud vähemalt ühte miili tema jalanõudes.“ Sellisel viisil mõtlemine, kasvõi korraks,  võimaldab meil vaadata last kui „puhast lehte“ ja olla tema jutu ja tegutsemisviisi suhtes avatum. Tark on olla kannatlik ning võtta pigem kuulaja ja heas mõttes uurija positsioon ning lasta lapsel end avada.

Samuti on abiks, kui nende keerulisemate vestluste juures meeles pidada, et kui tunded on kasvanud üle pea, siis tuleks öelda “Stopp!” ja võtta aeg maha. Sest sellistel juhtudel on emotsioonid meie ratsionaalse aju vallutanud ning tegelikult ei suuda me efektiivselt tegutseda. Kasvõi hetkeks endale rahunemiseks aja võtmine aitab meil vältida suhtlusolukordade kontrolli alt väljumist ning olla edasi toetav suhtluspartner.

Üllatusena on võimalik sellisel juhul kogeda, et oleme täiskasvanutena nendes situatsioonides, kus enne lapse jutt meid närvi ajas, leplikumad.

Mis aga kõige olulisem, me saame nendes olukordades pärast lapse ära kuulamist sõnajärje jälle enda kätte. Siis on meie kord rääkida ning on palju suurem tõenäosus, et laps meid kuulab, mõistab ja meie õpetussõnade järgi ka tegutseda proovib. Töötoa lõpus kõlama jäänud sõnum oli: võti on esmalt oma tunnete juhtimises ning seeläbi lapsega selgema ja avatuma suhtluse loomises. Nii oleme eeskujuks ja õpetame ka lastele keerulisemate vestluste juures oma tunnetega toimetulekut ja avatust.

 

Ly Kasvandik

Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna juht, KiVa koolitaja ja SA Kiusamisvaba Kooli nõukogu liige