Ajaleht Sakala lugu: Viljandimaal on edukad kiusuennetamiskoolid

Lugu ilmus esmalt 21. jaanuaril ajalehes Sakala siin. Reporter Alice Lokk. Artiklis kirjeldab Suure-Jaani kooli õppejuht Katrin Nurk, mida tähendab ühe kooli jaoks KiVa programmi rakendamine. Kommenteerivad ka meie sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaar ning uuringukoordinaator Kristiina Treial.

Viljandimaal on üheksa kooli liitunud Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse pakutava KiVa programmiga, mis tähendab, et nendes koolides pööratakse mõtestatud tegevuse kaudu iga päev tähelepanu kiusamise vältimisele. Mõni neist koolidest on programmis saavutanud põhi- ja üks kõrgtaseme.

Lisaks Paalalinna koolile saavutas hiljaaegu põhitaseme Suure-Jaani kool. Kooli õppejuht Katrin Nurk ütles, et järgitakse kuut väärtust: julgus, koostöö, rõõm, algatus, kokkuhoid ja märkamine. «Kõiki neid väärtusi saab oskuslikult siduda Kiva programmiga, näiteks tuleb märgata kiusajat,» lausus ta.

Katrin Nurga sõnutsi on viiendatel klassidel eraldi kiusuennetustunnid, kus teemaga põhjalikumalt tegeldakse. Näiteks luuakse neis tundides teemakohaseid videoid. Tegelikult aga hakatakse õppejuhi sõnul kiusuennetusega tutvuma juba esimeses klassis. «Esimeste klasside ruumis on seinte peal KiVa reeglid. Enne, kui kool üldse algab, jagatakse ka vanematele KiVa õpikud, kus on muu hulgas kirjas kontaktid, kui peaks tekkima küsimusi,» selgitas Nurk. «Räägime neile, mis programm see on ja mida kiusamine endast üldse kujutab. Näiteks kui keegi teisele ühe korra halvasti ütleb, siis see veel päris kiusamine ei ole.»

Õppejuhi sõnul on seal osavad õpetajad, kes juba algklassides lõimivad KiVa programmi eri ainetes oma tegevustesse. «Seda programmi eraldi tunniplaanis sees pole, kuid KiVa kodulehel on õppematerjal kasutamiseks.»

Igal KiVaga liitunud koolil on loodud oma tiim, kus on asjatundjad, kelle poole saab kiusamismuredega pöörduda. Nurk selgitas, et muredele lähenetakse juhtumipõhiselt, mis tähendab, et tiim sekkub, kui tundub, et tegemist on päriselt kiusamisega. «Sellistel puhkudel saab näiteks õpetaja pöörduda KiVa-tiimi liikme poole ja asja hakatakse lahendama. Ka aineõpetajad ja klassijuhatajad saavad ise palju asju aetud,» rääkis õppejuht.

Katrin Nurga arvates saavad õpilased hästi aru, miks programm koolis vajalik on, ning on sellega aastate jooksul harjunud. «Alguses aga ei läinud hästi käima täiskasvanute KiVa-vestide kandmine, kuid nüüd kantakse neid rohkem. Oleme laiendanud seda nii, et vesti ei kanna KiVa-tiimi liikmed, vaid korrapidajast õpetajad. See on kärtskollane ja silmatorkav, lastele on see silma jäänud ja nad tulevad rohkem rääkima. See täidab oma eesmärki,» selgitas Nurk.

Katrin Nurk nõustus Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse eestvedajatega, et kiusamist ei ole võimalik päris ära kaotada. «Kiusamist on alati, aga seda saab lahendada siis, kui tullakse rääkima. Nüüd olen näinud, et rääkima ei tule õpilane, kellel probleem oli, vaid tulid need, kes seda pealt nägid. See juba näitab, et suurem eesmärk on saavutatud: keegi teine näeb ja hakkab aitama. Siis saab teha kokkuleppe, et teised jälgiksid abivajajat.»

Sihtasutuse Kiusamisvaba­ Kool tegevjuht Triin Toomesaar ütles, et tasemeid hakati koolidele andma eelmisel aastal. «Püüame sellega aidata aru saada, millal kool vastab kvaliteedinõuetele ja millal on programmis teatud asjad tegemata jäetud. Põhitase tähendab, et kool kasutab kõiki programmi elemente piisaval määral,» selgitas Toomesaar.

KiVa programm on kolmesambaline. «Üks osa on ennetus, mille kese on ennetustunnid. Selleks kasutavad õpetajad eri vanuseastmetele mõeldud käsiraamatuid. Ennetustunde soovitatakse teha umbes kaks korda kuus. Samuti soovitatakse vähemalt kord aastas teha ülekoolilisi teavitusüritusi. Lisaks sellele on kooli seintel erinevad materjalid,» selgitas Toomesaar.

Teine osa ehk sekkumismudel näeb ette, et koolis on väljaõppe saanud meeskond, kes oskab eri osapooltega kiusamisjuhtumist vestelda. Toomesaar selgitas, et kiusamise puhul võib õpilane pöörduda kelle poole tahes, aga rühm võtab vastutuse selle eest, et juhtumiga edasi tegeldakse ja kannataja leiaks toetust. Tähtis on ka see, et teist last kiusanud õpilased saaksid aru, mis läks valesti, ja neil oleks motivatsiooni oma käitumist muuta.

Kolmas osa programmist on uurimine. Igal kevadel viiakse KiVa-koolides läbi anonüümne õpilasküsitlus, mille põhjal saab kool tagasisidet, kuidas programmi rakendamine läinud on.

Toomesaare sõnul on küsitlused näidanud, et nii Soomes, Eestis kui ka teistes riikides on kiusamisohvrite osakaal programmi mõjul vähenenud. «Näiteks kuuenda kasutusaasta lõpuks oli Eesti KiVa-koolides ohvrite osakaal langenud kolmandiku võrra ehk 14,1 protsendini. See on Eesti keskmisest madalam.»

Kiusamisvaba Kooli juhatuse liikme Kristiina Treiali sõnul on Viljandimaal programmiga liitunud veel Viljandi Kesklinna, Holstre, Saarepeedi, Viiratsi ja Kirivere kool ning Olustvere põhikool. 2019. aastal sai Kalmetu kool aasta kiusuennetaja tiitli ning rakendab KiVa programmi kõrgtasemel.