Carmen-Kristiina Parik — tegevjuhi teatepulga järgmine kandja!

Enne kui me 14. jaanuaril virtuaalselt toimunud KiVa-koolide talvekoolis sihtasutuse uue tegevjuhi koolidele nähtavaks tegime, küsisime nende käest kolm küsimust. Üks neist oli: mis ühendab uut tegevjuhti Kristiina Treiali ja Christina Salmivalliga? Kas nimi, tumedad juuksed, teadus- ja tõenduspõhisuse kiiks või kõik kokku? Nüüd saame juba kõigile öelda, et kõik kokku – ning sellest ja paljust muustki muljetamiseks siin ka esimene intervjuu Carmen-Kristiina Parikuga, kes võtab 1. aprillist Triin Toomesaarelt tegevjuhi teatepulga üle.

Carmen, kes sa oled ja kust sa tuled? Ja kuidas sa meieni jõudsid?

Olen viimast kuud 29-aastane, sündinud ja kasvanud põline tartlane, nimi Carmen-Kristiina Parik.

Kusjuures selle nimega on mul alati jagada üks küllaltki kentsakas lugu. Minu ema oli enne ja ka pärast minu sündi veendunud, et nimeks saab mul olema Kristel. See olevat olnud tema alatine unistus: panna tütrele nimeks Kristel. Kuna mul on 3 aastat vanem vend, oli ta seda hetke üsna pikalt oodanud. Nii olid vanemad siis kokku leppinud. Vähemalt minu ema arvates oli see nii. Nimepanemise päeval sai linnaametisse minemise ülesande enda kanda aga minu isa. Pambu kaenlasse võtnud, suundus isa tegema trikki, mis muutis kõigi meie elusid igaveseks, eelkõige just minu oma. Tütarlaps nimega Carmen-Kristiina, tere tulemast! Koju tagasi jõudnud, olid ühtemoodi suured ema üllatus ja pettumus. Tänaseks oleme aga kõik rõõmsad, et isa sellise vimka otsustas visata!

Ka oleme tiimisiseselt taibanud, et nimel Kristiina – tema kõigis erinevais variatsioonides – on omamoodi oluline roll ka Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse jaoks. Sama nime kannavad ju ka meie oma Kristiina Treial ja programmi üks loojatest, Christina Salmivalli!

Mis puudutab sihtasutuseni jõudmist, siis see juhtus läbi toredate juhuste. Nimelt olin ma just lõpetanud oma töökohustused eelmise tööandja juures mõttega, et tahaksin otsesemalt panustada Eesti ühiskonna arengusse ja tervisesse. Sattusin esmalt kokku Heateo Sihtasutuse inimestega ning nendega vestluse käigus selgus, et SA Kiusmisvaba Kool on uue juhi otsingul. Otsustasin proovida! Täna olen hästi rõõmus, et saan siin teie küsimustele vastuseid anda!

Millised senised töö- ja ka eluõppetunnid sulle ühe kiusamist ennetava vabaühenduse juhtimisel kasuks võiks tulla?

Minu vanavanematest kolm on pedagoogid ning kõik läbi elu töötanud erinevates haridusasutustes, kuhu mind juba pisikese põnnina käekõrval kaasa veeti. Ja teismelisena käisin suviti sugulasel lasteaias abiks. Ka usun ma, et kasuks tuleb isiklik kogemus, mis mind siiani saadab: laste leinatoetuslaagris osalemine, hetkel, mil seda väga vajasin.

Minu enda hariduslik taust on aga võrdlemisi teadushõnguline. Mul on bakalaureusekraad geenitehnoloogias ning magistrikraad rahvatervishoius, täpsemalt epidemioloogia suunal.
Teadushuvi kõrval olen alati tundnud sisemist põlemist vaimse tervise ja laste ning noortega seotud teemadel laiemalt. Muideks: enne ülikooli geenitehnoloogiat õppima astumist oligi tookord minu teine valik psühholoogia.

Olen aga eelnevalt Haigekassas koordineerinud hoopis üleriigiliste terviseprojektide – jämesoolevähi sõeluuring ja täiskasvanute hambaravi hüvitis – käima lükkamist. Hiljem tegin tööd ravimifirmas Novartis, mille käigus avanes mul muuhulgas väga tänuväärne võimalus kohtuda ja koostööd teha paljude tervishoiutöötajate, onkoloogiliste patsientidega ning patsiendiorganisatsioonidega.

Nüüd ootan suure põnevusega, milliseid kogemusi saan uhiuuest väljakutsest! Mulle on see esimene ju nii mitmes mõttes.

Kui palju sa enne kandideerimist Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse, KiVa programmi ja kiusuennetuse kohta kuulnud ja märganud olid?

Olin kuulnud ja olin märganud. Esiteks ilmselt tänu tegevtiimi tublile kommunikatsioonitööle erinevates kanalites. Peale selle on Eesti ühiskond viimaste aastatega aina laiemalt teadvustamas n-ö pehmeid väärtusi ja nende rolli ühiskonnas.

Mulle tegelikult ei meeldiks siinkohal seda sõnapaari isegi kasutada ja neid teemasid pehmeks nimetada, sest oma olemuselt nad seda ei ole, nt kiusamine kahtlemata mitte. Ent kiusamise tõenduspõhine ennetamine on omakorda otseselt seotud ühiskonna nende väärtustega, mida teatud puhkudel pehmeteks nimetama kiputakse.

Nende teemade olulisuse rõhutamine on minu hinnangul küpse ja täiskasvanud ühiskonna tunnuseks ja mul on hea meel tõdeda, et sinna poole oleme liikumas. Kiusamine koolis ja mujal ei ole ainult koolipere ja lapsevanemate ning laste asi, see on kogu ühiskonna ühine mure lahendada.

Uhkusega võin öelda, et minu kool, Tartu Miina Härma Gümnaasium, kus ma 12 aastat õppisin, on KiVa programmi esimese lennu kool! Elan nende tegemistele siiani suure innuga kaasa.

Selle intervjuu toimumise ajaks oled aga juba üle nädala koos tiimiga toimetanud? Mida oled juba kõrva taha pannud või õppinud?

Olen meenutanud oma isiklikku kogemust kiusamisega ajast, mil õppisime kaaslastega 5. klassis. Oli ohvreid, kiusajaid ja kõrvalseisjaid, nagu enamiku juhtumite puhul. Tollal ma ei mõistnud, miks klassijuhataja lahendamise protsessi otsustas kaasata terve klassi ja ka lapsevanemad. Olles nüüd tutvunud sihtasutuse missiooni ja visiooniga, KiVa programmi põhimõtete ja ülesehitusega, tean, et kiusamine vajab tõenduspõhist, järjepidevat tegelemist ja süsteemset lähenemist, seda nii ennetamiseks kui ka tekkivate juhtumite lahendamiseks. Õnn oli, et tookord tubli klassijuhataja algatusel see olukord lahendatud sai, aga järjepideva tulemuse tagab see, kui kaasatud on süsteemselt kogu koolipere ja ka vanemad.

Aga! Olen oma teise töönädala lõpuks ka hämmingus, kui suur tõestatud pikaajaline ning majanduslik mõju on kiusuennetusel kogu ühiskonnale!

Osalesid eelmisel nädalal ka KiVa-koolide virtuaalses talvekoolis, kus me päeva lõpus sind ka koolidele tutvustasime. Mis tunnete ja mõtetega talvekoolist lahkusid?

Mul on hea meel, et KiVa programm on jõudnud juba sedavõrd suure hulga Eesti kooliperede ja õpilasteni! Tore oli kuulata ja näha koolide kogemusi ning seda, kuidas üheskoos pingutatakse. Teame, et KiVa programmi rakendamine on otsest väärtust tõestanud kõigis liitunud koolides, võrreldes koolidega, kus programmi ei ole seni rakendatud.

Talvekooli fookus oli sellel aastal küberkiusamise teemadel ning viimase aasta põhjal on näha, et ühiskonnas toimuvast hoolimata ei kao kiusamine iseenesest kuhugi ka siis, kui lapsed koolis igapäevaselt kokku ei saa.

Tiim tegi sulle ka n-ö uue tegevjuhi bingo, kus on erinevaid tegevusi, mida järgmiste nädalate jooksul oma sisse elamise teekonnal maha kriipsutada. Kuidas seis on?

Seis on selline, et elus esimest korda mul päriselt bingos veab! Täismängust on puudu küll veel mõni ruut, aga jackpot’i olen ma tiimi näol juba tabanud.

Mis on 3 märksõna või suunda, millele Kiusamisvaba Kooli juhina tahaksid tähelepanu pöörata või prioriteersena hoida?

Hästi lühidalt: ikka jätkusuutlikud ja läbipaistvad rahastusmehhanismid, ikka jätkuvalt kvaliteetne kiusuennetus, seejuures kasvav KiVa-koolide võrgustik. Kõik selleks, et süsteemne ja tõenduspõhine kiusuennetus saaks ühel päeval olla loomulik osa Eesti haridussüsteemist.

Ja järgmistel nädalatel: mis tegevused või töölõigud sind ees ootavad?

Õpin tiimi ning nõukogu tundma, tutvun süvitsi KiVa programmi enda ning koolide ja kogukonnaga. Turu Ülikooli teadlastega, Eesti haridusministeeriumi inimestega ja palju muud. Püüan pihta saada, mis on tehtud ja mis tahab veel tegemist. Kõike selleks, et kevadel Triinult juhi tegevused täisväärtuslikult üle võtta.

(Lugu jätkub pärast fotot.)

Uuel töökohal, samuti uue juhina alustamine tähendab palju uusi inimesi, uut infot, vajadust kiiresti kohaneda ja õppida. Kuidas sa stressi maandad ja iseenda tassi täidad?

Tõsi, minu jaoks on kõik uus ja kahtlemata väljakutsuv. Kindlasti kavatsen võimalusel pöörduda kogenumate ja targemate poole ja luban seejuures, et ei häbene küsida.

Maandamiseks otsin abi pikkadelt jalutuskäikudelt koos oma koeraga, need kaks koos on minu jaoks väga rahustava toimega. Katsun seada realistlikke eesmärke. Vajadusel võtta aega mõtlemiseks.

Soovid sa midagi veel lõpetuseks öelda?

Ma lootsin, et üheks küsimuseks on “mis on sinu salasoov”. Nii et nüüd ma ütlen! Minu salasoov on see, et Eesti inimesed oskaksid rohkem ilma põhjust otsimata sallida ja hoolida. Kui tihti kritiseeritakse inimesi ühe või teise põhjuse tõttu, siis mõelgem hetkeks – austamiseks, sallimiseks ja hoolimiseks ei pea üldse põhjuseid otsima! Lihtsalt hea on ju hea olla!