Karin Naruskovi doktoritöö: õpilased vajavad täiskasvanute abi ka küberkiusamise peatamisel

,


KiVa-koolide talvekool 2021 toimus sedapuhku taas täies mahus virtuaalselt ning keskendus – oludest tulenevatest riskidest – küberkiusamisele. Üks esineja, kes virtuaalses suures saalis loengu pidas ning hiljem ka paneelis osales, oli Karin Naruskov. Oma loengust, doktoritööst ja teadmistest pani Karin Naruskov kokku ka lühikese artikli. Tema doktoritööga saad soovi korral tutvuda aga siin.

Värskelt on küberkiusamise teemal aga peatunud ka meie uuringujuht Kristiina Treial siin.


Kübermaailm annab kiusajale tõhusad tööriistad. Kooliuks sulgub, kuid internetis on ohver kiusajale kättesaadav 24/7. Varasemalt, enne koroonaviiruse levikut, tõdeti tihti, et kooli ja õpetajate käed ei ulatu laste küberellu ning seetõttu on raske küberkiusamisse sekkuda. Viimase aastaga on palju muutunud. Kunagi varem pole kübermaailmas toimetavad õpilased ning õpetajad olnud üksteisele nii lähedal ning see annab võimaluse üksteist selles vallas paremini tundma õppida ning suunata.

Lapsi meelitavad keskkonnad, kus on olulisel kohal sealse sisu visuaalne aspekt (nt Instagram, YouTube, TikTok). Doktoritöö tulemused näitasid, et õpilased pidasid visuaalset küberkiusamist kõige veenvamaks küberkiusamise liigiks. Õpilased tõdesid, et „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“. Pildid ja videod on sageli väga isiklikud, esitletakse seal ju iseennast, oma kodu, hobisid, lemmikloomi ning oodatakse sõprade, tuttavate, klassikaaslaste ja teiste vaatajate tagasisidet. Keskkonnad, kuhu pilte ja videoid postitatakse, on sageli väga avalikud. Raske on ennustada, milliseid reaktsioone võib postitus vaatajatelt saada. Kõik kommentaarid pole alati toetavad, mõnikord võidakse pilte või videoid pahatahtlikel eesmärkidel ümber töödelda jne. Negatiivsete ja pahatahtlike kommentaaride talumine võib olla kujunemiseas lapsele raske. Peale selle on keeruline kontrollida postitatud materjali edasist levikut. Isegi kustutatud postituse puhul ei saa päris kindel olla, et keegi pole seda jõudnud endale mingil moel salvestada. Ohver ei tea, kes on kiusavat materjali näinud ning kus see võib taaskord välja ilmuda. Ja nii väljubki olukord kontrolli alt, püütakse toime tulla pahatahtlike kommentaaridega, kardetakse oma maine pärast ning see viib omakorda viia vaimse tervise probleemideni (ärevus, depressioon jne).

Sellest tulenevalt on lastega oluline käsitleda teemasid, mis puudutab internetti postitatavat sisu:

• millised pildid on sobilikud postitamiseks ja millised mitte;
• millistesse keskkondadesse ja kellele vaatamiseks pilte ning videoid postitatakse ning kuidas hallata nendes keskkondades privaatsusseadeid;
• millised ohud on seotud kübermaailma postitatava sisu kiire ja kontrollimatu levikuga;
• kuidas teha, jagada ja kommenteerida pilte ja videoid niiviisi, et kõik osapooled end hästi tunneksid.

Teine küberkiusamise liik, mis minu doktoritööst esile kerkis, oli privaatsuse rikkumine. Seda peeti kõige kahjustavamaks küberkiusamise liigiks. Selle küberkiusamise liigi puhul saab kiusaja ligipääsu ohvri paroolidele, kontole või privaatsele infole ning kasutab seda ära eesmärgiga panna ohver ebamugavasse olukorda. Õpilased tõdesid, et selline kiusamine võib kaasa tuua laiaulatusliku kahju ohvri maine ja sõprussuhete rikkumise näol. Seega on oluline õpilastega rääkida sellest, kuidas kaitsta kübermaailmas oma privaatsust:

• Millised paroolid on turvalised ja millised mitte ning paroolide avalikustamisega seotud ohud. Näiteks kui õpetaja palub õpilastel teha õppetöö käigus mõnda keskkonda kasutajakonto, siis on see hea koht, kus nende teemade üle arutleda ning eeskuju näidata.

• Käitumine avalikes arvutites (nt arvutiklass, raamatukogu). Oluline on rõhutada, et õpilased ei salvestaks avalikes arvutides oma paroole, sest see võimaldab järgmistel inimestel automaatset sisselogimist eelmise kasutaja kontodele. Kui õpilane on avalikus arvutis oma isiklikke faile, fotosid vms alla laadinud, siis on oluline et ta need allalaadimiste kaustast ning ka prügikastist kustutaks.

• Veebikaamera kasutamine. Distantsõppel kasutatakse palju veebikaamerat. See võimaldab heita pilgu üksteise kodudesse. Õpilastega võiks arutleda teemadel, millist infot enda, oma kodu ja pere kohta veebikaamera vahendusel avalikkusele kuvada ning millist mitte. See on teema, kus saaks kaasata ka lapsevanemad.

Doktoritöö tulemused näitasid ka, et küberkiusamist tajuti soolises ja vanuselises plaanis pisut erinevalt. Ootamatu tulemus oli see, et kolme küberkiusamise kriteeriumit viiest hindasid poisid tõsisemaks kui tüdrukud. Need kriteeriumid olid korduvus, avalikkus ja anonüümsus. Oluline on märkida, et kaks viimast nendest kriteeriumitest on omased spetsiifiliselt just küberkiusamisele. Tulemus oli ootamatu, sest sageli kujutatakse just poisse enesekindlamate ning riskialtimate internetikasutajatena, kellele ei tohiks justkui sellised teemad korda minna.

Küberkiusamise puhul tuleks aga soostereotüübid kõrvale heita ning aidata poistel toime tulla kübersuhtluse eripäradega. Ka tüdrukute osas ei tohi valvsust kaotada, sest küberkiusamise tajutav ja tegelik tõsidus ei pruugi kattuda.

Vanuselises aspektis oli huvitav tulemus see, kuidas õpilased küberkiusamisele reageerivad. Nooremad õpilased (6. klass) olid abi saamiseks alati valmis pöörduma mõne täiskasvanu poole (lapsevanem, õpetaja, sotsiaalpedagoog, politsei).

Vanemad õpilased (9. klass) olid need, kes arvasid, et nad tulevad küberkiusamisega ise toime. Mõned nende poolt pakutud strateegiatest olid kahjuks aga sellised, mis suure tõenäosusega küberkiusamist ei lõpeta. Ainult ühel juhul soovitasid vanemad õpilased kaasata täiskasvanu (õpetaja) ning see oli siis, kui arutleti anonüümselt toimuva küberkiusamise üle.

See on signaal meile täiskasvanutele, et nooremad õpilased loodavad täiskasvanutele. Peame olema valmis reageerima. Vanematele õpilastele tuleb anda meil aga omakorda signaal, et nad ei pea küberkiusamisega üksi hakkama saama. Anonüümsuse puhul peab õpilastele meelde tuletada, et internet ei tee meid nähtamatuks ega õigusta kuidagi kiusamist. Kübermaailmas valitsev anonüümsus on sageli näiv ning sealsed tegevused tuvastatavad.

Küberkiusamine võib olla varjatud nende inimeste eest, kes saaks aidata (lapsevanaemad, õpetajad). Lapsed ei pruugi olla nendel teemadel väga julged rääkima. Arvatakse, et täiskasvanud ei mõista kübermaailmas toimuvat, ning kardetakse, et probleemide ilmnemisel keelatakse mingi keskkonna külastamine ära või seatakse laiemalt internetikasutusele piirangud. Selge on see, et kübermaailm ja sealsed suhted moodustavad järjest suurema osa laste igapäevaelust ja mängivad olulist rolli nende kujunemisloos. Keelamisega kaugele ei jõua. Kasvatus peab aitama lapsel hakkama saada ühiskonnas, kus ta elab, ja paratamatult on kübermaailm selle ühiskonna lahutamatu osa. Nii nagu tunneme huvi lapse käekäigu vastu koolis või trennis või mänguplatsil, peaksime huvituma ka sellest, mis toimub kübermaailmas. Peame ju iseenesest mõistetavaks, et õpetame lapsi teretama ja tänama, teistega arvestama. Sama loomulikuks peaks muutuma ka viisaka ja teisi arvestava käitumise juurutamine kübermaailmas.