Mida küsida koolilt (tõhusa) kiusuennetuse kohta?

Pildi autor: Carol Liis Metsla

Kiusamist saab ja tuleb ennetada – teadlastel on selleks mitmeid soovitusi, mille tõhusustki uuritud. Mida lapsevanemana kooliperelt küsida, veendumaks, et kool teeb kõik inimlikult võimaliku, et kiusamist ennetada ja tõhusalt peatada? 

Kui laps läheb kooli – olgu 1. või 12. klassi – eeldame, et ta on seal hoitud. Paneb ju põhikooli- ja gümnaasiumiseaduski koolidele kohustuse tagada laste vaimne ja füüsiline turvalisus. Ent kuna väga palju täpsemalt ei ole seadusandja koolidele seatud ootusi lahti kirjutanud, püsivad koolipered sageli väljakujunenud tavadele tuginedes ning oma hea äranägemise järgi, et nõutud kord «turvalisust ohustavate olukordade ennetamiseks, neile reageerimiseks, juhtumitest teavitamiseks, nende juhtumite lahendamiseks» oleks paigas. Praktikas võib seetõttu juhtuda, et kooli kodukord jääb õpilaste tegelikest muredest ja vajadustest kaugele ega võta arvesse, mida peab teadus turvalisuse tagamisel mõjusaks, mida mitte.

Kui tuleohutuse tagamiseks on põhjalikud riiklikud nõuded (haridusasutustele, siis vaimse turvalisuse tagamiseks, sealhulgas kiusamise ennetamise ja peatamise tarbeks on juhised üldsõnalised, andes koolidele üsna vabad käed. Sellele, et koolide ja koolipidajate hoolsuskohustust tuleks täpsustada, on viidanud Riigikohuski. Ku(n)i riiklikud hariduspoliitikaveskid mõtet aegamööda jahvatavad, on võimalik teadlaste soovitustele tuginedes koolidelt juba praegu üht-teist küsida, veendumaks, et kool teeb kõik endast oleneva, et kiusamist oleks vähem ning tekkivad juhtumid saaksid võimalikult kärmelt lahendatud.

Milline on kooli kiusamisvastane strateegia?

Suulised vastused nagu «klassijuhataja tegeleb» või «sotsiaalpedagoog vestleb» ei tohiks olla piisavad. Et kiusamine erineb tavakonfliktidest ja arusaamatustest ning tagajärjed on tõsisemad ja pikaajalisemad, on kiusuvastane strateegia sama oluline kui dokumendid ja plaanid tuleohutuse tagamiseks või muu hädaolukorra ennetamiseks ja lahendamiseks. Sealjuures on korralikult läbi mõeldud strateegias paigas, kes, mida ja kui sageli teeb, et kiusamist ennetada, ning kes, mida ja kui kiiresti võtab ette, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest.

Seega: kuidas kool kiusamist ennetab ehk kujundab teadlikkust, oskusi ja hoiakuid nii õpilastes, personalis kui vanemates? Kui seda ei ole kirjas kiusamisvasta ses strateegias, oskab koolipere ehk vähemalt põhjalikumalt seletada, kuidas kiusuennetustöö toimub. Näiteks kuidas õpitakse eristama konflikti kiusamisest? Millistele materjalidele ennetustöös tuginetakse? Kui sageli ja kellega neil teemadel peatutakse? Milliseid oskusi õpetatakse nii lastele kui täiskasvanutele?

Milline on kooli sekkumisplaan, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest? Kes koolis vastutab kiusamisjuhtumite lahendamise eest? Kes kellega ja kui kiiresti vestleb? Millistele võtetele toetudes? Kuidas veendutakse, et juhtum laheneb? Millal teavitatakse lapsevanemaid? Kuidas on kaasatud klassijuhataja?

Kuidas veendutakse, et tehtaval kiusuennetustööl on mõju? Kuidas ja kui regulaarsuselt uuritakse õpilaste kogemust? Milliseid järeldusi saadud tulemustest tehakse?

Veel tasuks tähele panna, kas tegevused kõlavad kokku teadlaste hinnangul oluliste kooliterviklikkuse ja järjepidevusega ning kas ennetusfookus on kõrvalseisjate sekkuma innustamisel või muul.

Tõhusaks kiusuennetuseks ei pea kool tingimata liituma ühegi programmiga, vaid võib põhimõtted teaduspõhisele kirjandusele ja soovitustele tuginedes ise luua, õpetajatele ootused seada jne. Ometi on kõigile märksa lihtsam lahendus tuua kooli juba mõõdetud mõjuga KiVa kiusuennetusprogramm, mille puhul nii rahvusvahelised kui kodumaised õpilasküsitlused ja uuringud näitavad, et ohvrite vähendamine on võimalik.

KiVa ongi 2019/20. õppeaastal kasutuses juba ligi 90 koolis ja õppekohas üle Eesti. Kas kool KiVa kasutab, seda saab vaadata lehelt kiusamisvaba.ee. Kui kooli nimekirjas ei ole, on meie kogemuse põhjal palju kasu, kui vanemad uurivad koolijuhilt, miks ei ole veel liitutud või utsitavad kooli sellele vähemalt mõtlema.

Soovitusi lapsevanematelegi leiab aadressilt http://kiusamisvaba.ee/kiusamisest/lapsevanemale/

Triin Toomesaar, SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht

Eesti Aspergerite Ühing jagab soovitusi, kuidas toetada koolis Aspergeri sündroomi/autismispektri häirega last

Mille poolest erineb autismispektris olev laps koolis teistest?

Üldiselt on sageli nii, et Aspergeri sündroomiga või autismispektris olev laps (edaspidi kasutame siin lühendit “AS laps”) ei erine pealtnäha mitte mingil moel teistest lastest ja õppimine tavakoolis õnnestub tavaliselt ilma suurte raskusteta. Samas võivad koolis aga tema erinevusega seotud probleemid kiiresti süveneda. Tihti juhtub, et lapse “kummalise” käitumise põhjuseid ei mõisteta ja otsitakse mujalt – mitte AS lastele omasest madalast stressitaluvusest, ärevusest ja ülitundlikkusega kaasnevast ülestimulatsioonist. Kool ei saa olla toeks, kui käitumise põhjused on teadmata. Tuleb mõista, et kui AS lapse käitumine häirib teisi mingil moel, see ei pruugi olla märk AS lapse psüühikahäirest, kasvatamatusest, laiskusest vms, ja et kõige raskem on siiski just AS lapsel endal. AS lapse käitumist ei saa muuta, kui ei keskenduta tema toetamisele sensoorsete ja emotsionaalsete probleemidega toimetulekul, mida ta enamasti ei põhjusta ise, vaid mille põhjuseks on mingi muu faktor.

Koolivägivalla ja sõprade ning teistepoolse mõistmise ja aktsepteerimise puudumise tõttu tunnevad AS lapsed end õigustatult tõrjutuna, neil tekib tihti ka suurem depressioon ja ärevus. Lapsevanemad ja teised täiskasvanud ei suuda kahjuks sageli näha seda kõike AS lapse vaatenurgast, vaid arvavad, et mitte koolis pole viga, vaid et laps ise tõrjub teisi ja on “problemaatiline”. See suurendab lisaks loomulikult lapse veendumust, et ka oma vanemaid ega õpetajaid ei saa usaldada. Valdav enamus õpetajatestki usub siiralt, et kuigi üldiselt introvertsemad AS lapsed on küll koolis tihti teistest paremate õpitulemustega, on siiski ideaalne ja eeskujulik õpilane just ekstravertne. Seetõttu soosivad ka õpetajad koolis rohkem ekstravertsete ja neurotüüpsete “normide” järgi käituvaid õpilasi, mis ei ole õige.

Tasub vältida lihtsaid retsepte ja standardlähenemisi AS lastega tegelemisel. Nendega tuleb tegeleda individualiseeritult, loominguliselt, empaatiliselt, kõiki AS last potentsiaalselt häirivaid keskkonna-. ja inimfaktoreid maksimaalselt arvesse võtta püüdes. Õpetajad vastutavad selle eest, et AS laps tunneks end koolis turvaliselt ja ei peaks üheski olukorras kedagi kartma – ei ühtegi õpetajat ega klassikaaslast. Kui tal on põhjust mõndasid klassikaaslasi või õpetajat karta, siis ei tohiks lasta tekkida olukordadel, mil ta on sunnitud nendega üksi jääma, ilma et keegi viibiks juures, kes teda kaitseks.

Aspergeri sündroomi peetakse vahel ekslikult vaid väga andekate ja eeskujulike lastediagnoosiks (viielised “nohikud”). See võib tekitada segadust juhtudel, kui AS laps ei ole õppimises erakordselt andekas (väga võimalik, et ta siiski on mingil muul alal seda, kuid see ei paista välja ja anded lähevad nõnda raisku). Sageli ei teata asjaolu, AS lapsed võivad olla väga erinevad. Ei ole tüüpilist AS isikut. Teadmata tagamaid, võib AS laps jätta oma käitumisega väga kummalise ja sõnakuulmatu lapse mulje. Ta võib näiteks tunni ajal kõva häälega kommenteerida õpetaja teksti või korrutada kaasa mõnda huvitavat sõna, mis ta õpetaja tekstis kuulis, ta võib teha kummalisi nägusid ja grimasse (näiteks õpetaja tõstab ilmekalt kulme ja laps teeb tema näoilmet järele). See kõik võib jätta AS lapsest sõnakuulmatu mulje, kui tegelikult on see pigem märk sellest, et laps on ärevuses ja ei tule hetkel oma tunnetega toime. Keelamisega ei saavuta sellise lapse puhul soovitud tulemust. Ka korrale kutsumisest pole tavaliselt abi, sest see laps ei pruugi mõista, mida ta valesti tegi ja võib saada tema meelest ülekohtuselt rangest suhtumisest  emotsionaalse trauma, mis süvendab edasisi toimetulekuprobleeme. Ta ei pruugi kontrollida oma miimikat ja ei märka, et on oma mõtteid valjuhäälselt väljendanud. Kui sel hetkel küsida, miks ta nii tegi – siis vastus oleks, et ta ei tea, ja see on tõsi, ta tõepoolest ei tea. Väldi lapse karistamist ja ranget noomimist. AS lapse ebasobivale käitumisele tähelepanu juhtimist tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte suhteid lapsega kahjustada.

Mõnedel AS lastel võib esineda tavalisest palju suurem müra- nägemis-, kuulmis- ja puutetundlikus, mis võib õppimist häirida. Laps võib olla võimeline kuulama õpetajat, kuid  kõrvalised hääled segavad niivõrd palju, et laps ei suuda enam õpetaja teksti jälgida. Puutetundlikul lapsel piisab, kui pinginaabri küünarnukk läheb tema vastu ja see tekitab ebamugavust. Ka omaenda riided, kampsuni kraed jms võivad häirida ja segavad keskendumast. Toiduainete puhul võib esineda selektiivsust, mis võib põhjustada söögikorraga probleeme. Laps võib olla tundlik toidu lõhna, välimuse või maitse suhtes, nii et ta sööb ainult teatud tüüpi toitu. Ka kõne ning sõnade kasutamine võib tunduda kummaline. Ta võib vastata su küsimusele ootamatult otsekoheselt. Näiteks kui küsida AS lapse käest:  “Kas ma näen selles kleidis paks välja?” – siis saadki ausa vastuse: “jah” (kuna sa tõepoolest näed selles kleidis ju paks välja). Otsene ütlemine või kummaline käitumine ei ole sellise lapse pahatahtlikkus. Ta lihtsalt ütlebki siiralt tõde välja, mõistmata, et seda ei tohiks teha.

Sotsiaalsed suhted on AS lapse kõige nõrgem külg – ta võib olla tegelikult teistest isegi palju empaatiavõimelisem, kuid samas võib tal siiski olla raske sagedase ülestimulatsiooni jms põhjuste tõttu paljudes situatsioonides end mõtes teiste olukorda panna ja nendega piisavalt arvestada. Ta ei pruugi märgata, kuidas tema otsekohesus võib kaaslast solvata; ta ei pruugi märgata, kus on piir ja kus tuleks mängides anda võimalus ka kaaslasel kaasa mängida; ta ei pruugi märgata, et kaaslased on jututeemadega juba sujuvalt läinud teise või kolmanda teemani, vaid jätkab ikka oma jututeemat sealt, kus vahepeal lause pooleli jäi; kui ta alustab mingi teema jutustamist, siis tal on vaja kogu tekst edastada – ta ei pruugi suuta seda lühemalt kokku võtta. Kuna teised tajuvad tema erinevust ja ei mõista tema reegleid ja vajadusi, on AS laps sageli mängudest jm suhtlusest välja jäetud ja vajab sotsiaalse isolatsiooni tõttu lisatuge.

Kuidas saab kool mõista ja toetada AS last?

1. Kui märkad lapse käitumises midagi tavatut, siis pöördu kõigepealt lapsevanema poole. Tema tunneb oma last kõige paremini ja koos saate välja selgitada lapse käitumise põhjuse. Näiteks kui laps jookseb lumise ilmaga palja peaga õue, siis uuri kõigepealt vanematelt, kas nii ongi kokku lepitud? Võib selguda, et kalendris pole veel alanud talv ja laps keeldub sügisel talvemütsi pähe panemast.

2. Märka ja hinda lapses seda, mis temas on olemas, mitte seda, mis on Sinu meelest puudu. Näiteks, kui laps ei pea viisi, siis pole mõtet seda talle ette heita ja vaid sel põhjusel tema hinnet alandada. Märka parem seda, kui ilmekalt on see laps kogu laulu sõnad pähe õppinud või kui korralikud on ta noodivihikud. Või kui laps pole suuteline suusatunnis sünkroonis käsi ja jalgu koos liigutama ja ta tuleb vaevaliselt tammudes ligi pool tundi hiljem finišisse, siis kiida teda selle eest, et ta selle kohustusliku ringi läbis – sest tegelikult ei olnud ta saamatu ja laisk, ta pingutas ja see oli talle kordades keerulisem, kui teistele lastele. Ära märka üksnes lapse liigse aktiivsust, vaid ka seda, kui ta on väga endassetõmbunud või kartlik – ka see võib tähendada väga tõsiseid toimetulekuraskusi.

3. Kui tegemist on andeka ja/või erihuvidega AS lapsega, siis väärtusta tema andekust ja leia võimalusi nende oskuste arendamiseks. Näiteks kui As-i lapsel on ülihea numbrimälu, saad näiteks tunnustada teda, et küll on hea, kui mul on klassis laps, kellel kõik tähtsad sündmused peas on, ma ei pea ise kalendrisse vaatama, vaid saan sinu abi paluda, kui mul midagi meelest läheb. Tunnustada tuleks proovida nii, et see ei süvendaks teiste laste poolset (ka kadedusest tingitud või sellest, et keskmisest paremini õppimist ei peeta teiste poolt mainekaks) negatiivset suhtumist AS lapsesse ja AS lapse ja teiste vahelist suhtluslõhet.

4. Kui tegemist on suure kooliga ja algklassi AS lapsega, siis võimalda tallevahetunnis vaikne nurgake, kus vahetund üle elada, sest lärm ja sagimine võib tema jaoks olla raske taluda. Luba tal soovi korral jääda näiteks klassiruumi, palu ta endale appi tahvlit puhastama, või siis võimalda talle ruum vaikselt omaette olemiseks, värske õhu hingamiseks, mingi talle sobiva füüsilise tegevusega omaette stressi maandamiseks vms. Ära sunni teda sukelduma vahetunni ajal koridori lärmi sisse – ta ei pruugi mõista, miks on vaja vahetunnis sihitult ringi joosta, täiest kõrist karjuda ja kulli mängida. Abi võib olla vaikuseminutitest (vt vaikuseminutite baaskoolitus õpetajatele ja lastevanematele: http://vaikuseminutid.ee/avatud-koolitused/), igapäevastest juturingidest, kus kõiki tunnustatakse ja kõik jagavad enda jaoks olulisi mõtteid (samas ilma rääkimiskohustuseta), ja muudest sarnastest lapsi toetavatest ja stressi maandavatest alternatiivsetest praktikatest.

5. Söögivahetund võib ka tekitada suuri probleeme. AS laps ei suuda tihtipeale süüa tundmatuid toite, eriti kui need on omavahel segamini ja ta ei saa selgust, mida see toit sisaldab. Kui võimalik, siis selgita lapsele, milest see toit koosneb ja kuidas see on valmistatud, siis ta mõistab neid kummalisi maitseid, mida see toit suus tekitab. Kui toit tundub AS lapsele kahtlane, siis ta võib eelistada näljasolemist söömisele. Toidu kohta piisavate selgituste jagamine võib last seega nälgimisest päästa. Tuleks võimaldada lapsel alustada söömist tuttavatest toitudest, millega ta hakkama saab, nii ei jää ta nälga ja see ka rahustab teda ja tekitab usaldusliku suhte täiskasvanutega ja edaspidi on ka lihtsam talle tutvustada uusi toite. Söögivahetund peab olema piisavalt pikk, et AS laps jõuaks häälestuda söömisele ja leida koht omaette rahulikult söömiseks.  Võib niisiis kasu olla sellest, kui söögivahetunni aega pikendatakse ja lubatakse lapsel süüa eraldi mõnes väiksemas ja vaiksemas ruumis, kus ei ole väga palju teisi sööjaid koos. (Selline vaiksem eraldatum ruum on ilmselt väga vajalik päris paljudele introvertsematele lastele ja mitte ainult ühele või paarile AS lapsele). Kiirustades ja stressirohkes olukorras söömine võib tekitada juurde seedehäireid, mida AS lastel esineb ülestimulatsiooni tõttu niigi palju. Söömisruum peab olema vaba häirivatest lõhnadest, mürast, kemikaalidest. Peab pakkuma võimalust tervislikuks toitumiseks (nt töötlemata vegantoit vm variandid, näiteks mürgiste kemikaalidega töötlemata puuviljad).

6. AS lastel võib olla suuri hirmusid, millega toimetulemiseks nad vajavad abi. Näiteks võivad nad karta vett või on erinevatel põhjustel veega kokku puutumine stressi tekitav. Seda tuleb silmas pidada, kui minna klassiga näiteks ekskursioonile veekeskusesse. Selline laps võib tunda lausa hirmu vette minemise ees, veelgi jubedam on torust alla lasta jne. Samuti võib tekkida hirm näiteks rabamatkal laudteel käies, või kanuumatkal. Kindlam oleks eelnevalt taas konsulteerida lapsevanemaga, et kas lapsel on mingeid hirmusid või muid erisusi, millega tuleks väljasõitudel arvestada. Paljudele valmistab suurt hirmu ja tekitab emotsionaalseid traumasid nõue klassi ees esineda – seda pole vaja nõuda. Lasta esineda siis, kui laps selleks soovi avaldab. Kui koolis kasutatakse integreeritud õpet koos lõbustava eesmärgiga lisategevustega, siis võiks AS lastele pakkuda soovi korral võimalust loobuda lisategevustest, kuna paljudele AS lastele tekitavad need lisategevused hoopis lisastressi.

7. AS lapsed võivad oma eripäradest tulenevalt tihti olla koolivägivalla ja kiusamise ohvrid. Kiusamise vähendamiseks on vaja klassikaaslastega väsimatult rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Sellest ei tohi tüdineda, vaid kiusamise aktiivne ärahoidmine peab toimuma kuni kooli lõpetamiseniKa õpetaja vajab tuge, et ta jaksaks selles osas pidevalt pingutusi teha. Õpetaja kaasaku kiusamisega toimetulemiseks tugispetsialiste ja kõiki lapsevanemaid. Võib kaaluda ka võimalust kutsuda kooliperele esinema teemaga hästi kursis olevaid inimesi – näiteks täiskasvanud aspergereid või spetsialiste Põhja-Eesti Autismiliidust, kel on selles vallas põhjalikud teadmised ja kogemused, et ASi olemust ilma patoloogia silti külge riputamata avada ning – miks ka mitte – tuua esile positiivseid näiteid tuntud AS inimeste kohta jne. Vahel võib AS lapse suhtes kiuslik olla aga ka õpetaja või mõni teine täiskasvanu, võimalik, et endale seda teadvustamata. Ka seda tuleb osata märgata ja ning lapsele haiget tegevale käitumisele viidata. Klassikollektiivis, kus leidub ka AS laps(i), võiks kiusamise teemat avalikult ja süvitsi käsitleda, rakendades selleks mh nt KiVa programmi. Vastasel juhul võib lastel kujuneda arusaam, et millest ei räägita (või räägitakse umbkaudselt ja ähmaselt), seda pole tegelikult olemas või pole see oluline. AS laps saab seeläbi teada, et ta ei ole friik või imelik või memmekas vms. Ta on tõrjutu või kiusatav. See ei ole tema süü ja ta saab otsida abi. See paneb vastutuse nendele, kes tõrjuvad või kiusavad. Avalikult kiusamisprobleemist klassis ja kõigi osapooltega rääkimine on alles esimene samm, millele peavad järgnema järgmised sammud, kuni probleem on lahendatud. Kiusajat mitte hukka mõista, vaid mõista, et temal on samuti oma probleemid ja stress, mis tekitavad kiusavat käitumist. Kiusaja vajab samamoodi tuge. Kiusaja võib ka ise olla AS laps teistele AS lastele sarnaste probleemidega. Kiusatav on sageli ka õpetaja ise – sellisel juhul samuti otsida abi spetsialistidelt, kirjandusest ja mujalt, kuna kõik kannatavad sellise probleemi korral.

8. Lubada lapsel tegeleda tunni ajal stimminguga (stimming – tegevus, mis aitab AS inimesel stressiga toime tulla), kui see on vaikne ja rahulik tegevus nagu näiteks joonistamine, voolimine, paberist voltimine, heegeldamine, mingi väiksema asja konstrueerimine vms käeline ja loov tegevus. Seda mitte halvustada, vaid lapse endaga ilma teiste segava juuresolekuta asi läbi rääkida. Võib ka koos lapsega välja mõelda mõni tegevus, mis aitaks lapsel keskenduda, rahuneda ja stressiga toime tulla.

9. Soodustada AS laste pidevat usalduslikku suhtlemist sotsiaalpedagoogi, kooli psühholoogi ja klassijuhatajaga, et lapsel oleks pidevalt võimalik oma muresid jagada, ilma et ta peaks ise nendel teemadel püüdma suhtlust algatada – ta tõenäoliselt ei suuda seda ega pruugi üldse mõistagi, et midagi on valesti, kui näiteks kõik kaaslased temasse negatiivselt suhtuvad – ta võib arvata, et ongi teistest halvem ja väärib sellist suhtumist. Püüda leida lapsele sobiv spetsiaalne tugiisik (uuri spetsialistidelt erinevate institutsioonide pakutavate tugiisikuteenuste kohta). Kui see pole võimalik, siis tekitada koolis süsteem, mille puhul näiteks mõne vanema klassi laps võtab tõrjutud või kiusatava lapse oma hoole alla.

10. Suuremate probleemidega AS lapse puhul tuleks kaaluda koos vanematega kas koolivahetust või osalist või täielikku koduõpet. Määrav on klassi suurus – suurem klass ja vähem täiskasvanuid ühe lapse kohta tähendab kindlasti palju rohkem probleeme. Koduõpe võib olla andekama lapse jaoks hädavajalik lisaks muudele põhjustele ka seetõttu, et tavakoolis ei saa toimuda tema puhul võimetekohane areng. Tal peab olema võimalus keskenduda selle õppimisele, mis teda hetkel kõige rohkem huvitab, kuna lapse areng sõltub huvist ja entusiasmist. Sobida võib ka perioodõpe (ka sessioonõpe vms alternatiivid)  – keskendumine korraga vähematele õppeainetele ja rohkem iseseisvale tööle (nt Miina Härma gümnaasiumis). Kuulsaima autismiuurija Temple Grandini sõnul “on viga panna autismispektrisse kuuluvad lapsed normaalsete lastega samasse klassi ja kohelda neid samamoodi. … inimene, kes ei ole täpselt samasugune kui teised, jääb üksi. Selline õpilane marginaliseerub klassis. Ning kui see juhtub, ei lähe enam kaua, kuni õpilane marginaliseeritakse igaveseks – saadetakse eraldi klassi või isegi erikooli.” Kui koduõpe pole võimalik, siis peab õppimine ka tavakoolis igal juhul toimuma lapse jaoks huvitavalt, kuna vastasel korral pole sellest kasu ja pole võimalik keskenduda.

11. Soomes on mõeldud sellele, et autismispektri eripäradega inimestele luua head õppimise ja töötamise tingimused. Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis häirib konkreetset inimest ja vastavalt luua talle takistustevabad õpitingimused. Näiteks:
a) lubatakse Soomes kasutada tunnis müra vähendavaid kõrvaklappe/kõrvatroppe
b) lõhnatajude ülitundlikuse puhul klassiruumi regulaarselt tuulutatakse
c) kui ei taluta teisi inimesi pidevalt enda kõrval, võib tekitada eraldatuse tunde avatud vaheseinaga klassi serva.
d) üle vaadata tuleb klassis ka valgustus – see ei tohi olla liiga ere või selline, mis hakkab silmadele (inimestele mõeldud ruumides ei tohiks üldse kasutada eredat tööstusvalgustust, mis on ohtlik ka suure elavhõbedasisalduse tõttu.)
e) kirjutamisprobleemide puhul saab alternatiivina trükkida teksti arvutisse või nutiseadmesse; lugemisprobleemide korral on alternatiiviks audioraamatud või teksti audiona kuulamise võimalused (nt opiq.ee keskkonnas ja mujal)
f) müraga seotud stressi aitab kõigil lastel vähendada lihtne võte – klassis tooli- ja lauajalgade alla kleepida ehituspoes müüdavad vildist pehmendused (aitab märkimisväärselt vähendada toolide ja laudade ümbertõstmisel tekkivat müra).

12. Tuleb mõista, et kui täiskasvanud kas koolis, kodus, meedias või ükskõik kus ükskõik kelle kohta halvasti ütlevad, teisi solvavad või naeruvääristavad, käituvad teistega vägivaldselt, siis see on tegelikult ka kiusamine ja sellega nad annavad lastele kiusamiseks eeskuju ja põhjustavad seda. Iga täiskasvanu peaks püüdma selles osas oma käitumist ise muuta vähem egoistlikumaks ja kõigil tasanditel ja igas hetkes rohkem teistega arvestavamaks. Samamoodi peaksid täiskasvanud loobuma mõtteviisist, et lapse õige kasvatamine toimubki karistamise, süüdistamise, häbistamise ja hirmutamise abil – tegelikult see kõik kahjustab last. Nii kiusava käitumise kui kergesti kiusamise ohvriks langemise põhjus on tõenäoliselt kodus või mujal kogetud emotsionaalsed traumad, liiga vähese hoolimise ja aktsepteerimise kogemine elus, ühiskonnas levinud ebahumaansed, looduskauged, labaseid norme tähtsustavad väärtushinnangud ja materialistlik edu- ja tarbimisekultus, linnakeskkonna liigne toksilisus, ebaesteetilisus ja mürarohkus, koolisüsteemi fundamentaalne vigasus, kogu Lääne ühiskonna suhetevõrgustiku põhinemine hirmul ja sunduslikkusel, oskamatus sellest kõigest ja muust tulenevate traumade ja stressiga paremal moel toime tulla.

13. AS joontega lapsi esineb igas koolis ja ka täiskasvanute hulgas esineb palju autistlike joontega inimesi. Käesoleva kirjutise läbilugemisest ei piisa kaugeltki selle eripära mõistmiseks ja nende inimeste efektiivseks toetamiseks. Seetõttu on kindlasti vaja ise uurida lisamaterjali, näiteks lugeda raamatuid, mis on kirja pandud autistlike inimeste endi poolt. Tasub näiteks lugeda 2018. aastal ilmunud raamatut “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks” (autor Kaarel Veskis), samuti nt Paula Tilli raamatut “Teisiti. Minu Aspergeri-elu” (seal on aspergerist tüdruku koolikiusamist ja seda, kuidas tüdruk sellele reaktsioonina tundis ja mõtles, väga hästi ja põhjalikult kirjeldatud) jt siin soovitatud raamatuid. Kõigile lastega tegelevate täiskasvanute puhul on oluline Ivica Mägi Autismikooli koolituse vm sarnaste kursuste või koolituste läbimine (nt Avatud Meele Instituudi koolitused erilise õppija teemal), kontakteerumine Rajaleidja jms tugistruktuuridega, nt:

Siinsete nõuannete järgimine mõjub kindlasti positiivselt ka ATH jt erinevustega laste toimetulekule. Veel lisalugemist: http://opleht.ee/2019/02/hairiva-kaitumisega-lapse-puhul-lihtsaid-retsepte-ei-ole/.

14. Vt ka ingliskeelset videot aspergerite kiusamise kohta töökohal (samad põhimõtted kehtivad ka koolis).  Kokkuvõte: Kiusamine annab kiusajale tunde, et ta on kiusatavast üle, temast võimsam. Töökiusamine on raskesti äratuntav ja võib väljenduda näiteks kiusatava sotsiaalses isoleerimises, temaga talle vajaliku info mittejagamises, kiusatava maine kahjustamises, passiivagressiivses kriitilisuses, kiusatava enesehinnangut kahjustavate vihjete või naljade tegemises jne. Töövägivallaga lähevad vähem või rohkem kaasa või lasevad sellel toimuda peaaegu kõik inimesed, nii et siin ei ole mingeid üksikuid kurjategijaid. Kui keegi meile ei meeldi, siis on väga lihtne arvata, et ta vääribki kiusamist. Aspide kiusamise põhjused. Üks põhjus on see, et teistsugune inimene tundub kahtlane ja teistsugusus on põhjus narrimiseks. Teine põhjus on see, et kui sul puuduvad sõbrad, siis on lihtsam karistamatult sind kiusata. Kolmas põhjus on aspide sageli madal enesehinnang, mille tõttu nad suurema tõenäosusega võtavadki kriitika omaks ega näe selles ülekohtuse kiusamise väljendust. Kuidas seda probleemi lahendada? Strateegiad, mis ei tööta: a) Kiusaja ignoreerimine, lootes et ta tüdineb kiusamisest b) Kaebuse esitamine ülemusele. Strateegia, mis töötab: Püüa leida tööjuures vähemalt üks sõber või tugiisik, kes on sinu poolt, toetab sind ja aitab vältida su enesehinnangu õõnestamist.

15. Vt ka ingliskeelset videot sensoorse lehtri põhimõtte kohta.
“Sensoorne lehter”: Lehtri alumises teravatipulises otsas on sensoorsed probleemid, edasi ülespoole minnes järgnevad muu maailma väljalülitamisega, keskendumisega, sotsiaalsusega, emotsioonidega seonduvad probleemid. Tavaliselt hakatakse probleemidega tegelema ülalt poolt alates, st tegeldakse kõigepealt näiteks sotsiaalsete oskuste ja enesekindlusega, kuid see on vale lähenemine. Kui lehtri alumisest otsast oleks võimalik kõrvaldada sensoorsete probleemide “tropp”, siis voolaksid lehtris üleval pool paiknevad probleemid lehtrist lihtsalt välja, st tuleks keskenduda sensoorsetele erinevustele, keskkonna kohandamisele, sensoorsete “filtrite” tekitamisele jne.

16. Kiusamisvaba Kooli KiVa programm. Koolikiusamise teemalist kirjandust ja muid ressursse (kuhu pöörduda jne) on koondatud õiguskantsler Ülle Madise kodulehele siin: https://www.oiguskantsler.ee/koolikiusamine/kasulik.html. Lisaks: 10 mõjusat koolikiusuvastast raamatu- ja filmisoovitust.

Kirjutis valmis Eesti Aspergerite Ühingu liikmete ja Facebooki “neuroeriliste oma pesa” liikmete ühistööna.

Eesti LGBT Ühing: kaasav ja turvaline haridus igale lapsele!

„Soovin, et Eesti LGBT+ noored saaksid kasvada ühiskonnas, kus tunneksid ennast turvaliselt ja teistega võrdsena!” Ingrid, 17

Igas 30 lapsega klassis on paar LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed ning teiste seksuaal- ja soovähemuste esindajad) õpilast, lisaks neile LGBT+ perede lapsed. Et neist lastest kasvaksid iseseisvas elus toimetulevad täiskasvanud, on oluline, et nendega töötavatel õpetajatel ja tugispetsialistidel on teoreetilised teadmised, kuidas tagada LGBT+ lapsele kuuluvus- ja turvatunne ning teised põhivajadused. Õpetaja ja LGBT+ kogukonna liikmena on mul neli soovitust, kuidas saab kool olla oma õppeprotsessides kaasav ja pakkuda igale lapsele turvalist hariduskeskkonda.

1. Kaasav ja toetav õpetaja, tugispetsialist ning haridusasutuse juht

 „Ma soovin, et igal LGBT+ noorel oleks kodu, kus nad saaks end turvaliselt tunda, ja pere, kelle keskel nad ei peaks hirmu tundma.” Karin, 26

Et mõista ja märgata kiusamist LGBT+ tunnuste alusel, tuleb tõdeda fakti, et igas koolis on LGBT+ rühma kuuluvaid või LGBT+ peredes kasvavaid lapsi. Teadvustamine ja aktsepteerimine, et need lapsed õpivad õpetaja klassis, on esimene samm nende toetamise suunas. Õpetaja, nagu iga teine oma valdkonna ekspert, ei saa vältida teatud teemade käsitlemist pädevuse vähesuse või oma maailmavaadete tõttu.

Koolil on kodu kõrval kanda oluline roll lapse toetamisel, sest kõik LGBT+ lapsed ei saa kodust vajaminevat tuge. Nad võivad kodus kogeda vaimset ja füüsilist vägivalda või varjata hirmu tõttu oma identiteeti. Identiteedi pidev varjamine põhjustab esialgu stressi, hiljem sageli depressiooni. Seega võib õpetaja või tugispetsialist olla ainus täiskasvanu, kelle võimuses on LGBT+ noort märgata ja toetada. Suuremate muudatusteni viiks aga see, kui kool tervikuna võtaks seisukoha, et igasugune kiusamine on taunitav ja koolis on teretulnud kõik lapsed.

2. Kaasav keskkond

„Ma soovin, et Eesti läheks üle sooneutraalsete tualettruumide kasutamisele. Kõik peaksid saama käia ilma hirmu ja ebamugavuseta tualetis.“ Eva, 18

Lähemal tutvusel LGBT+ laste muredega selgub, kui olulist rolli mängib lapse jaoks füüsiline keskkond. Keskkonda saab muuta mitmel moel LGBT+ lapsele kaasavaks, näiteks eemaldad tualettruumide ustelt sugu eristavad sildi, et ka transsoolised lapsed saaksid hirmuta käia tualetis. Koolikeskkonda muudavad sõbralikumaks ka ühekordsed aktsioonid, näiteks mitmekesisust väärtustavad plakatid, näitused jms. Kaasavat keskkonda saab luua tähistades lisaks emadepäevale ja isadepäevale ka perepäevi, näidates sellega, et kõik meid ümbritsevad erinevad pered on olulised. Samuti võib lisada kohustusliku kirjanduse hulka ja kooliraamatukogusse LGBT+ teemalist kirjandust.

3. Kaasav õppesisu

„Tahaks, et inimeseõpetuses õpetataks ka meie kohta midagi ja nt kaitsevahendid, mis meile sobivad.“ Kelly, 18

Tunnis peredest ja suhetedes rääkides tuleks arvestada, et peresid ja suhteid on erinevaid. Ka seksuaaltervist käsitledes tuleks osata adresseerida erineva identiteediga noori. Seda saab lihtsasti teha, suunates lapsi arutlema mitmekesisuse teemal. Tuues mõne õppesisu kohta näiteid, võib heteronormatiivsete juhtumite kõrvale tuua ka LGBT+ teemalisi näiteid. Näiteks võib peredest kõneldes kuvada tundi sissejuhatades klassiseinale pildi hoopis kahe emaga perest.

4. Kaasav kõnekeel

„Ma soovin, et ma ei peaks tundma ühiskonna survet kogu aeg, tahan olla lihtsalt mina, ilma sildistamata” Laura, 19

Õpetaja saab anda oma panuse sellesse, et õpilasi ümbritsev verbaalne ruum oleks kaasav ja vägivallatu. Ta võib kasutada sooneutraalset sõnavara, reageerida LGBT+ teemadest lähtuvatele naljadele, jätta eeldamata, et kõigil on isa ja ema jne.

Kui meie eesmärk on, et iga laps saaks hariduse, siis on oluline luua ka vajalikud tingimused, et kõigil oleks ligipääs võrdsetele võimalustele hariduses. Kui tunned õpetaja või tugispetsialistina, et valdad teemat veel vähe, ent tahad olla LGBT+ noorele ja LGBT+ peres kasvavale noorele toeks, siis võta julgesti ühendust Eesti LGBT Ühinguga. Ühingul on pikaajaline kogemus haridusvaldkonna töötajate nõustamisel ja koolitamisel, samuti pakume materjale tunnitöö läbiviimiseks, viime õpetaja või tugispetsialisti vajadusel kokku LGBT+ inimeste ja nende lugudega ning saadame soovi korral oma valdkonnaeksperdid tundi koolitust läbi viima.

 

Kristel Rannaääre
Eesti LGBT Ühingu tegevjuht,
õpetaja
kristel@lgbt.ee

 

Kuidas jõuda selleni, et ükski koolipere liige ei kannataks kiusamise all?

Sellel nädalal on tekkinud tervitatav arutelu õpetajate poolt kogetud kiusamise või väärkohtlemise üle. Tõuke andis selleks Martin Ehala 22. jaanuaril Postimehes ilmunud artikkel, milles autor võtab kokku enda poolt läbiviidud küsitluse tulemused ja kogutud kogemused. Pilt on esmapilgul ehmatav! Samas võtkem vaadata ka selle esmapilgu taha. Võtkem küsida, kuidas selline pilt on tekkinud ja mida meil selle probleemi kohta veel teada on.

Näiteks oleks hea meelde tuletada, et kiusamiseks peetakse korduvat ja tahtlikku kahjustamist ebavõrdsel positsioonil olevate inimeste vahel. Iga lugupidamatut tegu või väärkohtlemist ei saa alati võrdsustada kiusamisega. Kui lugeda näiteks lugupidamatu käitumise kirjeldust Martin Ehala läbiviidud küsitluses, siis milline lapsevanem ei oleks elu jooksul mõnda neist kirjeldatud käitumistest oma lapse poolt kogenud? Kas laps siis kiusab oma vanemat või on tegemist millegi muuga? Samal ajal tuleb arvestada, et kellegi kiusamist objektiivselt hinnata ongi keeruline ja kannatamine ongi väga subjektiivne kogemus. Ilmselgelt on õpetajaametis probleem korduvate ebamugavate kogemustega olemas.

Küsitluse autor on ise kenasti rõhutanud, et hoolimata arvestatavast vastajate hulgast ei pruugi kujunenud valim anda usaldusväärset pilti kogu Eesti õpetajaskonna kogemustest. Anna-Liisa Blaubrük 25. jaanuari Õpetajate Lehes kirjeldab oma arvamusloos teist võimalikku vaadet – enamik õpetajaid teeb oma tööd rõõmuga ja saab ettetulevate probleemidega kenasti hakkama.

Aga kuidas siis lood on? Õnneks on meil siin võimalus kõrvale otsida rangematele nõuetele vastavaid teadusuuringuid. Needki osutavad kiusamiskogemuse laiale levikule õpetajate hulgas. Õpetajate kokkupuuteid kiusamisega on uuritud varasemalt näiteks Tartu Ülikooli dotsendi Kristi Kõivu eestvedamisel (Kõiv, 2011, 2015; 2017; Tikk, 2017).

Kõiv on võrrelnud rohkem kui poolesaja õpetaja kogemuste põhjal olukorda 2003. ja 2013. aastal ning leidnud, et kiusamise all kannatamine oli 2013. aastal õpetajate hulgas oluliselt levinum kui 10 aastat varem, kusjuures üle 20% õpetajatest kannatas viimase poole aasta jooksul mõne õpilastepoolse ja peaaegu sama palju mõne kolleegidepoolse kahjustamise vormi all (Kõiv, 2015). Kolm aastat hiljem, 2016. aastal, kannatas õpilastepoolse kiusamise all juba 35,3% ja täiskasvanutepoolse kiusamise all 25,3% õpetajatest (Kõiv, 2017). See tulemus on kooskõlas rahvusvaheliste uuringutega, mis erinevalt õpilastevahelise kiusamise vähenemisest näitavad õpetajate kiusamises suurenemise trendi.

Meil on kasutusel mitmeid hästi toimivaid õpilastevahelise kiusamise vähendamise programme ja vaikimisi eeldame, et neist on kasu ka täiskasvanutele. Praegu aga näib, et on väga vaja mõelda ka süsteemsele kiusuennetusele täiskasvanute hulgas.

Suure muutuse saavutamine suhtluskultuuris ja kaaskodaniku lugupidavas kohtlemises saab alguse pisikestest tegudest kodus ja koolis.

Aitäh näiteks Kätlin Konstabelile 22. jaanuari Postimehes teemakohaste soovituste eest. Vaadakem probleemile otsa ja mõelgem igaüks – mida mina juba täna teha saan, et minu laps ja/või õpilane õpiks kaasinimest lugupidavalt kohtlema. Ja nagu lastevahelises kiusamises, on ka siin ülioluline roll pealtvaatajatel – mida me teeme, kui näeme kiusamist pealt?

 

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige, Tallinna Ülikooli teadur ja õppejõud

 

Allikad:

Kõiv, K. (2011). Bullying in a school context: Teachers as victims. Psicologia e Educação, IX-X (1, 2), 95–106.
Kõiv, K. (2015). Changes over a ten-year interval in the prevalence of teacher targeted bullying. Procedia-Social and Behavioral Sciences, 171, 126-133.
Kõiv, K. (2017). Õpetaja ja sotsiaalpedagoog kui kiusamise ohvrid. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 5(2), 133-154.
Tikk, Sandra (2017). Õpetajate kiusamine õpilaste poolt põhikoolide õpetajate näitel, magistritöö. Juhendaja Kõiv, K. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, haridusteaduste instituut.

 

Kui lapse jutt ajab närvi…

Tihti küsivad lapsevanemad või õpetajad suhtlemiskoolitustel mu käest paari nippi, kuidas tulla toime, kui lapse käitumine või jutt ei ole vastuvõetav. Aeg-ajalt ikka juhtub, et tähtsa jutuajamise käigus laps ütleb või teeb midagi, mis ärritab. Küsitakse, mida teha, et sellist pingelist seisu lahendada ja oma tunnetega toime tulla. Seda kõike vaatasime ka läbi erinevate mõjutamisastmete augusti lõpus Viljandi lähistel toimunud KiVa suvekoolis osalejatega töötoas „Kui lapse jutt ajab närvi“.

Mõjutamise oskust uurinud psühholoogid ütlevad, et me oleme mõjusad ainult siis, kui me kuulame ja mõistame ka oma suhtluspartnerit. Kui tahame mõjutada,peaksime seejuures kuulama ka vestluspartnerit. See tähendab, et oluline on lasta lapsel oma lugu ära rääkida ja püüda tema arvamust mõista. Kuid selle asemel käitume sageli hoopis vastupidiselt: ei lase lapsel rääkida, naeruvääristame tema mõtteid, sildistame või mis veelgi tavalisem, hakkame lapsele õpetussõnu jagama. Lapsele saadab see sõnumi, et tema jutt ja käitumine ei ole vastuvõetav ja sageli lõpetab laps koostöö.

Muidugi oleme me lapsevanemate ja õpetajatena kogenumad, aga kõik eelpool loetletud vastused ja käitumised on enamasti meie reaktsioon sellele, kui lapse jutt või käitumine ei tundu meile õige. Siinjuures võivad olla segavaks faktoriks meie eelhoiakud lapse suhtes. Näiteks on meil eelarvamus, et laps on liialt kogenematu, et sellises olukorras õigetele lahendustele mõelda, ta ei viitsi niikuinii sellele pühenduda, sest tal pole püsivust, või on tegemist millegigi, mis ei ole selle lapse jaoks sobiv. Erinevate laste puhul võivad meid segada erinevad eelarvamused, mis takistavad meid nägemast reaalset pilti.

Mis siis aitab, kui mul on raske last kuulata ja mõista?

Üks abistav viis, kuidas eelarvamustest mööda vaadata, on püüda end kujutleda lapse rolli. Vanadel indiaanlastel tavatsesid öelda: „Ära anna oma kaaslasele hinnangut enne, kui sa ei ole kõndinud vähemalt ühte miili tema jalanõudes.“ Sellisel viisil mõtlemine, kasvõi korraks,  võimaldab meil vaadata last kui „puhast lehte“ ja olla tema jutu ja tegutsemisviisi suhtes avatum. Tark on olla kannatlik ning võtta pigem kuulaja ja heas mõttes uurija positsioon ning lasta lapsel end avada.

Samuti on abiks, kui nende keerulisemate vestluste juures meeles pidada, et kui tunded on kasvanud üle pea, siis tuleks öelda “Stopp!” ja võtta aeg maha. Sest sellistel juhtudel on emotsioonid meie ratsionaalse aju vallutanud ning tegelikult ei suuda me efektiivselt tegutseda. Kasvõi hetkeks endale rahunemiseks aja võtmine aitab meil vältida suhtlusolukordade kontrolli alt väljumist ning olla edasi toetav suhtluspartner.

Üllatusena on võimalik sellisel juhul kogeda, et oleme täiskasvanutena nendes situatsioonides, kus enne lapse jutt meid närvi ajas, leplikumad.

Mis aga kõige olulisem, me saame nendes olukordades pärast lapse ära kuulamist sõnajärje jälle enda kätte. Siis on meie kord rääkida ning on palju suurem tõenäosus, et laps meid kuulab, mõistab ja meie õpetussõnade järgi ka tegutseda proovib. Töötoa lõpus kõlama jäänud sõnum oli: võti on esmalt oma tunnete juhtimises ning seeläbi lapsega selgema ja avatuma suhtluse loomises. Nii oleme eeskujuks ja õpetame ka lastele keerulisemate vestluste juures oma tunnetega toimetulekut ja avatust.

 

Ly Kasvandik

Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna juht, KiVa koolitaja ja SA Kiusamisvaba Kooli nõukogu liige

Õpilaste kogemused kiusamisega 2018. aasta KiVa programmi õpilasküsitluse põhjal

KiVa programmiga liitunud koolide 1.-6. klassi õpilaste hulgas viiakse igal kevadel läbi õpilasküsitlus. Küsitluse eesmärk on kaardistada õpilaste kogemusi seoses kiusamise, koolis oleva suhete kliima ja KiVa programmi kasutamisega. Kokkuvõte keskendub õpilaste kogemustele kiusamisega, täpsemalt teisi kiusanud, kiusamise all kannatanud, küberkiusamise ning keha ja seksuaalsust puudutavate ebameeldivate kogemuste osaks saanud õpilaste protsentidele.

Lae raport tutvumiseks alla siit.

Milliseid teadmisi ja oskusi vajavad lapsevanemad ja õpetajad kiusamise kohta ehk Kokkuvõte veebiküsitlusest oktoobris 2018

Kiusamisvaba Kooli poole on viimastel kuudel tulnud mitmeid pöördumisi abi- ja koolituspalvetega. Meid kutsutakse koolitama nii õpetajaid kui lapsevanemaid koolides, aga pöörduvad ka ettevõtted, kes oma kollektiivi (ja lapsevanematest töötajate) teadlikkust soovivad tõsta. Kuna koolitamise aeg on tavaliselt üsna napp ja, olgem ausad, kiusamisest ja selle vastu võitlemisest võib teha mitmepäevaseid koolitusi, oleme püüdnud leida üles need kõige olulisemad küsimused, millest esmalt pihta hakata. Selleks sai tehtud ka käesolev küsitlus.

Küsitluse eesmärk oli kaardistada lapsevanemate ja õpetajate vajadusi kiusamise vähendamiseks oluliste teadmiste ja oskuste osas. Küsitlusest saadud tulemused aitavad Kiusamisvaba Kooli meeskonnal arendada vajalikke info- ja koolitusmaterjale.

Küsitlus toimus 17.-30. oktoobril 2018 Facebooki keskkonnas. Küsitlusele vastas 99 lapsevanemat ja 24 õpetajat. Palusime vastajal esmalt märkida oma rolli (lapsevanem või õpetaja) ja valida seejärel etteantud loendist just tema jaoks kõige olulisemad vajadused. Lisaks oli võimalik valida varianti „muu“ koos täpsustava kommentaariga ning vabas vormis oma mõtteid ja küsimusi jagada.

Tulemustest selgus, et oma olemasolevaid teadmisi hindas piisavaks vaid 3 lapsevanemat ja 1 õpetaja (joonised 1 ja 2). Lapsevanemate jaoks on kõige olulisemad teadmised ja oskused oma lapse aitamiseks, kui ta on seotud kiusamisega, kuidas kasvatada oma last nii, et ennetada kiusamise ohvriks või kiusajaks sattumise riski. Üle poolte vastanud vanematest vajab ka rohkem teadmisi ja oskusi sellest, kuidas teha koostööd oma lapse õpetajaga kiusamise tõhusaks peatamiseks (joonis 1).

Sama soov tuleb ka õpetajatelt: tervelt kolmveerand vastanud õpetajatest soovib paremaid teadmisi ja oskusi koostööks lapsevanematega kiusamise peatamisel (joonis 2). Enamik vastanud õpetajatest tunneb veel vajadust juhtumi kohapeal peatamise ja lahendamise oskuste järele ning soovivad õpetajad teada, kuidas paremini aidata kiusamisega seotud õpilasi ja kuidas oma tegevusega kahju suurendamist ära hoida. Tuntakse huvi ka üldise ennetuse vastu.

Suhteliselt vähem lapsevanemaid ja õpetajaid soovib rohkem teada kiusamise olemuse ja märkamise kohta. Võimalik, et teadlikkus kiusamise olemusest on juba enamuse vastajate arvates piisavalt hea.

Kommentaarides sooviti lapsevanemate poolt, et koolist antaks kiirelt infot väiksemagi probleemi korral, et sel poleks võimalik suureks paisuda. Küsiti ka, kuidas kaitsta enda last, kui kiusajaks on õpetaja. Sooviti, et õpetajad aktsepteeriksid laste erinevusi, ei mõistaks kohe hukka, ei sildistaks, ei eeldaks, et kõik lapsed käituvad ühtemoodi. Oodati mõistvat suhtumist kiusajasse ja tema peresse – ka kiusajaga tuleks tegeleda, teda aidata, mitte avalikult hukka mõista.

Tõepoolest on õppida palju nii lapsevanematel kui õpetajatel! Julgustame mõlemaid avatud ja toetavale koostööle, sest nii saame aidata laste muresid kõige paremini lahendada. Kui lapsevanemale tundub, et lapse enda õpetaja mingil põhjusel ei oska/saa kiusamise muret tõhusalt lahendatud, siis KiVa-koolides võib julgelt otse ka KiVa-tiimi poole pöörduda (kontaktid peaks lapsevanematele kättesaadavad olema ja kui ei ole, võib ka meie poole pöörduda, saame aidata).

Tunti huvi, kuidas suhtuda sellesse, kui täiskasvanud käivad koolides lastele oma kiusamise lugusid rääkimas. Kogemuste kuulamine võib olla väga positiivne, aga ka väga riskantne õppimise kogemus. Kiusamise korral on iga lugu väga erinev ja toimetuleku viisid samuti. Kutsudes täiskasvanuid rääkima, on väga oluline teada, millise sõnumi lapsed sellelt esinejalt saavad ja kuidas see võiks nende suhtumisi kujundada. Kutsume siinkohal üles ettevaatlikkusele ja kindlasti tasub rääkijatel end eelnevalt spetsialisti abiga ettevalmistada. Ka siin saaksime appi tulla.

Joonis 1. Teemasid vajalikuks pidanud lapsevanemate protsent.

Joonis 2. Teemasid vajalikuks pidanud õpetajate protsent.

Suur tänu kõigile vastajatele! Saame teie toel välja töötada veelgi paremaid õppimisvõimalusi. Juba praegu leiate aga mitmeid toetavaid materjale meie kodulehelt www.kiusamisvaba.ee. Kindlasti soovitame tutvuda KiVa programmi „Miniõpikuga lapsevanematele“.

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool

KiVa või VEPA? KiVa ja VEPA!

Aktiivsed ja eesrindlikud õpetajad seisavad tihti valikute ees: programme ja põnevaid ettevõtmisi on palju, aga mida ja kuidas ikkagi õpilaste heaolule mõeldes valida? Ja kuidas selle kõige juures ise õpetajana ellu jääda? Nii olemegi märganud, et koolides, kus on paralleelselt KiVa ja VEPA programmid, tekib küsimusi, kas neid ikka võib (ja jõuab) koos kasutada.

VEPA on tõhus ennetusprogramm, mis arendab õpilaste enesejuhtimise oskust ja keskendumisvõimet, vähendab vaimse tervisega seotud riske ning aitab tulevikus ennetada erinevate sõltuvusainete tarvitamist ja õigusrikkumisi. KiVa on tõhusaim just kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks, keskendudes õpilase enese- ja teiste (tunnete) analüüsimisele, grupi surve ja kiusamiskäitumise mõistmisele ja sekkumisoskuste õppimisele. Mõlemad programmid võivad olla koolis paralleelselt kasutusel ning et see kõik oleks edukas ja jätkusuutlik, anname mõned soovitused:

  1. Kui kool on alustanud ühe või teise programmiga, võiks see olla kasutusel 2-3 aastat, enne kui kool otsustab võtta juurde järgmise. Kui kool kasutab näiteks VEPAt ja KiVa paralleelselt, võiks väiksema kogemusega VEPA- või KiVa-rakendajad uue programmiga alustada järk-järgult, varem kasutusse võetud programmi unarusse jätmata. See on hea selleks, et ühe programmiga saavutatud tulemused püsiksid ja samas ei jääks õpetaja maha uuest olulisest rongist, millele teised kolleegid on astunud. Vajadusel küsige kindlasti nõu ja abi VEPA ja KiVa organisatsioonidelt!
  2. VEPAt saab rakendada kogu koolikeskkonnas ja väljaspool läbivalt, KiVa ennetusmoodul keskendub aga just 1.-6. klassides konkreetsetele väärtuskasvatus- ja sekkumisoskuste tundidele, mida viib klassijuhataja läbi umbes 2 korda kuus. Seega kumbki programm ei sunni teisest loobuma, vaid VEPA elemente saab – ja võikski! – edukalt rakendada ka KiVa-tundides, VEPA mängu võib aga julgelt haarata uusi teadmisi, oskusi ja kokkuleppeid KiVa-tundidest!
  3. VEPA õpetajate põhitööriistaks on visiooniplakat, mis kirjeldab, mida õpilased tahavad näha, kuulda, teha ja tunda rohkem ning mida vähem. KiVa tundides õpitakse mõistma, mis on turvaline, mis ebaturvaline; miks kiusamine tekib ja millisel viisil seda ise vähendada – see kõik annab võimaluse näiteks VEPA visiooniplakati regulaarseks värskendamiseks. Nt võivad õpilased plakati peale kirjutada, et nad tahavad “näha rohkem julgust”, et kaaslased kiusamisse sekkuksid, või “tunda vähem tõrjutust”, et kaudse kiusamise viise jääks klassis (veel) vähemaks.

Nii KiVa kui VEPA on tõenduspõhised ennetusprogrammid. Mõlemal on oma fookus, omad edutegurid. Mõlemad programmid on toimivad ja tõhusad, kui neid kasutada jär-je-pi-de-valt!

KiVa ja VEPA koos on KiPA! 😉

Koostöiste tervitustega

Anita Baumbach (VEPA entusiast)
Triin Toomesaar (KiVa entusiast)

Tulemusliku kiusuennetuse tagab edukas meeskonnatöö

Kiusamise ennetamine ja vähendamine koolis eeldab terve koolipere ühist tööd. Hea meeskonnatöö toetub kolmele jalale:

  1. usaldus meeskonnaliikmete vahel;
  2. ühtsustunne – me ajame üht asja, meil on eesmärk ja oleme uhked, et kuulume sellesse meeskonda;
  3. efektiivsus- või toimivustunne – meie tegevusel on tähendus ja tulemus, oleme edukad ja efektiivsed.

Juhul, kui usaldus meeskonnaliikmete vahel on vähene, kujunevad varem või hiljem välja nn keerulised tüübid, kellest teised ei saa hästi aru ja kellega on keeruline suhelda. Kiiremini võib see tekkida hajameeskondades, kus distantsid inimeste vahel ongi suuremad ja seetõttu tuntakse üksteist vähem. Kui me inimest ei tunne, täidame teadmatuse mõistmatusega ja „keeruline“ tüüp muutub järjest keerulisemaks.

Kui ühtsustundest on vajaka, võib juhtuda, et tiimiliikmed ajavad erinevat asja, sest eesmärk ei ole selge või tõlgendab igaüks seda isemoodi. Meeskonnaliikmete erinevad vajadused saavad järjest suurema kaalu ja seetõttu on lihtne tekkima ka ebaõiglustunne, miks keegi võib nt koosolekult puududa, aga mina pean osalema.

Kui meeskond ei tunne, et nende tegevus on tulemuslik ja efektiivne, võtab maad lootusetus, mis tihtipeale avaldub väsimusena. Kõige rohkem väljendub see madalale motivatsioonile viitavates märkides – ei jõua, ei märka, ei ütle, sest vahet ei ole, kas ma teen või ei tee. See juhtub, kui meeskonnaliikmetel on keeruline näha oma isikliku töö mõju lõpptulemusele või on eesmärk nii suur ja kaugel, et selle poole püüdlemine tundub ebarealistlik.

Mida siis teha?

Usaldust aitab tekitada üksteise tundmaõppimine ning koos aja veetmine, nt ühisüritustel. Oluline on ka väljendada ootusi üksteise suhtes ja leppida kokku selgetes rollides.

Ühtsustunne tekib, kui tiimiliikmetel on ühine eesmärk ja arusaam, kuidas selles suunas liikuda. Ka selged kokkulepped ja ühiselt paika pandud reeglid aitavad luua ühtsustunnet.

Efektiivsustunnet aitavad luua selged mõõdikud ja see, kui juht märkab ja tunnustab oma meeskonnaliikmete panust. Oluline on tähelepanu pöörata aga ka töödistsipliinile.

Mida veel edukad meeskonnad teevad?

  • Kehtestavad selged käitumisreeglid, nt kohalolek, diskussiooni avatus, konfidentsiaalsus, orienteeritus tulemustele, konstruktiivne konfronteerumine ja panus;
  • püstitavad ja saavutavad mõned kiired eesmärgid;
  • väljendavad tundeid avatult;
  • töötavad konfliktid läbi;
  • toetavad üksteist;
  • veedavad palju aega koos;
  • kasutavad positiivset tagasisidet ja tunnustamist.