Kiusamise ennetamine on kokku hoidmine ehk Kiusamisest ei saa jagu kampaania korras

,

Kiusamise vähendamata jätmisel on ühiskonnale, st riigile, maksumaksjatele, ettevõtetele, kaaskodanikele väga suur kulu, kirjutas sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar 21. septembri Postimehe rubriigis „Haridus ja teadus“. Ilmunud artiklit saad lugeda siin.


Kiusamise ennetamisest ja selle vähendamise vajalikkusest on viimase 10 aasta jooksul omajagu räägitud. Mõnikord tundub, et tüdimuseni. Aina raskem on ajakirjanikele põhjendada teadus- ja tõenduspõhise kiusuennetustöö uudisväärtuslikkust, kui selle töö saavutuse tuum kipub juba aastast aastasse korduma. „TÄHELEPANU: tehes teadlaste soovitatud tegevusi järjepidevalt, kooliterviklikult ja süsteemselt, on kiusamist võimalik vähendada.“

Ometi pole senise töö tulemusel kiusamisprobleem Eesti koolides olematuks vähenenud. Kuigi ka suuremad rahvusvahelised uuringud annavad põhjust aimata, et Eestis tervikuna on ohvrite osakaal kerges langustrendis (vt nt HBSC 2017/2018 [1]), tuleb siiski arvestada, et jätkuvalt kannatab iga 5. õpilane kooliaasta jooksul kiusamist: korduvat ja tahtlikku kahjustamist, mille eest tal on end raske kaitsta, olles mingil põhjusel ebavõrdsel positsioonil kiusajate suhtes.

Ja isegi kui kannataks „vaid“ iga kümnes, tähendaks see ometi lapsi, kelle vaimne ja füüsiline turvalisus ei ole tagatud. Püüdes vähendada liiklus- või uppumissurmasid, ennetades tulekahjusid või viirusliku nakkuse edasi kandumist, ei mõtle me: „Ah, see on vaid iga kümnes või sajas eestlane, keda asi üldse puudutab“.

Ometi tuleb veel üsna sageli ette, et koolipere – või ka lapsevanem – ei võta kiusamise muret tõsiselt. Müüte on erinevaid ning nad on visad kaduma: mis ei tapa, teebki lumehelbekesed tugevamaks; ju on siis ohver ikka ise süüdi, mistõttu peaks ta esmalt ise muutuma; mina pole midagi märganud, seega probleemi ei ole.

Miks siiski kiusuennetust tõsiselt – ja tõenduspõhiselt – võtta?

Kiusamine ei ole lihtsalt järjekordne suureks kasvamise osa. Ei tohiks olla. Kiusamise kogemise, aga ka pealt vaatamise või kiusamises osalemise tagajärjed varieeruvad kergetest surmtõsisteni. Sealjuures ei jää tõesti puutumata meist keegi: olgu me kasvõi kõrvalseisja rollis.

Lapsepõlves kiusamise all kannatamine on uuringute põhjal otseselt seotud ärevuse, depressiooni, suitsiidimõtete jt vaimse tervise häirete tekkeriskiga – olgu siis varases eas või hiljem täiskasvanuna. Kahjustub ka ohvrite sotsiaalne tervis. [2], [3], [4]

Kiusamise kogemine, kaasnev pingeseisund, kiusamist aktsepteerivad normid klassis pärsivad akadeemilist edenemist ning ohvritel suureneb ka koolist välja langemise risk [5]. Samas: kiusamise edukal ennetamisel on näiteks KiVa programmi mõju analüüsinud uuringute põhjal võimalik õpimotivatsiooni ja -edukust kasvatada; tekivad paremad suhted klassikaaslastega ning paraneb ka koolimeeldivus; õpilaste ärevus ja depressiivsus väheneb. [6]

Kiusamise aktsepteerimine aga tähendab veel ka seda, et kiusajatel on nooruki- ja täiskasvanueas ligi 4 korda suurem kuriteo sooritamise risk [7]. Samuti võivad nii kiusajad ise kui ka kõrvalseisjad kannatada vaimse tervise murede käes [2].

Olles kiusuennetustöös kohtunud paljudega, kelle meelest see kõik on ka eeltoodud argumentidest hoolimata paras pehmode värk, siis veel üks pragmaatiline argument: kiusamise vähendamata jätmine on ühiskonnale, st riigile, maksumaksjatele, ettevõtetele, kaaskodanikele suur kulu. Rootsi kiusuennetajad on välja selgitanud, et ühe aasta jooksul sealsetes koolides aset leidnud kiusamine maksab Rootsi ühiskonnale järgneva 30 aasta jooksul 17,5 miljardit Rootsi krooni (s.o u. 1,8 miljardit eurot) ehk umbes 60 miljonit eurot igal aastal. Seda juhul, kui isegi vaid 10% kiusamise ohvritest hilisemas elus seetõttu negatiivseid tagajärgi kogeb. [8]

Samas kiusamise ennetamine teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmi abil (võrreldes kooliperede tavapärase tegutsemisega) on kulu-efektiivne: KiVasse tehtud investeeringud tasuvad ära õpilaste paremas elukvaliteedis ja tervises, kusjuures kasu on seda suurem, mida rohkem kooliastmeid KiVa kasutab [9].

Hollandis tehtud analüüsis on leitud, et KiVa kasutamine ka juba ainult algklassides toob pikas perspektiivis tulu: isegi konservatiivsete hinnangute järgi toob iga KiVa programmi investeeritud euro kiusamisest säästetute tulevas palgatulus ja seeläbi ka ühiskonnale tagasi üle 4 euro. [10]

Pole koole, pole kiusamist?

Distantsõppeperioodi alguses vihjati mulle sageli (enamasti naljatamisi, aga aeg-ajalt ka tõsimeeli), et probleem on nüüd lahendatud: lapsed on kodudes ja sinna ju kiusamine ei ulatu. Tõsi: võis oletada, et reaalruumis aset leidev kiusamine väheneb. Samas panid erinevad rahvusvahelised eksperdid siiski südamele, et distantsõpe ja sotsiaalne isolatsioon võivad tuua kaasa uusi väljakutseid. Kogenud küberkiusamise uurija dr Sameer Hinduja [11] prognoosis, et küberkiusamine tõenäoliselt sageneb – ning näiteks kevadel Eesti KiVa-koolide võrgustikus läbi viidud õpilasküsitluse tulemused [12] annavad aimata, et nii ka läks.

Kui värskemad rahvusvahelised uuringud (HBSC 2017/2018, [1]), aga ka KiVaga liitunud koolides läbi viidud baastaseme mõõtmised on viidanud, et küberkiusu ohvrid on u. 4-5% õpilastest, siis sel kevadel küsitlusele vastanud koolides, kus programmi veel päevagi kasutatud ei olnud, oli küberkiusuohvrite osakaal 6,5%, s.o tavapärasest kõrgem. KiVa programmi juba kasutanud koolides oli küberkiusamise ohvrite osakaal aga sellest poole väiksem ehk 2,7% ning sellega madalam ka varasemates uuringutes nähtust.

See viitab, et koolid saavad väga palju ära teha ka küberkiusamise peatamiseks. Kuna on aimata, et vähemalt mingis mahus ootab distantsõpe meid ka sel õppeaastal, võiksid koolid kontaktõppe aega maksimaalselt kasutada selleks, et järjepideva ja süsteemse ennetuse kaudu võimaldada vaimselt ja füüsiliselt turvalisemat õpikeskkonda ka distantsõppes.

Kiusamise ohvrite osakaalu järk-järgult vähenedes saab ja tulebki tähelepanu aga pöörata järgmistele nüanssidele, mis võivad vajada täiendavat sekkumist, teemakäsitlust vms. Näiteks on läbi aastate nii KiVa õpilasküsitlustest kui ka rahvusvahelistest uuringutest (sh HBSC 2017/2018 uuring, [1], [13]) märgata, et kõige rohkem kannatavad kiusamise all I kooliastme poisid. Kuidas sellele teadlikumalt tähelepanu pöörata?

Samas kuigi III kooliastmes on kiusamise all kannatavate õpilaste osakaalunäitajad väiksemad noorematest astmetest, on rohkem kui pooled kiusamise ohvrid 7.-9. klassides kannatanud mitu aastat ning seetõttu erilises riskirühmas kiusamisega kaasnevate erinevate negatiivsete tagajärgede suhtes. Seega on tõhusa ennetustöö ja konstruktiivse juhtumite lahendamise vajadus väga suur ka vanemates klassides.

Veel: kui 4.-6. klassides on mingit sorti keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega poisid kokku puutunud mõnevõrra rohkem kui tüdrukud, siis 7.-9. klassides kannatavad sellise kiusamise tõttu tüdrukud juba rohkem. Kui ma paaril varasemal aastal, mil õpilasküsitlusse veel 7.-9. klasside õpilasi haaratud ei olnud, püstitasin enda jaoks hüpoteesi, et ehk kogevad poisid seksuaalset kiusamist tüdrukutest rohkem, sest soonormist erinevad tüdrukud on ühiskonnas aktsepteeritumad soonormist erinevatest poistest, siis III kooliastme tulemusi nähes tekib uus hüpotees: ehk on II kooliastmes tüdrukute ja poiste arengu- ja seega ka võimutasakaal selline, mis võimaldab poistele liiga teha, ent III kooliastmeks keerab võimutasakaal end sedapidi, millisena seda ühiskonnas kogema oleme harjunud.

Üha uued uuringud avavadki uusi uksi uutele hüpoteesidele, järgmistele analüüsidele. Intuitiivsete valikute ja tõlgendustega võib aga panna ka täiesti puusse, nagu on uuringud näidanud. Nimelt võivad lahendused, mida kiusamise peatamiseks intuitiivselt ka Eestis kasutatakse, teha hoopis kahju. Näiteks nähtus USAs läbi viidud uuringust, et kiusaja range karistamine tekitab olukorra, kus kiusamine muutub vähenemise asemel hoopis täiskasvanute eest varjatumaks, sest karistada saanud õpilased kipuvad karistuse eest kätte maksma: kiusamine muutub veel hullemaks [14].

Samamoodi on uuringute põhjal ainult ajutist abi sellest, kui ennetuseks käib koolis rääkimas „võõras tädi või onu“, olgu see professionaalne koolitaja, isikliku looga kiusamise ohver või hoopis kunagine kiusaja. Esitus võib olla noortepärane ja kaasahaarav, ent kui koolis tervikuna pole ennetust ja sekkumist läbi mõeldud, kui need tegevused ja plaanid ei leia argist rakendamist, jääb särava esineja mõju lühiajaliseks, ununedes paari nädalaga.

Tuleohutuse tagamiseks me ju ei piirdu ainult energilise päästeametniku loenguga kord 3 aasta jooksul või kunagiste tulekahjuohvrite – või süütajate – hoiatava töötoaga või üksiku ilukirjandusliku palaga, mida ehk 1-2 tunni jooksul analüüsitakse. Tuleohutuse tagamiseks on koolidel paigas plaanid ja vastutajad, igal aastal harjutatakse pääsetee leidmist erinevate stsenaariumitega, aina enam ka tulekustuti kasutamist, analüüsitakse harjutuste tulemusi, võimalikke komistuskohti, tehakse järeldusi ja parandusi järgmisteks kordadeks – nendeks puhkudeks, kui plaani on päriselt vaja.

Ilmselt jääb alati olema inimesi, kes peavad kiusamist pseudoprobleemiks, ja neid, kes peavad süsteemset ennetust tüütute tädide tänitamiseks. Et aga oleks siiski rohkem neid, kes probleemi tõsidust mõistavad, tõenduspõhist ennetust väärtustavad ning mõjusaid ja tõhusaid võtteid oskavad, varustagem end teadmistega kiusamise ulatuse, põhjuste ja tagajärgede ning mõjusa vähendamise kohta.

Siis on ka lihtsam meeles hoida, et uuringute põhjal on neid, kes hoolivad, tegelikult rohkem. Mõnikord tuleb neid lihtsalt omajagu otsida, kaasata spetsialiste kaugemalt või lähemalt. Ent kui kiusamise ohvril on kasvõi ainult 1 toetaja – sina, kes sa oled selle artikli lõpuni jõudnud, mistap tead juba märksa rohkem ka teadus- ja tõenduspõhisest kiusamise vähendamisest! – on talle sellest juba olulist abi, et leida järgmised toetajad ning abistajad.


VIITED

[1] HSBC 2017/2018. Oja, L., Pikksööt, J., Rahno, J. (2019). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2017/2018 õppeaasta. Tabelid. Tervise Arengu Instituut.

[2] Husky, M. M., Delbasty, E., Bitfoi, A., Carta, M. G., Goelitz, D., Koç, C., Lesinskiene, S., Mihova, Z., Otten, R. & Kovess-Masféty, V. (2020). Bullying involvement and self-reported mental health in elementary school children across Europe. Child Abuse & Neglect, 107, 104601.

[3] Arseneault, L., Bowes, L., & Shakoor, S. (2010). Bullying victimization in youths and mental health problems:’much ado about nothing’?, Psychological medicine, 40 (5), 717.

[4] Hawker, D. S., & Boulton, M. J. (2000). Twenty years’ research on peer victimization and psychosocial maladjustment: A meta-analytic review of cross-sectional studies. The Journal of Child Psychology and Psychiatry and Allied Disciplines, 41 (4), 441-455.

[5] Nakamoto, J., & Schwartz, D. (2010). Is peer victimization associated with academic achievement? A meta‐analytic review. Social development, 19 (2), 221-242.

[6] Turu Ülikooli rahvusvaheline leht KiVa programmi tutvustamiseks: kivaprogram.net, uuringud: https://eesti.kivaprogram.net/research-in-finland/

[7] Olweus, D. (2013). School Bullying: Development and Some Important Challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751-780.

[8] Läs rapporten Mobbningens kostnader (2016). Analüüsi lühike ja detailsem raport (rootsi keeles) leitav siit:  https://www.dropbox.com/sh/wjo6k3dv0y9sfuj/AAAxeoyS3w0KzyeEYtCASsFoa?dl=0

[9] Persson, M., Wennberg, L., Beckman, L., Salmivalli, C., & Svensson, M. (2018). The cost-effectiveness of the Kiva Antibullying Program: results from a decision-analytic model, Prevention Science, 19 (6), 728-737.

[10] Huitsing, G., Barends, S. I., & Lokkerbol, J. (2019). Cost-benefit Analysis of the KiVa Anti-bullying Program in the Netherlands, International Journal of Bullying Prevention, 1-10.

[11] Hinduja, S. (2020). Coronavirus, Online Learning, Social Isolation, and Cyberbullying: How To Support Our Students. Koduleht: Cyberbullying Research Center, https://cyberbullying.org/coronavirus-online-learning-social-isolation-cyberbullying

[12] Treial, K. (2020). Õpilaste kogemused kiusamisega 2020. aasta KiVa programmi õpilasküsitluse põhjal. Tulemused eriolukorra kevadel. Koduleht, SA Kiusamisvaba Kool: https://kiusamisvaba.ee/wp-content/uploads/2020/09/%C3%95pilaste-kogemused-kiusamisega-2020-KiVa-programmi-RAPORT.pdf

[13] Inchley, J., Currie, D., Budisavljevic, S., Torsheim, T., Jåstad, A., Cosma, A. et al., editors. Spotlight on adolescent health and well-being. Findings from the 2017/2018 Health Behaviour in School-aged Children (HBSC) survey in Europe and Canada. International report. Volume 1. Key findings. Copenhagen: WHO Regional Office for Europe; 2020.

[14] K. Borgwald & H. Theixos (2013). Bullying the bully: Why zero-tolerance policies get a failing grade, Social Influence, 8:2-3, 149-160.

Koroonaviirus, e-õpe, sotsiaalne isolatsioon ja küberkiusamine: kuidas toetada meie õpilasi

,

Refereeringu dr Sameer Hinduja, kogenud küberkiusamise uurija 16. märtsil 2020. aastal Küberkiusamise Uurimise Keskuse (Cyberbullying Research Center, CRC) veebilehel avaldatud postitusest koostas Kristiina Treial. Originaalpostitus inglise keeles CRC veebilehel siin.


Koroonaviirus on praeguseks mõjutanud koolide tegevust praktiliselt kõikjal maailmas. Laste ja perede turvalisus ning tervis on esmatähtsad ja seetõttu on tõsised piirangud vajalikud. Eriolukord on kaasa toomas aga ka planeerimatuid tagajärgi, mis vajavad nii psühholoogide, kiusuennetajate kui ka kõigi teiste tähelepanu.

Kogenud küberkiusamise uurija dr Sameer Hinduja toob välja kolm peamist muret ja teeb ettepanekuid, kuidas neid muresid ennetada või lahendada.

  1. Piiratud ligipääs haridustöötajate pakutavale nõustamisele ja juhendamisele. Distantsõppel pole õpilastel võimalust lihtsalt astuda tugispetsialisti või õpetaja juurde, et oma muredest rääkida või nõu küsida. Hooliv ja toetav suhe õpetajaga on eriti oluline just riskirühma lastele. Sellest lähtuvalt, hea õpetaja:
    1. Hoia iga õpilasega mingil viisil ühendust, vähemalt poolregulaarseltki. Tuleta meelde, et oled nende jaoks olemas ja valmis aitama.
    2. Eriti tähtis on hoida kontakti nende väheste õpilastega, kelle puhul tead, et nad vajavad seda kontakti, julgustavaid sõnu, hoolimist. Jälgi, et suhtlus oleks korrektne, kooskõlas kooli kokkulepitud e-suhtluse reeglitega. Kui kardad, et kirjavahetusest võib probleeme tulla, pane nt õpilast toetav tugispetsialist või keegi muu koolis kokkulepitud isik e-kirja kaas-saajaks.
    3. Pea nende individuaalsete kontaktide kohta päevikut, kuhu märgid kontaktide ajad ja väikesed kokkuvõtted olulisemate teemade kohta.
    4. Võid kaaluda ka toetusgruppide pidamist üle võrgu.
  2. Õpilaste suurem isoleeritus. Inimesed taluvad üksi olemist erinevalt. Isegi introvertsete eelistustega täiskasvanud vajavad aeg-ajalt inimkontakti, lapsed veelgi enam. Kui keeruline võib praegune olukord olla aga suurema suhtlemisvajadusega ekstravertidele? Õpilased suure tõenäosusega kogevad mõlemal juhul isoleerituse rasket tunnet, sest nad ei saa kooli minna ja oma eakaaslastega vahetult suhelda. Seda isegi siis, kui nad omavahel aktiivselt interneti vahendusel suhtlevad. Veel keerulisem on neil, kel ka nutikate suhtlusvahendite kasutus on piiratud. Sotsiaalsed suhted on olulised nii aju arenguks kui käitumisvalikute kujunemiseks ja kui nende kahe aspekti koostöö on problemaatiline või häiritud, on suurem risk vaimse tervise häireteks (meeleoluhäired näiteks). Teismeiga on sellises arengus eriti kriitiline periood.
    1. Olgem isolatsioonist ärritunud laste ja teismeliste suhtes kannatlikud. Nad püüavad muutunud oludes kohaneda – nagu meiegi. 
    2. Lapsevanemad võiks olla lastele sotsiaalseid kontakte võimaldades loovad: kuidas saaks vaba suhtlus toimuda distantseerumise nõudeid eiramata? Võimaldagem ja toetagem laste ja noorte vahetut internetisuhtlust sõpradega (nt Skype, FaceTime vm otsesuhtlus nende eelistatud rakendustes).
    3. Füüsiline aktiivsus aitab rahustada meeli ja toetada kognitiivset arengut, seega innustagem lapsi liikuma, jälgides samal ajal eriolukorra reegleid.
  3. Küberkiusamine tõenäoliselt sageneb. Kui nutiseadmed ja sotsiaalmeediaplatvormid muutusid õpilaste hulgas üldlevinuks, kasvasid ka küberkiusamise tasemed. Nüüd on surve sotsiaalmeediat kasutada veelgi suurem ja risk küberkiusamiseks samuti. Osa õpilasi käitub kaaslaste suhtes haigettegevalt (postitustes, kommentaarides) kas eespool kirjeldatud või ka muudel põhjustel (st kriisis on igaüks pinges, inimeste vahel on rohkem arusaamatusi ja enesekaitse on esiplaanil). Mõned sellistest postitustest võivad olla leebemad ja harjumuspärased, mõned neist aga tõsised, uudsed ja haavavad kogemused. Seda eriti sotsiaalmeedias veel vähekogenud õpilaste jaoks. Tuleb ka meeles pidada, et lapsed on vanematele küberkiusamisest rääkides eriti kõhklevad ja pigem hoitakse need kogemused endale. Kui koolimajas on õpetajal võimalik märgata ja abistada koridoris nukrutsevat õpilast, siis distantsõppel jääb see võimalus ära. 

    Samuti võib suureneda ksenofoobne/rassistlik küberkiusamine. Koroonat tajutakse kohati  “välismaise” viirusena ja osad rahvusrühmad, nt Aasia päritoluga, võivad sattuda seetõttu rünnakute alla. On oluline, et me märkaks teadmatusest tekkinud väärarusaamu ja valeväiteid ning korrigeeriks neid faktidele toetudes, laskmata valedel ja eelarvamustel levida. 

    1. Õpetajad, seadke paika lugupidava veebisuhtluse reeglid, sellega ei tasu oodata. Selgitage, et teiste ka veebis halvasti kohtlemisel on kindlad tagajärjed (selgitage, millised tagajärjed teie koolis kehtivad, isegi juhul, kui mõni neist rakendub alles ajal, mil koolis käimine taastub). 
    2. Jälgige õpilaste suhtlust nii palju kui võimalik ja julgustage õpilasi kasvõi ekraanipilte jagades teile märku andma, kui keegi teeb liiga ja rikub reegleid. Vajadusel õpetage lastele, kuidas ekraanipilte teha ja kuidas kiusamisest või väärkohtlemisest teada anda.
    3. Ja muidugi toetage igal võimalusel ja igas keskkonnas, kus õppimine ja suhtlus toimub, õpilaste omavahelisi häid suhteid. Need vajavad eraldi tähelepanu ja pingutust.

Lõpetuseks mõned soovitused dr Sameer Hindujalt ka sotsiaalmeedia ettevõtetele. Praegu on väga kriitiline ja eriline aeg, mis pakub ka võrratuid võimalusi. Looge ja/või tooge esile küberkiusamist puudutavat sisu, veebiturvalisuse portaale, lahedaid soovitusi ja abistavaid videosid nii lapsevanematele, õpetajatele kui lastele! Vaadake üle ka kasutajate turvalisust ja heaolu käsitlevad reeglid ja võimalused oma rakendustes ja portaalides. Väärtustagem koos turvalist ja lugupidavat suhtlemist veebis.

Kuidas täita enda tassi ja jaksata täita ka teise oma?

,

Üks KiVa-koolide talvekooli töötuba, mis kiiresti täitus, oli n-ö tassi täitmise töötuba. Töötuba vedanud Ly Kasvandik, kes on KiVa-koolitaja ja meie nõukogu liige, aga samal ajal ka Tervise Arengu Instituudi vanemahariduse ekspert ning teadus- ja tõenduspõhise programmi Imelised Aastad üks vedaja Eestis, kirjutas kõigile kivatajatele lugemiseks ka kokkuvõtliku artikli. Sobib lugemiseks nii õpetaja kui lapsevanemana, kusjuures juurde leiab soovitusi tarkvanem.ee lehelt siin.


Soovides hoolitseda laste vajaduste eest, tuleb meil eelkõige hoolitseda iseenda vajaduste eest. See võib tunduda mõneti egoistlik, kuid on siiski ainuõige tegutsemine. Kes on lennanud lennukiga, teab, et hädaolukorras, mil sul on kõrval laps, tuleb esmalt panna hingamismask ette iseendale ja siis lapsele. Mõeldes korrakski, mis võib juhtuda, kui tegutseda vastupidi, saame aru, miks on oluline toimida just niipidi. See õpetus kehtib aga ka vaimse tervise eest hoolitsemisel.

Vaimne tervis on lai mõiste. Selle paremaks mõistmiseks võiksid korra mõtiskleda: elu meie ümber on pidevas muutumises, tuues üha uusi huvitavaid olukordi, aga ka selliseid hetki, mil võime tunda tüdimust, väsimust või midagi hoopis kolmandat. Meie vaimset tervist saab siduda heaolutundega ja see sõltub paljuski meie mõtetest, tunnetest ja sellest, kuidas ümbritsevasse maailma suhtume. Ka õpetaja argises rollis on mitmeid erinevaid tegevusi ja olukordi, kus heaolu ja sellega kaasnevad tunded võivad olla negatiivsed.

Hea vaimne tervis on tajumine, mõtlemine ja suhtlemine viisil, mis aitab elust rõõmu tunda ja keeruliste olukordadega paremini toime tulla. See on kui kilp, mis annab jõudu hakkama saada ülearuse stressiga ja mitte tekitada endale liigseid muresid. Nagu kehaline tervis, on ka vaimne tervis tähtis kogu elu vältel.

Mis on võti parema vaimse tervise juurde? Aktiivne tegelemine sellega, mis meie elus pingeid tekitab – olgu selleks siis me enda mõtted, stressiga toimetulek, suhtlemine teistega.

Igaühele meist võib kujutada oma nähtamatu tassi, aga ka lusika, millega tassi täita saab. Ja kui enda tass on täis, saame hoolitseda ka teiste tasside eest. Nimelt „tühja tassi“ tagajärg on negatiivsus paljude asjade suhtes ning puudub energia ka teiste tassi täitmiseks.

Tass tassiks, aga mis see lusikas on?
Tassi metafoori kasutatakse palju, et heaolutunnet näitlikustada. Nn nähtamatut lusikat teatakse aga vähem. Mõelgem sellest nii: kui teeme teisele midagi head, nt aitame teda, lisame selle lusikaga midagi head tema tassi. Seeläbi saab täidetud aga ka meie enda tass. See kehtib aga ka vastupidi: tehes teisele midagi negatiivset, tühjendame tema tassi – ja ka enda oma. „Täis tass“ annab meile heaolutunde ja head energiat. „Tühi tass“ aga viib ära kogu energia ja elurõõmu ning muudab meid jõuetumaks.

Aeg-ajalt on oluline püüda oma heaolu ja vaimset tervist analüüsida. Pisikesed ja regulaarsed mõtisklused annavad võimaluse enda tassi tühjenemist ennetada. Kui rahul oled oma heaolu olulisemate valdkondadega? Sealhulgas oma paarisuhtega, lastega suhtlemisega, enesearenguga, tervisega laiemalt, iseendale võetud ajaga, et hobidega tegeleda, ja majandusliku olukorraga. Nendele valdkondadele hinnangut andes saad esmase pildi sellest, millega hetkel rahul oled ja mis vajaks tähelepanu ja lisapanust, sest nad hetkel sinu tassi enam ei täida. Selline eneseanalüüs aitab võtta fookusesse ja planeerida uusi või rohkemaid tegevusi ka nendes valdkondades suurema rahulolu saavutamiseks. Näiteks võid sa rahul olla oma pereeluga ja lastega suhtlemisega, aga tunda, et sõpradega ei ole saanud juba pikka aega koos mõnusalt aega veeta või on tööl koormus üle pea kasvanud ja tööga rahulolu madal.

Tasakaal erinevate eluvaldkondade vahel loob ka suurema eelduse, et meie tass püsib täis. Samuti on abiks enda baasiliste vajaduste eest hoolitsemine ja nendega oma tassi täitmine. Ilma nendeta ei pruugi meil ühel hetkel olla enam jõudu iseendaga toimetulekuks, ega ka jõudu lastega koos toimetamiseks ning neile hea toetava keskkonna pakkumiseks.

Mis siis aitavad meil enda tassi täita? Nende baasvajaduste alla kuuluvad:

  • Piisav puhkus ja uni
  • Mõõdukas regulaarne liikumine
  • Endale ja partnerile võetud aeg
  • Lapse jaoks võetud aeg

Kõiki täpsemaid soovitusi nende teemadega sügavamalt tegelemiseks saab lugeda https://tarkvanem.ee/enda-vajadused/

Inimene ei ole enamasti väga järjepidev iseenda heaolu nimel tegutsemisel. Piisav aeg magamiseks, aeg iseendale hobidega tegelemiseks ja füüsiliseks liikumiseks kipub meil sageli jääma ainult teadmiseks ja mitte kinnistuma argisteks harjumusteks. Seepärast soovitavad psühholoogid teha endale uute vajalike harjumuste juurutamiseks nädalakava. Sinna on oluline kõik vajalik ajaliselt sisse planeerida, ja selle järgi siis ka tegutseda, kuniks see muutub rutiiniks. Selline päevakava järgi tegutsemine on midagi, mida täiskasvanud sageli soovitavad teha lastel, aga miks mitte kasutada sama taktikat ka iseenda eest hoolitsemisel ja suurema heaolu tunde saavutamise teekonnal.

Iseenda vajaduste eest hoolitsemine nõuab täiskasvanult nii eneseregulatsiooni oskusi kui ka teadmisi. Aga kokkuvõttes ei ole meist muidu laste arengu toetajaid ja nende tassi nähtamatu lusikaga täitjaid, kui me ei tee regulaarselt midagi enda tassi täitmiseks.

Koolitöötaja võimalused LGBT+ noorte vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamiseks

,

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §44 kohustab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Tundub ju igati mõistlik, nii et poleks isegi tarvis seadusesse kirjutada. Paraku on enamikus Eesti koolides veel tarvis teha väga palju järjepidevat ja süsteemset tööd, et teadus- ja tõenduspõhine kiusuennetus ning juhtumitesse sekkumine tavapäraseks praktikaks muutuks, rääkimata sellest, et on teemasid, mis täiskasvanute jaoks pahatihti nii emotsionaalselt laetud, et kiusamise eest kaitset vajav laps või noor kas ära unustatakse või hoopis täiskasvanute endigi sihtmärgiks valitakse. Mida teada LGBT+ noorte kooliturvalisusest? Ning mida teha, et nukker olukord LGBT+ noorte jaoks lootusrikkam ja koolirõõmsam saaks? KiVa-koolide talvekoolis tutvustas õpetaja ning Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja haridusekspert Kristel Rannaääre (pildil; foto Krõõt Tarkmeel) Eesti esimese LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu tulemusi.


2018. aasta suvel osales 561 LGBT+ [1] noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuring käsitles kokkupuuteid eelarvamustega, turvalisust, kiusamist ja üldist kooliskäimise tunnetust, lisaks ka noorte akadeemilisi tulemusi, kooli tegevustes osalemist, õppeainete sisu ning tugisüsteemide olemasolu ja mõju. Uuringu viis läbi Eesti LGBT Ühing koostöös USA organisatsiooniga GLSEN, kellel on pikaaegne LGBT+ haridusvaldkonna, sh uuringute läbiviimise kogemus.

Uuringu tulemused juhivad tähelepanu mitmele levinud probleemile. Negatiivne suhtumine LGBT+ inimestesse ja teemadesse mõjutab oluliselt LGBT+ õpilasi, kuid võib avaldada mõju ka teistele noortele. Seni, kuni LGBT+ identiteete seostatakse millegi halvaga, võib sellega seotud vägivalla ohvriks langeda iga noor, hoolimata sellest, kas ta kuulub või ei kuulu sellesse kogukonda.

Samuti võib vale ettekujutus seksuaalsusest ja soost laiemalt tekitada (mitte ainult LGBT+) teismelises raskusi oma identiteedi määratlemisel, tunnetest ja eelistustest arusaamisel ning ebakindlust, mis omakorda võib viia (seksuaalse) riskikäitumise, stressi, depressiooni või suitsiidini.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti kool on LGBT+ õpilaste jaoks nende identiteedi tõttu ebaturvaline ja märkimisväärselt vägivaldne keskkond. Uuringus osalenud LGBT+ õpilased tundsid end koolis ebaturvaliselt eelkõige oma seksuaalse orientatsiooni (39%) ja soolise eneseväljenduse tõttu (28%). Peale selle märkis 68% LGBT+ õpilastest, et viimase kooliaasta jooksul on nad kogenud vaimset vägivalda just nende seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. Vähemalt viiendik LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul kogenud füüsilist vägivalda ja kolmandik oli kogenud seksuaalset ahistamist. Kõrged numbrid näitavad, et LGBT+ õpilaste kogetud vaenu ja vägivalla lahendamisel ei piisa vaid üldistest kiusamisvastastest jm meetmetest, vaid lähenema peab ka LGBT+ teemade spetsiifikat silmas pidades.

Ebaturvaline ja vaenulik koolikeskkond ei tulene üksnes teiste õpilaste sõnadest ja tegudest, vaid ka koolitöötajate vaenulikust keelekasutusest. 57% LGBT+ õpilastest märkis, et olid kuulnud homovaenulikke kommentaare õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. Samuti ei sekku paljud koolitöötajad, kui kuulevad õpilasi homovaenulikke märkusi tegemas. 61% vastanutest märkis, et juuresviibinud koolitöötajad ei sekkunud kunagi ja vaid 2% vastanutest märkis, et sekkuti alati. Kui suur osa koolitöötajaid on vaenuliku keelekasutusega ega sekku vaenulikku olukorda, normaliseerib see taolist keelekasutust ka õpilaste seas. Koolitöötajad on eeskujuks kogu kooliperele.

Murettekitav on ka tõsiasi, et LGBT+ õpilaste haridustee on katkendlik. Näiteks need LGBT+ õpilased, kes kogesid oma soolise eneseväljenduse tõttu keskmisest enam kiusamist, puudusid koolist kolm korda suurema tõenäosusega (38% vs 13%). 21% LGBT+ õpilastest oli viimasel koolikuul puudunud vähemalt ühel koolipäeval, sest nad tundsid, et kool, kooli- või kodutee ei ole turvaline. Vaid 43% vastanutest ei väldi koolis ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu ühtegi ruumi või tundi. Lisaks vastas 77% LGBT+ õpilastest, et koolikaaslased on neid meelega tegevustest välja jätnud. Katkendlik haridustee mõjutab saadava hariduse kvaliteeti ning riivab lapse õigust haridusele. Samuti võib see negatiivselt mõjutada noore motivatsiooni jätkata haridusteed ja seega ka tema edu tööturul.

Samuti ilmnes, et koolid ei taga kõigi õpilaste põhivajaduste rahuldamiseks turvalisi tingimusi, sest ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu vältisid LGBT+ õpilased kõige sagedamini mh tualettruume (19%) ja sööklat (18%). Õpilane võib seetõttu olla olukorras, kus ta ei saa keskenduda õppetööle, kuna peab leidma muid võimalusi põhivajaduste rahuldamiseks (nt käima tualetis või sööklas tunni ajal) või kannatama puudust ja ebamugavust (kui ta ei saa süüa või tualetis käia).

Tahaks paremini aidata, aga ei tea, mida teha? Anname mõned soovitused koolitöötajatele:
– osalege LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemasid käsitlevatel täiendkoolitustel, et tagada kõigi õpilaste kaasamine ja toetamine;
– osalege täiendkoolitustel, mis käsitlevad üldiseid kiusamise ja turvalisuse teemasid: ligipääsetav ruum, turvalisem ruum, kaasamine, kiusuennetus, õiglane ja ligipääsetav haridus jms;
– jääge mistahes teemat käsitledes professionaalseks, sh järgige korrektset ja kaasavat keelekasutust ning pakkuge teaduspõhist infot;
– integreerige LGBT+ teemasid ainekavasse, käsitledes neid ise või kutsudes tundi valdkonna spetsialiste;
– toetage õpilasi kooli haridus- ja huvitegevuses LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemade käsitlemisel;
– tagage ligipääs LGBT+ materjalidele kooli raamatukogus.

Turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna loomisel on vastutav roll ka koolijuhtidel ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, kes saavad olla eeskujuks kooliperele, kogukonnale ja ühiskonnale, seistes haavatavate noorte eest, julgedes avalikult rääkida LGBT+ õpilastest ja teemadest hariduses ning toetades ja julgustades oma kolleege.

Kuigi PGS-is on kirjas nii turvalisuse, vaimse tervise, identiteedi kujunemise jm teemad, siis ei tohiks noortega töötamisel kõigi õpilaste turvalisuse ja kaasatuse tagamisel olla motivatsiooniks seadus, vaid see peaks sündima iga haridusvaldkonna töötaja südames. Eesti LGBT Ühingu tiim loodab, et tehtud kooliuuring avab läbi noorte endi hääle nende tegelikke muresid ja vajadusi ning ajendab noortega töötavaid spetsialiste panustama sellesse, et kõik õpilased, sealhulgas LGBT+ koolinoored, saaksid nautida parima hariduse saamise õigust.

Kooliuuring on täismahus leitav siit. Muid viiteid uuringutele LGBT+ teemadel leiad veel siit.

[1] Lühend LGBT+ tähistab lesbisid, geisid, biseksuaalseid, transsoolisi ning muu seksuaal- ja sooidentiteediga inimesi.

Taastava õiguse rakendamine koolikeskkonnas konfliktide ja õigusrikkumiste korral

,

Erinevatel KiVa-kohtumistel kerkib aeg-ajalt üles küsimus, millises olukorras on tegu kiusamisega ja millises ikkagi vaid konfliktiga. Konflikti ja kiusamise eristamisel on abiks näiteks KiVa õpetajate käsiraamatu taga leitav nn eeluuringu ankeet. Kui aga kiusamise puhul aitavad eriti tõhusalt sekkuda just KiVa programmi teadus- ja tõenduspõhised võtted, siis näiteks konflikti puhul võib abi leida hoopis taastavast õigusest. Taastav õigus? Annegrete Johanson, Sotsiaalkindlustusameti (SKA) taastava õiguse teenuse juht kirjutab sellest pikemalt – võimalustest, kasudest, aga ka väljakutsetest. 


Konfliktid on igal pool, kus on inimesed. Need on tavapärane osa elust. Konfliktide lahendamine on aga juba omaette teema. Mitte kõik ei saa ühtmoodi aru sellest, kuidas konfliktidega ümber käia. Kas neid peaks lahkama suure käraga hulga inimeste ees, need maha vaikima või on ka mõni kolmas tee?

Taastav õigus on üks võimalik viis, kuidas konflikti osapooled kokku tuua ning omavahel suhtlema panna nii, et üks saaks väljendada oma tundeid ja vajadusi ning teine kuulaks. Sellises vahenduses on kaasatud kolmas osapool neutraalse vahendaja näol, kes küsib küsimusi, millele konflikti erinevad osapooled saavad vastata. Taastavat õigust saab väga hästi rakendada muuhulgas ka koolikeskkonnas erinevate konfliktide puhul. Olgu selleks õpilaste omavahelised suhted, õpetajate ja õpilaste või hoopiski lapsevanemate ja õpetajate vahelised erimeelsused.

Näiteks. Ühes algkoolis toimus tüdruku ja poisi vahel konflikt – poiss lõi tüdrukut jalaga ning ütles paar halvustavat sõna. Õpetaja rääkis poisiga, kes selliselt käitus. Teisele poolele ütles ta aga et too hoiaks poisist eemale, tal on hetkel raske. Ei midagi muud. Tüdrukul tekkisid peas mitmed mõtted ja küsimus, et miks poiss tohtis nii käituda. Õpetaja ei olnud temale seletanud, et ta poisiga rääkis, vaid sai sõnumi, et ta ei tohi poisiga suhelda. Kõik.

Kuidas oleks saanud seda olukorda aga lahendada selliselt, et oleks rakendatud taastavat õigust?

Esmalt oleks räägitud poisiga, kes selliselt käitus, ja küsitud tema käest, mis juhtus, mida ta sellel ajal mõtles ja tundis ning kuidas on nende suhted tolle tüdrukuga varasemalt olnud. Tähelepanu oleks pööratud ka asjaolule, kes  loost veel mõjutatud on olnud ja mida noormees vajab, et sellist olukorda enam ei korduks. Seejärel oleks samad küsimused käidud läbi ka tüdrukuga, kes selles loos oli kannatajaks. Kuna tegemist oli algklasside lastega, oleks kaasatud ka lapsevanemad, et küsida nendelt, kas ja kuidas nemad olukorrast  kuulsid, mida  mõtlesid ja tundsid sellel ajal ning mida vajavad, et nad oleksid lahendustega rahul. Kui kõik osapooled, kes on olnud mõjutatud või kes saaksid lahendamisel kaasa aidata, on saanud oma sõna, kutsutakse kokku ühine ring, käiakse üheskoos läbi needsamad küsimused, mida on arutatud eraldi kohtumisel. Võti peitub selles, et teised kuulevad, mida keegi mõtles ja tundis ning mis pani selliselt käituma. Me võime ju sageli ennatlikke järeldusi teha. Lõpuks saavad kõik väljendada, mida nemad vajavad, et sellele loole punkt panna ning tulevikus analoogseid olukordi vältida. Lepitakse kokku konkreetne tegevuskava koos vastutajate ja ajakavaga.

Taastava õiguse puhul on tegemist mõtteviisiga. Inimene, kes on omandanud nimetatud lähenemise, näeb paljudes kohtades võimalust rakendamisteks. Olgu selleks õigusrikkumised, konfliktid laste või täiskasvanute vahel või ka olukorrad, mis esialgu ei tundugi konfliktina.

Olukord, kus alaealised korraldasid peo ning see välja tuli, pani muretsema mitmed vanemad. Kui lugu klassijuhataja kõrvu jõudis, ei olnud ta kindel, kas tahab enam noortega väljasõidule minna. Taastava õiguse vabatahtlikud kohtusid kõikide noortega eraldi, käies läbi kõik taastava õiguse küsimused, arutasid neid küsimusi ka lapsevanemate ja klassijuhatajaga ning kutsusid kokku ühise ringi, mis koosnes kolmekümnest inimesest – noored, lapsevanemad ja õpetajad. Kohtumine oli edukas ja osalejad jäid tulemustega rahule.

Seega saab seda lähenemist kasutada üsna erinevatel puhkudel. Küll aga on oluline, et kui räägime nt õigusrikkumistest, siis toimepannud isik peab ka tunnistama seda, et ta on teoga hakkama saanud, vastasel juhul võib tekkida olukord, et me taasohvristame teist, kui nad kokku ühisesse ringi toome. Konflikti osapooled peavad osalema vestlustel vabatahtlikult, mitte selle tulemusel, et tunnevad välist survet kellegi poolt.

Taastava õiguse rakendamise viise on erinevaid: saab teha üks ühele vahendamisi konfliktis olnud osapooltele; läbi saab viia taastava nõupidamise, kuhu kaasatakse kõik need osapooled, keda juhtum on mõjutanud ning kes saaksid lahendamisele kaasa aidata. Vestlusring on aga viisina mõeldud pigem selleks, et tuua inimesed kokku ennetaval eesmärgil. Näiteks on koole, kus klassid alustavad õppeaastat ühise ringiga, tuues välja, mida nad vajavad, et end hästi ja turvaliselt õppeaasta vältel tunda ja mida nad ise saavad selle jaoks ära teha.

Taastava õiguse jõudmine Eestisse

Taastava õiguse juured ulatuvad juba kaugele põlisrahvaste juurde. Tegemist ei ole millegi uuega. Küll aga Eestis on see rohkem kõlapinda leidnud viimastel aastatel, mil on koolitatud põhjalikumalt politseiametnikke, lähenemaks noortele õigusrikkujatele selliselt, et karistamise asemel panna noori oma tegudele ning nende tagajärgedele mõtlema.

Nüüd aga on alustanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ohvriabi ja ennetusteenuste osakond taastava õiguse vabatahtlike koolitamist. See on tekitanud küsimust, miks taaskord vabatahtlikud, kuid vastus tuleneb paljuski just taastava õiguse pärinemisest – kõige paremini saavad toeks olla kogukonnad ning oma kogukonna inimesed ise – vabatahtlikud on alati inimestele lähemal kui ametnikud kunagi olla saavad. Koolitus, mida vabatahtlikud saavad, on põhjalik, andes täpsed juhised ning sammud. SKA toetab vabatahtlikke aga ka edaspidi nii kovisioonide kui supervisioonidga, hoidmaks motivatsiooni ning tahet tegutseda.

Esimesed sammud ja katsetamised on tehtud koostöös noorsoopolitsei ja prokuratuuriga ning ka mõned koolid, kes, kuulnud võimalusest SKA poole pöörduda, on seda jõudnud juba teha. Tulemused on rahuldust pakkunud kõikidele osapooltele. Mitmed teadlased on välja toonud, et isikud, kes on saanud taastava õiguse praktikates osaleda, on edaspidi sattunud vähem õigusrikkumistesse kui need, kes on läbinud traditsioonilisi menetlusi. Mõttekoht.

Kui olukord puudutab korduvaid õigusrikkujaid või neid, kes ikka ja jälle jamadesse kipuvad sattuma, kipub spetsialistidel sageli ette tulema erinevate alternatiivsete lahenduste välja pakkumisel ning vaadatakse taas pigem karistuste suunas. Välistades aga sellistes olukordades taastava õiguse, võtame selle õiguse samal ajal tegelikult ka kannatanult. Temale jäävad tema küsimused ja segadus, miks see kõik nii juhtus. Ja sageli on kannatanud just need, kellel on keeruline oma igapäevase eluga edasi liikuda.

SKA-s on visioon, et kümne aasta pärast on sellisel viisil konfliktide lahendamine tavapärane viis kogu ühiskonnas: pigem lepitav kui karistav.

Kasud taastava õiguse rakendamisel

Taastav õigus võimaldab vestelda juhtunust neutraalse isiku juuresolekul. Eelkohtumisel käiakse kõik küsimused ettevalmistavalt läbi ning arutatakse omavahel, mida keegi vajab, et end ühisel kohtumisel hästi ja turvaliselt tunda. Kui kõik on selleks valmis, siis alles toimub ühine kohtumine. Ning kuna kõik on eelkohtumisel saanud rääkida, sh oma tundeid väljendada, tuntakse end enamasti hästi.

Taastava õiguse kohtumisel osalevad vabatahtlikud vahendajad, kelle roll on olla neutraalne kõrvaline isik, kes ei võta seisukohti, ei otsi süüdlasi või kannatanuid ega suuna osapooli lahenduste leidmisel. Vahendaja küsib viis peamist küsimust, mis aitab juhtunule mingi lõpetus teha ja seotud osapooltel elus edasi liikuda.

Kohtumistel osalemine on võimalus:

  • Olla ära kuulatud;
  • Rääkida oma tunnetest ja mõtetest;
  • Võtta vastutus oma teo eest;
  • Leppida kokku, kuidas oma tegu heastada;
  • Sündmustest toibuda;
  • Heastada teoga tekitatud kahjusid;
  • Küsida küsimusi, mis on teo tagajärjel tekkinud;
  • Väljendada, mida on vaja, et elus edasi liikuda.

Veel kord tuleb rõhutada, et taastav õigus ei sobi kõikidel puhkudel, ent on kasuks siiski paljudes olukordades. Kahtluse korral saab alati konsulteerida ning pärast ettevalmistavaid kohtumisi on ehk tunne ka selgem, kas ühine kohtumine on tegelikult turvaline ja võimalik. Kui see seda ei ole, tasub kaaluda, kas tuleks veel näiteks oodata ja kummagi poolega eraldiseisvalt tööd edasi teha.

Sotsiaalkindlustusamet viib taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamise projekti raames läbi tulevaste vabatahtlike koolitusi ning koordineerib hiljem ka nende tööd. Täpsemalt saab infot taastava õiguse teenuse juhi käest, kelle kontakti leiab SKA koduleheküljelt.


Taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamine. Sotsiaalkindlustusameti selle projekti tegevusi rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste 2014-2021 programmi „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“ projekti „Alaealiste erikohtlemise süsteemi loomine“ vahenditest Justiitsministeeriumiga sõlmitava partnerlusleppe alusel.

Tõenduspõhine kiusamise ennetamine koolides – milleks ja kuidas?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial kirjutab ajakirjas Sotsiaaltöö. Artikkel ilmus numbris 4/2019.


Kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks on koostatud erisuguseid programme. Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nendest üks uuemaid. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine.

Kool peab tagama lapsele turvalisuse kogu koolipäeva jooksul ja ka igakülgse arengu – nii ütleb põhikooli ja gümnaasiumi seadus. Kiusamine vähendab turvatunnet ja on oluline riskitegur nii vahetute kui ka hilisemate pikaajaliste probleemide kujunemisel. Kiusamist esineb juba lasteaias, kuid kõige kriitilisem tundub olevat põhikooliaeg. Niisiis on väga tähtis tegeleda kiusamise ennetamisega juba varakult, nii lasteaias kui ka koolis. Kuid tõhus ennetus ei teki iseenesest, selleks on vaja eriteadmisi ja -oskusi. Siin on abiks teadus- ja tõenduspõhised programmid, näiteks KiVa.

Mis on ja mis ei ole kiusamine
Kuigi eesti keeles on sõnal kiusamine mitu tähendust, piiritletakse seda teaduskirjanduses selgemalt. Ühe levinud määratluse kohaselt on kiusamisel neli tunnust: kiusamine tähendab kaasinimesele tahtlikult ja korduvalt kahju tekitamist, mille käigus kiusaja kasutab ära oma üleolekut kannatavast poolest (Olweus 1993). Erinevalt elus ikka ette tulevatest konfliktidest, tülidest ja arusaamatustest on kiusamise puhul tegu tahtliku ning korduva kahjustamisega. Kusjuures kahju võib olla väga erinev, nii füüsiline, vaimne kui ka sotsiaalne, nagu näiteks tõrjumine või maine kahjustamine. Kiusamise jätkumist võimaldab osaliste ebavõrdsus: kannatajal on mingil põhjusel keeruline end kaitsta. Tegu on kahjustava suhtega, millest ohvril on raske välja tulla. Kiusamist esineb peaaegu igal pool, kus inimesed on sunnitud pikemat aega koos olema ja kus rühma normid lubavad kaaslaste alavääristamist. Tõhusaks kiusamise ennetamiseks ja aset leidnud juhtumite lahendamiseks on vaja tegeleda nii kiusajate kui ka ohvritega, samuti pealtvaatajatega, kelle käes on tihti kiusamise jätkumise või selle peatamise võti.

Miks on vaja kiusamisest rääkida?
Mitme aastakümne jooksul maailmas tehtud uuringud näitavad, et koolikiusamine kahjustab oluliselt kõigi osaliste vaimset tervist, edasijõudmist õppetöös ja ka hilisemat sotsiaalset toimetulekut. Teada on, et kiusamine ei piirdu kooliseintega, see tuleb lastega kaasa kooliteele, huviringidesse ja telefonis kojugi. Seega: tõhus kiusamise vähendamine koolis on oluline osa vaimse tervise edendamisest (Hodgins 2008). Kui võtta arvesse, et põhikooli ajal teisi kiusanud noortel on noores täiskasvanueas rohkem kui neli korda suurem tõenäosus olla politseis kuriteoga arvel (Olweus 2013), siis kiusamise ennetamine on ka osa vägivalla- ja kuriteoennetusest (Vägivalla ennetamise strateegia… 2015). Kaaslaste kiusamine võib olla omakorda hoopis lapse kodus või koolis esinevate probleemide tagajärg.

Kuidas kiusamist ennetada
Sageli öeldakse, et kõik probleemid saavad alguse kodust. Kiusamise puhul on see osaliselt õige. Tõepoolest, probleemid ja ebasobivad kasvatusviisid kodus võivad olla kiusamiskäitumise riskiteguriteks. Lapsevanematel on vaja rohkem teadmisi ja oskusi, et kiusamist ära tunda ning oma lapsi aidata. Ennetusprogrammide analüüside kohaselt annab lapsevanemate kaasamine ja harimine kiusamise teemal väga häid tulemusi. Toetavad ja terved suhted ning ennast ja teisi austava suhtumise hoidmine kodus on peamine viis kiusamise ennetamiseks. Lapse terve enesehinnangu eest hoolitsemine kaitseb nii kiusajaks kui ka ohvriks sattumise eest.

Kuid ainult kodus tehtavast ei piisa koolis toimuva kiusamise ärahoidmiseks. Kiusamine on grupinähtus ja kujuneb siis, kui grupis (klassis) kehtivad normid seda võimaldavad. Ja nii võibki ka igati tublist õpilasest saada kiusaja. Kui klassis on võimalik oma sotsiaalset staatust teistele kahju tehes tõsta või kindlustada, siis seda ka tehakse. Seega on väga oluline igas koolis ja klassis teadlikult kujundada käitumisnorme, mille kohaselt väärib lugupidavat kohtlemist iga inimene ja kõigil on õigus end koolis hästi tunda.

Teekond kiusamisvaba keskkonnani on pikk ja mitmetahuline. Kiusamist saab ja tuleb ennetada. Kuid mida siis selleks teha, kas tegutseda kõhutunde ja oma parima äranägemise järgi või usaldada teadust? Tervise Arengu Instituudi teadur Karin Streimann rõhutab oma hiljutises arvamusartiklis, et tõenduspõhine ennetus tegeleb teadusuuringutega kinnitatud asjaolude süstemaatilise mõjutamisega uuringutega tõhusalt kinnitatud viisidel. Ta põhjendab, miks ilma tõenduseta sekkumiste kasutamine võib osutuda kasutuks või lausa kahjulikuks, ressursside raiskamiseks, mistõttu kontrollitud tõhususega sekkumised jäävad piisavalt kasutamata, või lausa ebaeetiliseks (Streimann 2019).

Teadlased on teinud kiusamise uurimisel tõhusat tööd ja selgitanud välja, mida tasub kiusamise vähendamiseks teha ning mida mitte. Selliste teadmiste alusel on koostatud erisuguseid kiusamise vähendamise programme.

KiVa on abiks ennetamisel ja probleemide lahendamisel
Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nende seas üks uuemaid, süsteemsemaid ja parimate tulemustega. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine. Positiivsete „kõrvalmõjudena” on täheldatud õpilaste ärevuse ja depressiivsuse vähenemist, empaatia ning kaaslaste kaitsmise, aga ka õpimotivatsiooni ja õpiedu suurenemist. KiVa mõju taga on tõhusad ennetustegevused: õppekavaga seotavad KiVa tunnid, milles saadakse teadmisi ning oskusi kiusamise äratundmiseks ja peatamiseks. Harivad ja abistavad materjalid on mõeldud nii õpetajatele kui ka lapsevanematele.

Paraku ei hoia ka kõige tõhusam ennetus kõiki juhtumeid ära. KiVa programm pakub koolidele kiusamisjuhtumite lahendamiseks tõhusaid mudeleid ja väljaõpet. Need mudelid koosnevad individuaal- ja grupivestluste sarjast, millest igaühel on oma eesmärk ning tegevused toimuvad kindlas järjekorras. Soome katseuuringus andsid 98% juhtumi lahendamises osalenud õpilastest positiivse tagasiside: kiusamine vähenes või lõppes. Ka Eesti koolide õpilaste tagasiside on olnud väga hea: 75-85% õpilastest annab oma juhtumi lahenemisele positiivse hinnangu. Kolmas oluline osa KiVa tegevustest koolis on olukorra järjepidev hindamine, st kuidas meil läheb? Selleks korraldatakse igal kevadel õpilasküsitlus. Küsitluse tulemuste ja personalilt kogutud tagasiside alusel analüüsitakse koos kooliperega tehtut ning selle tulemuslikkust.
KiVa programmi juba aastaid kasutanud koolipered toovad esile, et KiVa aitab kiusamise ennetamise ja väärtuskasvatuse läbi mõelda ning tõhusamalt toimima panna. KiVa juhendmaterjalid annavad õpetajatele nende tegevuses kindlustunnet ja see on väga tähtis.

Kuidas jõuab vajalik oskusteave kooli
Tõhusa ennetusprogrammi kvaliteetse kasutamise aluseks on hea ettevalmistus ja professionaalne jätkutugi. KiVa programmi kasutuselevõtt kestab peaaegu kogu õppeaasta, mille käigus läbivad koolituse nii koolijuht kui ka koolis tegutsev kiusamise ennetamise töörühm. Õpetajatele antakse ennetustegevuste tarvis juhised ja materjalid, sh virtuaalsed ressursid. Koolid, kus juba kasutatakse KiVa programmi, saavad jätkuvalt tuge aktiivse koostöövõrgustiku kaudu. Pakutakse personaalset mentorituge, kaks korda aastas täienduskoolituse võimalust, kokkusaamisi piirkondlike kogemusrühmadega, uudiskirju ja muud taolist. Seni on õnnestunud kõike seda koolidele pakkuda kolmandiku ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi toetusega ja kahe kolmandiku ulatuses erisuguste projektide ning annetuste abil. Litsentsitasuna on ka koolidel väike omaosalus. See on vajalik investeering meie laste paremasse tulevikku. Need samad lapsed on ju peagi ise lapsevanemad ja õpetajad.

Kuidas edasi?
Pea viis aastat tagasi asutati Eestis liikumine „Kiusamisvaba haridustee eest”. Sellesse kuuluvad organisatsioonid, kelle hulgas on ka KiVa programmi Eestis rakendav SA Kiusamisvaba Kool, koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga toetavad väga eriilmeliste tegevuste kaudu lasteaedu ning koole, kes soovivad kiusamist vähendada. Ühiselt koostati kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017), mis taotleb suuremat selgust ja süsteemsust kiusamise ennetamisel Eesti haridusasutustes. Pikk tee on veel minna, et tõenduspõhine oskusteave jõuaks kõigi haridusasutusteni ja meie lapsed saaksid kasvada turvalisemas ning vaimset tervist säästvamas keskkonnas.

KiVa teadus- ja tõenduspõhise programmi töötasid välja Turu Ülikooli teadlased. KiVa on lühend soomekeelsest nimetusest Kiusaamisen Vastainen ehk kiusamisvastane. Ametlik ja litsentsitud partner programmi levitamiseks Eestis on SA Kiusamisvaba Kool. Eesti koolides on KiVa programm aidanud kiusamist vähendada juba kuus aastat. Programmis on nii universaalsed kui ka juhtumipõhised tegevused kiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks. Eestis keskendutakse ennetustöös praegu 1.-6. klassidele, ent programm tervikuna, sealhulgas juhtumite lahendamiseks välja töötatud metoodikad, on kasutamiseks kogu koolis. Sihtasutuse meeskond soovib, et programm jõuaks senisest rohkem venekeelsete lasteni ning selle tegevused oleksid kättesaadavad ka 7.-9. klassidele. Kui 2018/2019. õppeaastal rakendas programmi u 15% Eesti koolidest, siis järgmisest sügisest kasutab KiVa programmi juba 90 kooli ja õppekohta ehk 18% Eesti üldhariduskoolidest. Vaata järele, kas sinu lapse kool on juba nende hulgas: www.kiusamisvaba.ee/kiva-koolid.


Viidatud allikad

Hodgins, M. (2008). Taking a health promotion approach to the problem of bullying. International Journal of Psychology and Psychological Terapy, 8 (1), 13–23.
Kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017). www.hm.ee/sites/default/files/kiusamisvaba_haridustee_kontseptsioon.pdf. (13.11.2019).
Olweus, D. (1993). Bullying at school: What we know and we can do. Oxford: Blackwell.
Olweus, D. (2013). School bullying: Development and some important challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751–780.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010). Riigi Teataja I, 16.06.2016, 8.
Streimann, K. (2019). Panustaks nüüd tulemuslikku ennetusse. Pärnu Postimees, 5. september. https://parnu.postimees.ee/6769942/karin-streimann-panustaks-nuud-tulemuslikku-ennetusse. (13.11.2019).
Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015−2020 (2015). www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vagivalla_ennetamise_strateegia_aastateks_2015-2020.pdf. (13.11.2019).
KiVa International (i.a). Is KiVa effective? www.kivaprogram.net/is-kiva-effective. (13.11.2019).

Kehaline kasvatus ja kiusamine – risk või võimalus?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial jagab oma mõtteid ja teadmisi kehalise kasvatuse ning kiusamise võimalikest kokkupuutepunktidest.


Mind kutsuti hiljuti kiusamisest rääkima Eesti Koolispordi Liidu aastakonverentsile. Milline põnev väljakutse! Seetõttu sai tavapärasest sügavamalt vaadatud kiusamise omapärasid kehalise kasvatuse kontekstis. Jagan nüüd kogunenud tähelepanekuid ka kirjalikult. Nimelt on kehalise kasvatuse tunnid kiusamise uurijate pilgu läbi eripärane kontekst ja mitte ainult Eestis, vaid mujalgi maailmas. Seda eelkõike mitmete riskitegurite tõttu, mis kiusamist võimendada võivad.

Riikliku õppekava järgi on kehalise kasvatuse eesmärgid igakülgselt lapse tervet arengut toetavad. Kui vaatame RÕK lisas 8 toodud kehakultuuripädevuse seletust, on seal olulisel kohal nii suutlikkus (1) väärtustada kehalist aktiivsust ja tervislikku eluviisi elustiili osana, (2) hinnata oma kehalist vormisolekut, (3) leida endale sobilik liikumisharrastus, aga ka (4) valmisolek suhtuda sallivalt kaaslastesse, (5) järgida ausa mängu reegleid ning (5) väärtustada koostööd sportimisel ja liikumisel. Selliseid eesmärke silmas pidades võiks ju tõepoolest igas lapses kujuneda armastus liikumise vastu.

Aga kas see ka päriselt nii läheb? Või on õpilasi, kelle jaoks kehaline kasvatus on ikka veel see tund, kuhu minna ei taha? Üks vastumeelsuse põhjus võib peituda kiusamises.

Millised eripärased kiusamise riskid on seotud just kehalise kasvatusega?

  • Õpilaste erinevused kehalises vormisolekus ja suutlikkuses. Võistluslikud sportmängud toovad neid vahel eriti valusalt esile. Mida suurem on fookus võistlusel ja võrdlemisel, seda suurem on risk, et nõrgemaid tõrjutakse ja halvustatakse. Kui eesmärk on kõigis liikumisarmastuse kujundamine, tuleks väga selgelt otsida tasakaalu võistluslike ja mittevõistkuslike õppetegevuste vahel.
  • Uuringutest kerkib eriliselt esile kohmakus. See on osutunud oluliseks kiusamise riski ennustajaks isegi siis, kui õpilase sotsiaalmajanduslik staatus, akadeemiline edukus ja ülekaalulisus on arvesse võetud (Bejerot jt 2013).
  • On uuringuid, mille põhjal on teiste õpetajatega võrreldes liikumisõpetajatel sageli vähesem teadlikkus koolis tehtavast kiusuennetusest ja põhimõtetest (O’Connor & Graber, 2014) ning seetõttu ka vähesem suutlikkus kiusamist märgata ja ära tunda. Õpilaste hinnangul on 55% juhtudest liikumisõpetaja juures, kuid ei sekku (Li & Rukavina, 2015). Probleemina tõusetub ka kiusamist pealt nähes selle normaalseks pidamine või lausa naeruvääristamine ja kiusamise tõsiduse pisendamine (O’Connor & Graber, 2014; Li & Rukavina, 2012).
  • Eraldi teema on riietusruumid ja neis toimuv. Mitmed uurijad toovad välja, et riietusruumides toimub tavapärasest rohkem kiusamist. Olgu siis põhjuseks varjatus täiskasvanute eest, eriti haavatav olek riietumisel ja pesemise ajal (ning siis nt pildistamine, filmimine) või kõige sellega kaasnev ärevus pesemisel ja ebakindlus oma keha suhtes (Noret jt, 2015; Sandercock jt 2014). On õpilasi, kes hoiduvad kehalise tunnis pingutamast, kuna ei taha pärast pestes halba olukorda sattuda. Õpetaja peaks selliseid hoidumise ilminguid tähelepanelikult jälgima ja õpilastega delikaatselt vestlema. Õpilased siiski ei soovi olla räpased ja ülejäänud päeva higist haiseda.

Millised on meie võimalused olukorra parandamiseks?

Abiks on kindlasti kehalise kasvatuse õpetajate koolitamine kiusamise ja sellesse sekkumise teemadel, võttes arvesse just kehalise kasvatuse kontekstile omaseid riskitegureid. Koolipered saavad jälgida, et kehalise kasvatusega tegelevad kolleegid oleks ka kenasti kursis koolis kiusuennetuseks tehtavaga ega jääks kõrvale.

Teine suurem võimaluste ring peitub õpetaja pedagoogilistes valikutes: mida ja miks kehalise kasvatuse tunnis kasutatakse, alates näiteks võistkondade moodustamise viisidest. Nimelt on palju võimalusi, kuhu kiusamise risk on sisse kirjutatud (nt kaptenite valik). Ka võiks õpetaja üle vaadata tunnis tehtavate tegevuste nn varjatud õppekava: milliseid väärtushinnanguid me tunnitegevuste, põhimõtete ja valikute kaudu õpilastele kommunikeerime? Meenutagem kasvõi suvist arutelu rahvastepalli üle. Ka tuleks hoolikalt mõelda, kas ja millal on õpilaste omavaheline võrdlemine õpilase arenguks ja liikumisarmastuse kujunemiseks vajalik. Meeles tuleb pidada, et kõigile kohustuslik kehaline kasvatus ja selgelt saavutusele orienteeritud võistlussport on kaks üsna erineva eesmärgiga asja.

Peale füüsilise tervise toetamise võiks kehalise kasvatuse tundides rohkem tähelepanu saada ka vaimset ja sotsiaalset tervist toetavad valikud õppetegevustes: millised tegevused toetavad laste enesehinnangut ja võimaldavad igale eduelamusi? Kuidas saavutada õpilastega austavaid ja koostöiseid suhteid? Siin on oluline õpetaja isiklik eeskuju ja tegevuste käigus suhtlemisnormide teadlik kujundamine.

Igal juhul on kasuks, kui kehaline kasvatus on aktiivselt kaasatud kooli kiusamisvastasesse tegevusse, nt KiVa programmi. Kehalise kasvatuse õpetajad oma võimalustega on tegelikult võrratu ressurss kiusamise märkamisel ja juhtumite lahendamise edukuse jälgimisel!

Soovime kooliperedele rohkelt liikumisrõõmu alanud uuel aastal!

Bejerot, S., Plenty, S., Humble, A., & Humble, M. B. (2013). Poor motor skills: A risk marker for bully victimization. Aggressive behavior, 39(6), 453-461.
Li, W. & Rukavina, P. (2012). The Nature, Occurring Contexts, and Psychological Implications of Weight – Related Teasing in Urban Physical Education Programs. Research Quarterly for Exercise and Sport, 83 (2): 308–317.
Noret, N., Smith, A., Birbeck, N., Velija, P., & Mierzwinski, M. (2015). Bullying In School Sport.
O’Connor, J. A., & Graber, K. C. (2014). Sixth-grade physical education: An acculturation of bullying and fear. Research Quarterly for Exercise and Sport, 85(3), 398–408.
Sandercock, G.R.H., Ogunleye, A. & Viss, C. (2014). Associations between showering behaviours following physical education, physical activity and fitness in English schoolchildren. European Journal of Sport Science, 1-7.

Teaduspõhine või tõenduspõhine ennetusprogramm?

,
VEPA käemärgid

Eestis on olemas mitmeid algatusi ja programmilisi tegevusi, mille eesmärgiks on muuta õppekeskkond sõbralikumaks ja arendada laste sotsiaalseid ja enesekohaseid oskuseid. Tihti räägitakse neist tegevustest kui teadus- või tõenduspõhistest programmidest, mis püüavad ära hoida erinevaid negatiivseid tagajärgi – näiteks kiusamist, vaimse tervise probleeme, uimastite tarvitamist, vägivaldset käitumist, koolikohustuse mittetäitmist jne. Kas nad seda päriselt ka saavutavad ja kuidas seda teame, analüüsib Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann.

Teaduspõhist ja tõenduspõhist ennetusprogrammi võib eristada vastavalt sellele, kas rakendatavate tegevuste mõju laste oskustele, hoiakutele või käitumistele on hinnatud usaldusväärse eksperimentaalse uuringu raames. Teaduspõhine programm põhineb mingisugusel teadmisel (nt teoorial), aga pole teada, millist mõju tegelikult tegevuste rakendamine avaldab. Seetõttu tuleb teaduspõhise tegevuse rakendamisel ettevaatlikum olla ja selle mõju hoolikalt hinnata, et kindlustada soovitud tulemuste ja muutuste saavutamine.

Tõenduspõhine programm on seevastu varasemate eksperimentaalsete uuringute käigus näidanud erinevates kontekstides (nt erinevates riikides või regioonides) positiivseid tulemusi just nende näitajate osas, mida sooviti mõjutada [1] [2]. See tähendab, et kui plaaniti vähendada koolikiusamist, siis on uuringus mõõdetud, kas kiusamine on ajas suurenenud, jäänud samaks, või vähenenud. Kui aga plaaniti mõjutada laste vaimset tervist, siis on uuringus mõõdetud ajas toimuvaid muutuseid laste vaimse tervise olukorras.

Miks on tulemuslikkuse hindamine oluline?

Miks on vaja just eksperimentaalset uuringut kasutada programmi mõju hindamiseks? Eksperimentaalne uuring tähendab, et uuringusse on kaasatud ka kontrollgrupp või võrdlusgrupp ehk inimesed, kes tegevustest osa ei saa. Kõige usaldusväärsemaid järeldusi programmi mõju kohta saab teha siis, kui osalejate jagamine kontroll- ja sekkumisrühma toimub juhuvaliku alusel ning andmeid kogutakse nii programmi rakendamise eelselt kui järgselt. Ainult seeläbi saab võrrelda, kas sekkumisrühma tulemused muutusid võrreldes nendega, kes sekkumisest osa ei saanud. Rahulolu- või tagasiside küsimustikud, ekspertide arvamused või juhtumianalüüsid tegevuse tulemuslikkuse kohta infot ei anna, sest puudu jääb teadmine, mis oleks juhtunud mitte midagi tehes või tehes hoopis midagi muud.

Kas sellist keerulist ja pikaaegset uuringut on ikka vaja teha? Vahel tundub, et kui lastele tegevused meeldivad või õpetajad tunnevad, et neist on abi, siis suure tõenäosusega need on ka tulemuslikud. Tegelikult aga on mitmed populaarsed sotsiaal-, haridus- ja noorsootöö valdkonnas rakendatud sekkumised avaldanud hoopis negatiivset mõju laste heaolule. Näiteks on korraldatud õigusrikkumisi toime pannud noortele vanglakülastusi, et neid šokeerida tagasi nn õigele teele, kuid uuringute järgi on see hoopis suurendanud noorte õigusrikkumisi ja riskikäitumist [3].  Tihtipeale lähtutakse ennetustegevusi planeerides nende populaarsusest või „kõhutundest“, mis aga ei taga nende tulemuslikkust. Usaldusväärsetele uuringutele toetumine tagab lisaks tulemuste saavutamisele ka nende eetilisuse ehk kindlustab, et sekkumine ei põhjusta osalistele mingisugust kahju. See on eriti oluline töös lastega, kelle edasisele elule võivad tegevused pöördumatut mõju avaldada.

Mida teame Eesti ennetusprogrammide tulemuslikkusest?

Eestis on eksperimentaalselt hinnatud siiani kahe koolipõhise ennetusprogrammi – KiVa ja VEPA – tulemuslikkust. Kui KiVa programmi eesmärk on kiusamise vähendamine ja mõju-uuringus hinnati muutuseid kiusamise levimuses, sageduses ja ohvrite hulgas, siis VEPA programmi eesmärgiks on vähendada vaimse tervise probleeme ja luua õppimist toetav keskkond klassis. VEPA tulemuslikkuse uuring viidi läbi 2016-2018 a 42s koolis, kes juhuvaliku alusel jagati sekkumis- ja kontrollrühma. Laste käitumise ja vaimse tervise kohta koguti andmeid nii õpetajatelt, lastevanematelt kui lastelt kolmel erineval ajaperioodil – enne sekkumist esimese kooliaasta alguses, 1. ning 2. kooliaasta lõpus.

Uuring näitas, et metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpetajate hinnangul esimese kooliaasta lõpuks laste käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud raskused, teise kooliaasta lõpuks kasvas positiivne mõju veelgi [4]. Lastevanemate hinnangute alusel oli näha muutusi VEPA-ga kokku puutunud laste prosotsiaalses käitumises (kasvas hoolivus ja abivalmidus) ja emotsionaalsete raskuste (nt muretsemine, ärevus, nukrameelsus) vähenemisel. Kasvas ka õpetajate tõhusus klassi suunamisel ja õpilaste kaasamisel ning paranes klassi käitumine tervikuna. Kontrollklassides, kus VEPA-t ei rakendatud, taolisi muutusi ei toimunud. Kõige abistavam oli VEPA metoodika õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Täpsemat infot VEPA uuringutulemuste kohta leiab siit: https://www.vepa.ee/tutvustus/tulemused-eestis/

Mitmed Eestis tehtud uuringud on näidanud, et koolidele suunatud programme ja projekte on liiga palju ning koolidel on raske mõista, kuidas valikuid teha [5]. Tuntakse puudust kvaliteedimärgisest, mis aitaks panustada rohkem aega ja ressurssi töötavatesse metoodikatesse. Kõige usaldusväärsemad andmed koolipõhiste programmide tulemuslikkuse kohta nii Eestist kui mujalt maailmast on hetkel olemas KiVa ja VEPA programmi osas. Tõenduspõhisuse kvaliteedimärgis tähendab, et neid programme kasutades saavutavad koolid mõõdetavaid tulemusi ja panustavad laste heaolu toetamisse usaldusväärseid metoodikaid kasutades.

Kasutatud allikad:
[1] Edovald, T. (2015). Tõenduspõhine sekkumine – vaenlane või abimees töös laste ja peredega? Sotsiaaltöö, 4, 63–70.
[2] Streimann, K. (2017). Tõenduspõhine praktika ja selle rakendamine. Sotsiaaltöö, 4, 64−71.
[3] Petrosino  A, Turpin‐Petrosino  C, Hollis‐Peel  ME, Lavenberg  JG. ‘Scared Straight’ and other juvenile awareness programs for preventing juvenile delinquency. Cochrane Database of Systematic Reviews 2013, Issue 4. Art. No.: CD002796. DOI: 10.1002/14651858.CD002796.pub2.
[4] Streimann, K., Selart, A., Trummal, A. (2019). Effectiveness of a Universal, Classroom-Based Preventive Intervention (PAX GBG) in Estonia: a Cluster-Randomized Controlled Trial. Prevention Science. https://doi.org/10.1007/s11121-019-01050-0
[5] Streimann, K. (2019). Riskikäitumise ennetamine paikkonnas. Rahvatervise spetsialistide rühmaintervjuude kokkuvõte. Tallinn: Tervise Arengu Instituut

On küll KiVa-kool, aga ikka kiusatakse?!

Pildi autor: Carol Liis Metsla

Nii KiVa programmi kasutavate koolide kui ka meie sihtasutuse tiimi kõrvu jõuab aeg-ajalt ikka kommentaare õpetajatelt, lapsevanematelt ja ka meediast, et koolis on küll KiVa programm, aga ikka kiusatakse. Et järelikult KiVa ei tööta? Iga sellise arvamuse kujunemise taga on ilmselt oma konkreetne lugu, ent uuringud aitavad hinnata, millal ja kui palju on KiVast kasu loota ning millised põhjused võivad viia tundeni, et KiVast pole abi.

Millele toetume, kui ütleme, et KiVa on kasulik (või kasutu)?

On suur vahe, kas lähtume arvamuse avaldamisel üksikisiku kogemusest, kõhutundest või rangetele nõudmistele vastavate uuringute tulemustest. Need allikad on väga erineva usaldusväärsuse ja üldistatavusega.

KiVa programm on üks väheseid Eesti koolidele kättesaadavaid sekkumisi ja ennetustööriistu, mille mõju kiusamise vähendamisel on teaduslikult tõestatud – ja seda korduvalt. Ranged katseuuringud [1] nii Soomes, Hollandis, Itaalias kui ka Walesis on näidanud olulist kiusamise vähenemist juba esimese õppeaasta järel. Sarnase tulemuse oleme saanud ka programmi kohandamise käigus tehtud katseuuringus [2] Eestis.

Ehk teisisõnu: KiVa kasusid on uuringud näidanud mitte ainult programmi loomisriigis Soomes, vaid mitmetes teistes riikides veel. Peale selle on meil võimalik vaadelda igakevadiste õpilasküsitluste tulemusi, mis näitavad nt nii Soome kui Eesti KiVa-koolides kiusamise vähenemise jätku, kui programmi järjepidevalt kasutada. On koole, kus positiivne muutus on suurem ja püsivam, ning on koole, kus esineb erinevatel põhjusel väikesi tagasilangusi. Püsiv muutus vajab järjekindlust, aga ka valmisolekut ebaõnnestumistest õppida ja visadust turvalise koolikeskkonna nimel edasi pusida!

Kui uuringutesse veelgi rohkem kaevuda, võib näha, et KiVa kiusamisvastane programm on üks paremini läbi uuritud programme maailmas. Näiteks on KiVa mõjud ning võimalikud toimemehhanismid näidatud ära suuremahulise katseuuringuga Soomes. 2007.-2009. aastatel viidi põhjanaabri juures läbi põhjalik ja rangeimatele nõuetele vastav KiVa programmi katsetus kokku 117 KiVa- ja 177 kontrollkoolis ehk teisisõnu osales ligi 30 000 õpilast. Selline suuremahuline haridusliku sekkumise kontrollkatse on maailma teaduspraktikas üldse harukordne ning saadud tulemused seda muljetavaldavamad.

Selle katse põhjal saab väita, et KiVa programm vähendab oluliselt kiusamist ja selle all kannatamist [3], kusjuures KiVa vähendab oluliselt kõiki erinevaid kiusamise vorme, sealhulgas ka varjatud, suhetega seotud ja küberkiusamist [4]. Positiivsete kõrvalmõjudena saab välja tuua kooli meeldimise, õpimotivatsiooni ja akadeemiliste saavutuste suurenemist [5] kaaslastega suhete paranemist ning kiusamisega sageli kaasnevate ärevuse ja depressiooni probleemide vähenemist [6]. Läbiviidud kontrollkatse kvaliteet ja saadud tulemused võimaldavad KiVa programmi nimetada tõenduspõhiseks ja seda on tunnustatud ka programmi lisamisega ühte nõudlikumasse tõenduspõhiste sekkumiste andmebaasi Blueprints Programs.

Seega – olemasolevad uuringud kinnitavad, et KiVa programmi kasutades on koolides võimalik kiusamise esinemist oluliselt vähendada, sealhulgas vähendada kiusamise negatiivseid mõjusid. Tuleb aga mõista, et kõiki juhtumeid ei õnnestu siiski ära hoida ka KiVa-koolides.

Kiusamisest päriselt vaba kool ei olegi siis võimalik?

Võib vast nii öelda küll. Nimelt pole tööriista kiusamise täielikult ära kaotamiseks maailmas veel leitud. Küll aga on väga oluline kiusamist siiski ennetada ja vähendada ning sama oluline on see, mida ja kui tõhusat üks kool teeb siis, kui see kiusamisjuhtum ikkagi tekib. Lühidalt öeldes: kiusamisolukorra puhul tuleb täiskasvanutel oskuslikult sekkuda.

KiVa programmi üks oluline komponent ongi konkreetsed juhtumite lahendamise meetodid, mille tõhusust – nagu ennetussamba puhulgi – on samuti hinnatud. Kontollkatsest selgus, et tervelt 98% juhtumite lahendamise vestlustes osalenud õpilastest leidis, et nende olukord läks pärast paremaks [7]. Kiusamine ei pruugi aga sootuks nii kiiresti lõppeda, kui juhtumite lahendamiseks kasutatakse kontrollimata mõjuga lahendusviise või täiskasvanud tegelikult ei tea, mida nad täpselt teevad.

Kuid ka KiVa meetoditega ei õnnestu alati kõiki juhtumeid lahendada ning siis on reeglina vaja juba osapooltele täiendavat toetust ja spetsiifilisemat abi. Näiteks kui kiusaja tegude taga on tõsisem ja püsivam käitumisprobleem. Kuriteo tunnustega juhtumid kuuluvad aga näiteks koheselt politsei pädevusse.

Kui ühe ennetus- ja sekkumisprogrammi mõjude kohta erinevates riikides on piisavalt infot kogunenud, on võimalik ka teha kulu-tulususe ja kulu-efektiivsuse analüüse, ehk hinnata erinevate mudelite abil, kui palju kasu või säästu tuleviku kulutustes on võimalik saada, investeerides praegu ennetustegevusse. KiVa programmi kohta on Hollandist teada, et neil toob iga KiVa kasutamisse investeeritud euro pikas perspektiivis ainuüksi kiusamise all kannatanute parema tööalase toimetuleku näol tagasi 4-6 eurot [8]. Kui siia arvestada juurde ärahoitud kahjud ka kiusajatele ja kõrvalseisjatele, siis on oodatav investeeringust saadav kasu ühiskonnale veelgi suurem.

Rootsis tehtud KiVa kulu-efektiivsuse analüüs näitas aga olulist efektiivsust kiusamisvabalt elatud aastate ja paremast elukvaliteedist saadud kasu näol, kusjuures olulise kasu saamiseks on vajalik rakendada programmi 1.-6. või 1.-9. klassini, ainult III kooliastmes ehk 7.-9. klassides toimetamisest ei piisa.[9] Rootsi [10] kiusuennetajad on hinnanud kiusamise ennetamata jätmise hinnaks 60 miljonit eurot aastas – see sisaldab kulutusi tervishoiule, sotsiaalsüsteemile, õigus- ja kriminaalvaldkonnale.

Seda kõike arvesse võttes tekib tahtmine rõhutada, nagu ka Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann oma arvamusloos [11] on selgitanud, et meie väikeses Eestis, kus iga euro on arvel, on väga vaja mõelda, millistesse tegevustesse ühiskonna heaolu parandamisel on mõistlik investeerida.

KiVa kui tippklassi tolmuimeja

Turu Ülikoolist on meieni jõudnud KiVa programmi kohta ka tore metafoor. Nimelt võib KiVa programmi võrrelda tippklassi tolmuimejaga. Jah! See on kokku pandud kaasaegse teadusliku teadmise alusel parimatest komponentidest ning seda on korduvalt rangetel tingimustel edukalt katsetatud. Samal ajal on uuringutest aga näha, et programmi mõju sõltub doosist – mida täpsemalt ja täielikumalt KiVa komponente kasutatakse, seda suurem edu tõenäosus on [12] Ehk siis – ka kõige parem tolmuimeja hoiab toa puhta ainult siis, kui seda sihipäraselt ja järjepidevalt kasutada. Nii ka KiVaga!

Kasutatud allikad:

[1] Vaata uuringuid: http://www.kivaprogram.net/is-kiva-effective
[2] Treial, K. (2016). KiVa kiusamisvastase programmi prooviuuring Eestis: kaheaastase klaster-randomiseeritud kontrollkatse tulemused. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 4(2), 191-222. http://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/viewFile/13126/8202
[3] Kärnä, A., Voeten, M., Little, T., Poskiparta, E., Kaljonen, A., & Salmivalli, C. (2011). A large-scale evaluation of the KiVa antibullying program. Child Development, 82, 311-330.
[4] Salmivalli, C., Kärnä, A., & Poskiparta, E. (2011) Counteracting bullying in Finland: The KiVa program and its effects on different forms of being bullied. A special section edited by C. Spiel, P. Smith, and C. Salmivalli and offered for publication in International Journal for Behavioral Development, 35, 405-411.
[5] Salmivalli, C., Garandeau, C., & Veenstra, R. (2012). KiVa antibullying program: Implications for school adjustment. In G. Ladd & A. Ryan (Eds.), Peer Relationships and Adjustment at School (pp. 279-307). Charlotte, NC: Information Age Publishing.
[6] Williford, A., Noland, B., Little, T., Kärnä, A., & Salmivalli, C. (2012). Effects of the KiVa Antibullying Program on adolescents’ perception of peers, depression, and anxiety. Journal of Abnormal Child Psychology, 40, 289-300.
[7] Garandeau, C. F., Poskiparta, E., & Salmivalli, C. (2014). Tackling acute cases of school bullying in the KiVa anti-bullying program: A comparison of two approaches. Journal of Abnormal Child Psychology, 42, 981-991.
[8] Huitsing, G., Barends, S. I., & Lokkerbol, J. (2019). Cost-benefit Analysis of the KiVa Anti-bullying Program in the Netherlands. International Journal of Bullying Prevention, 1-10.
[9] Persson, M., Wennberg, L., Beckman, L., Salmivalli, C., & Svensson, M. (2018). The cost-effectiveness of the Kiva Antibullying Program: results from a decision-analytic model. Prevention science, 19(6), 728-737.
[10] “Mobbningens kostnader. En socioekonomisk analys”, autorid/väljaandjad Swedbank ja Friends (Rootsi kiusuennetusorganisatsioon) http://www.socioekonomi.se/Texter16/Mobbningens-kostnader-kortversion%20webb.pdf
[11] Streimann, K. (2019) Panustaks nüüd tulemuslikku ennetusse. Pärnu Postimees, 05.09.2019. https://parnu.postimees.ee/6769942/karin-streimann-panustaks-nuud-tulemuslikku-ennetusse
[12] Haataja, A., Voeten, M., Boulton, A. J., Ahtola, A., Poskiparta, E., & Salmivalli, C. (2014). The KiVa antibullying curriculum and outcome: Does fidelity matter? Journal of School Psychology, 52(5), 479–493.

Kristiina Treial
SA Kiusamisvaba Kool koolitaja ja uuringute koordinaator

Mida küsida koolilt (tõhusa) kiusuennetuse kohta?

Pildi autor: Carol Liis Metsla

Kiusamist saab ja tuleb ennetada – teadlastel on selleks mitmeid soovitusi, mille tõhusustki uuritud. Mida lapsevanemana kooliperelt küsida, veendumaks, et kool teeb kõik inimlikult võimaliku, et kiusamist ennetada ja tõhusalt peatada? 

Kui laps läheb kooli – olgu 1. või 12. klassi – eeldame, et ta on seal hoitud. Paneb ju põhikooli- ja gümnaasiumiseaduski koolidele kohustuse tagada laste vaimne ja füüsiline turvalisus. Ent kuna väga palju täpsemalt ei ole seadusandja koolidele seatud ootusi lahti kirjutanud, püsivad koolipered sageli väljakujunenud tavadele tuginedes ning oma hea äranägemise järgi, et nõutud kord «turvalisust ohustavate olukordade ennetamiseks, neile reageerimiseks, juhtumitest teavitamiseks, nende juhtumite lahendamiseks» oleks paigas. Praktikas võib seetõttu juhtuda, et kooli kodukord jääb õpilaste tegelikest muredest ja vajadustest kaugele ega võta arvesse, mida peab teadus turvalisuse tagamisel mõjusaks, mida mitte.

Kui tuleohutuse tagamiseks on põhjalikud riiklikud nõuded (haridusasutustele, siis vaimse turvalisuse tagamiseks, sealhulgas kiusamise ennetamise ja peatamise tarbeks on juhised üldsõnalised, andes koolidele üsna vabad käed. Sellele, et koolide ja koolipidajate hoolsuskohustust tuleks täpsustada, on viidanud Riigikohuski. Ku(n)i riiklikud hariduspoliitikaveskid mõtet aegamööda jahvatavad, on võimalik teadlaste soovitustele tuginedes koolidelt juba praegu üht-teist küsida, veendumaks, et kool teeb kõik endast oleneva, et kiusamist oleks vähem ning tekkivad juhtumid saaksid võimalikult kärmelt lahendatud.

Milline on kooli kiusamisvastane strateegia?

Suulised vastused nagu «klassijuhataja tegeleb» või «sotsiaalpedagoog vestleb» ei tohiks olla piisavad. Et kiusamine erineb tavakonfliktidest ja arusaamatustest ning tagajärjed on tõsisemad ja pikaajalisemad, on kiusuvastane strateegia sama oluline kui dokumendid ja plaanid tuleohutuse tagamiseks või muu hädaolukorra ennetamiseks ja lahendamiseks. Sealjuures on korralikult läbi mõeldud strateegias paigas, kes, mida ja kui sageli teeb, et kiusamist ennetada, ning kes, mida ja kui kiiresti võtab ette, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest.

Seega: kuidas kool kiusamist ennetab ehk kujundab teadlikkust, oskusi ja hoiakuid nii õpilastes, personalis kui vanemates? Kui seda ei ole kirjas kiusamisvasta ses strateegias, oskab koolipere ehk vähemalt põhjalikumalt seletada, kuidas kiusuennetustöö toimub. Näiteks kuidas õpitakse eristama konflikti kiusamisest? Millistele materjalidele ennetustöös tuginetakse? Kui sageli ja kellega neil teemadel peatutakse? Milliseid oskusi õpetatakse nii lastele kui täiskasvanutele?

Milline on kooli sekkumisplaan, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest? Kes koolis vastutab kiusamisjuhtumite lahendamise eest? Kes kellega ja kui kiiresti vestleb? Millistele võtetele toetudes? Kuidas veendutakse, et juhtum laheneb? Millal teavitatakse lapsevanemaid? Kuidas on kaasatud klassijuhataja?

Kuidas veendutakse, et tehtaval kiusuennetustööl on mõju? Kuidas ja kui regulaarsuselt uuritakse õpilaste kogemust? Milliseid järeldusi saadud tulemustest tehakse?

Veel tasuks tähele panna, kas tegevused kõlavad kokku teadlaste hinnangul oluliste kooliterviklikkuse ja järjepidevusega ning kas ennetusfookus on kõrvalseisjate sekkuma innustamisel või muul.

Tõhusaks kiusuennetuseks ei pea kool tingimata liituma ühegi programmiga, vaid võib põhimõtted teaduspõhisele kirjandusele ja soovitustele tuginedes ise luua, õpetajatele ootused seada jne. Ometi on kõigile märksa lihtsam lahendus tuua kooli juba mõõdetud mõjuga KiVa kiusuennetusprogramm, mille puhul nii rahvusvahelised kui kodumaised õpilasküsitlused ja uuringud näitavad, et ohvrite vähendamine on võimalik.

KiVa ongi 2019/20. õppeaastal kasutuses juba ligi 90 koolis ja õppekohas üle Eesti. Kas kool KiVa kasutab, seda saab vaadata lehelt kiusamisvaba.ee. Kui kooli nimekirjas ei ole, on meie kogemuse põhjal palju kasu, kui vanemad uurivad koolijuhilt, miks ei ole veel liitutud või utsitavad kooli sellele vähemalt mõtlema.

Soovitusi lapsevanematelegi leiab aadressilt https://kiusamisvaba.ee/kiusamisest/lapsevanemale/

Triin Toomesaar, SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht