Varjatud kiusamine – nähtamatu vaenlane, kellega ei saa võidelda pimesi

,

Kujuta ette olukorda – sa astud enne tunni algust klassi, õpilased arutavad midagi, keegi naerab, klassis valitseb tavapärane õhkkond. Heliseb koolikell. Heites pilgu klassile, tervitad lapsi naeratades ja tund algab. Täna plaanid teha väikest rühmatööd. Ülesande seletamise järel jagad klassi rühmadeks. Töö käigus märkad, et ühes grupis istub tüdruk eemal, ning tundub, et ta ei võta arutelust osa. Samas teised rühmaliikmed, kelle seas on alati aktiivsed tublid õpilased, arutlevad elavalt ülesande teemal. Pärast tundi saad tüdrukult teada, et ta sattus ühte rühma tüdrukutega, kes tema sõnul ässitavad tervet klassi tema vastu üles.

Kui tõsiselt sa suhtud sellesse juhtumisse? On see sinu jaoks märguanne, et tuleb tegeleda kiusamise ennetamise või lausa peatamisega?

Turu Ülikooli teaduri Sanna Herkama uuringute kohaselt on selline olukord üks kaudse kiusamise näide, hõlmates ka manipuleerimist, kuulujuttude levitamist, grupist väljaarvamist jne. Kaudne kiusamine on üks varjatud kiusamise liikidest, selle märkamine on täiskasvanule keeruline, mistõttu on ka raske õigel ajal toimuva peatamiseks sekkuda.

Austraalias 2009. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on sellist laadi kiusamine üha enam levinud teismeliste seas, eriti tüdrukute hulgas, samas kui otsene kiusamine (sõnaline ja füüsiline) on levinum nooremates klassides ja sellega on rohkem seotud poisid.

Et tekkinud olukorras oleks võimalik õigesti reageerida, on vaja mõista, millised suhted on selles grupis olnud. Kas oled märganud manipuleerimise, kuulujuttude levitamise vms märke. Õpetaja jaoks võib olukorra mõistmise teha keeruliseks asjaolu, et agressoriks võib olla ka hea mainega tubli teismeline, kes on alati aktiivne, ning õpetajatel ei teki tema suhtes kahtlustki. Ometi võib see tubli õpilane olla väga agressiivselt meelestatud oma klassikaaslaste suhtes.

Austraalia uurimus kinnitas ka, et varjatud kiusamise tagajärjed on vägagi tõsised – õpilased tunnevad end koolis ebaturvaliselt, kogevad üksildust, probleeme suhetes.

Selleks, et õpetaja saaks õigesti reageerida, peab ta olema eriti tähelepanelik klassis toimuva suhtes. Kui laps on varjatud kiusamise ohver, võidakse teda kiusata ka teistel viisidel – nt sõnaliselt või füüsiliselt, nimetades inetute sõnadega, vigastades vms.

Haavavad sõnumid saab peita pealtnäha meeldivasse suhtlusesse nii peenelt, et sihtmärk saab nende halvustavast tähendusest aru, asjasse pühendamata inimesed aga ei pruugi midagi aimata. Need sõnumid on suuresti vasturääkivad, sest kasutatud sõnad võivad edasi anda positiivse sõnumi, ent kaasnevad näoilmed ja žestid võivad paljastada sõnumi tegeliku põlgava sisu ning sõnumi eesmärk on saajale haiget teha. Seetõttu on sellist kiusamist tihti raske tõestada, ent pealtnägijad võivad aru saada, mis tegelikult toimub.

Kiusamine võib esineda ka huumoriks maskeeritud haavava käitumisena. Vahel võib juhtuda ka, et kahjustamine käib nii peenelt, et isegi ohver esimese hooga ei taba, kuidas teda alandatakse. Küll aga tabavad selle ära lähimad kaaslased ja peaks sellisel juhul selgitama, et ka niimoodi halva tegemist ei tohiks lubada.

Kui sa märkad, et klassis naerdakse kellegi üle, tungitakse tema isiklikku ruumi, öeldakse talle haiget tegevaid sõnu või tehakse muul moel haiget, siis see on selge signaal, et täiskasvanu peab toimuvasse sekkuma. Peale olukorra jälgimise võib õpetaja rääkida kõigepealt arvatava ohvriga (nelja silma all!) ning püüda aru saada, kas sellised kommentaarid ja suhtumine on tema jaoks turvalised või teeb see talle haiget. Samuti võib delikaatselt uurida teiste klassikaaslaste, eelkõige arvatavate pealtvaatajate käest, kuidas nemad olukorda hindavad. Aineõpetaja peaks selle info võimalusel edastama ka klassijuhatajale.

Tulles tagasi artikli alguses toodud näite juurde: kui kool kasutab KiVa programmi, on asjast teadlikuks saanud õpetajal võimalik pöörduda kooli KiVa-tiimi poole ja teavitada neid juhtunust. Seejärel saab tiim läbi viia vestlused kiusamisjuhtumiga seotud õpilastega. Kui kool ei ole (veel) KiVa programmi kasutaja, saab aineõpetaja pöörduda näiteks klassijuhataja, sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi poole, viies nad toimuvaga kurssi, et nad saaksid asuda olukorda lahendama.

Ehk kõige olulisem siinjuures on aga see, et märganud õpetaja ka ise reageeriks, toetaks ohvrit ning saadaks välja selge signaali, et kiusamine ei ole lubatud. Oskus ja valmisolek märgata isegi väikseid vihjeid kiusamisele võib aidata kiusamist piisavalt varakult peatada.

 

Allikas:

  1. Sanna Herkama loeng KiVa suvekoolis 2020 augustis. 

Karin Naruskovi doktoritöö: õpilased vajavad täiskasvanute abi ka küberkiusamise peatamisel

,


KiVa-koolide talvekool 2021 toimus sedapuhku taas täies mahus virtuaalselt ning keskendus – oludest tulenevatest riskidest – küberkiusamisele. Üks esineja, kes virtuaalses suures saalis loengu pidas ning hiljem ka paneelis osales, oli Karin Naruskov. Oma loengust, doktoritööst ja teadmistest pani Karin Naruskov kokku ka lühikese artikli. Tema doktoritööga saad soovi korral tutvuda aga siin.

Värskelt on küberkiusamise teemal aga peatunud ka meie uuringujuht Kristiina Treial siin.


Kübermaailm annab kiusajale tõhusad tööriistad. Kooliuks sulgub, kuid internetis on ohver kiusajale kättesaadav 24/7. Varasemalt, enne koroonaviiruse levikut, tõdeti tihti, et kooli ja õpetajate käed ei ulatu laste küberellu ning seetõttu on raske küberkiusamisse sekkuda. Viimase aastaga on palju muutunud. Kunagi varem pole kübermaailmas toimetavad õpilased ning õpetajad olnud üksteisele nii lähedal ning see annab võimaluse üksteist selles vallas paremini tundma õppida ning suunata.

Lapsi meelitavad keskkonnad, kus on olulisel kohal sealse sisu visuaalne aspekt (nt Instagram, YouTube, TikTok). Doktoritöö tulemused näitasid, et õpilased pidasid visuaalset küberkiusamist kõige veenvamaks küberkiusamise liigiks. Õpilased tõdesid, et „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“. Pildid ja videod on sageli väga isiklikud, esitletakse seal ju iseennast, oma kodu, hobisid, lemmikloomi ning oodatakse sõprade, tuttavate, klassikaaslaste ja teiste vaatajate tagasisidet. Keskkonnad, kuhu pilte ja videoid postitatakse, on sageli väga avalikud. Raske on ennustada, milliseid reaktsioone võib postitus vaatajatelt saada. Kõik kommentaarid pole alati toetavad, mõnikord võidakse pilte või videoid pahatahtlikel eesmärkidel ümber töödelda jne. Negatiivsete ja pahatahtlike kommentaaride talumine võib olla kujunemiseas lapsele raske. Peale selle on keeruline kontrollida postitatud materjali edasist levikut. Isegi kustutatud postituse puhul ei saa päris kindel olla, et keegi pole seda jõudnud endale mingil moel salvestada. Ohver ei tea, kes on kiusavat materjali näinud ning kus see võib taaskord välja ilmuda. Ja nii väljubki olukord kontrolli alt, püütakse toime tulla pahatahtlike kommentaaridega, kardetakse oma maine pärast ning see viib omakorda viia vaimse tervise probleemideni (ärevus, depressioon jne).

Sellest tulenevalt on lastega oluline käsitleda teemasid, mis puudutab internetti postitatavat sisu:

• millised pildid on sobilikud postitamiseks ja millised mitte;
• millistesse keskkondadesse ja kellele vaatamiseks pilte ning videoid postitatakse ning kuidas hallata nendes keskkondades privaatsusseadeid;
• millised ohud on seotud kübermaailma postitatava sisu kiire ja kontrollimatu levikuga;
• kuidas teha, jagada ja kommenteerida pilte ja videoid niiviisi, et kõik osapooled end hästi tunneksid.

Teine küberkiusamise liik, mis minu doktoritööst esile kerkis, oli privaatsuse rikkumine. Seda peeti kõige kahjustavamaks küberkiusamise liigiks. Selle küberkiusamise liigi puhul saab kiusaja ligipääsu ohvri paroolidele, kontole või privaatsele infole ning kasutab seda ära eesmärgiga panna ohver ebamugavasse olukorda. Õpilased tõdesid, et selline kiusamine võib kaasa tuua laiaulatusliku kahju ohvri maine ja sõprussuhete rikkumise näol. Seega on oluline õpilastega rääkida sellest, kuidas kaitsta kübermaailmas oma privaatsust:

• Millised paroolid on turvalised ja millised mitte ning paroolide avalikustamisega seotud ohud. Näiteks kui õpetaja palub õpilastel teha õppetöö käigus mõnda keskkonda kasutajakonto, siis on see hea koht, kus nende teemade üle arutleda ning eeskuju näidata.

• Käitumine avalikes arvutites (nt arvutiklass, raamatukogu). Oluline on rõhutada, et õpilased ei salvestaks avalikes arvutides oma paroole, sest see võimaldab järgmistel inimestel automaatset sisselogimist eelmise kasutaja kontodele. Kui õpilane on avalikus arvutis oma isiklikke faile, fotosid vms alla laadinud, siis on oluline et ta need allalaadimiste kaustast ning ka prügikastist kustutaks.

• Veebikaamera kasutamine. Distantsõppel kasutatakse palju veebikaamerat. See võimaldab heita pilgu üksteise kodudesse. Õpilastega võiks arutleda teemadel, millist infot enda, oma kodu ja pere kohta veebikaamera vahendusel avalikkusele kuvada ning millist mitte. See on teema, kus saaks kaasata ka lapsevanemad.

Doktoritöö tulemused näitasid ka, et küberkiusamist tajuti soolises ja vanuselises plaanis pisut erinevalt. Ootamatu tulemus oli see, et kolme küberkiusamise kriteeriumit viiest hindasid poisid tõsisemaks kui tüdrukud. Need kriteeriumid olid korduvus, avalikkus ja anonüümsus. Oluline on märkida, et kaks viimast nendest kriteeriumitest on omased spetsiifiliselt just küberkiusamisele. Tulemus oli ootamatu, sest sageli kujutatakse just poisse enesekindlamate ning riskialtimate internetikasutajatena, kellele ei tohiks justkui sellised teemad korda minna.

Küberkiusamise puhul tuleks aga soostereotüübid kõrvale heita ning aidata poistel toime tulla kübersuhtluse eripäradega. Ka tüdrukute osas ei tohi valvsust kaotada, sest küberkiusamise tajutav ja tegelik tõsidus ei pruugi kattuda.

Vanuselises aspektis oli huvitav tulemus see, kuidas õpilased küberkiusamisele reageerivad. Nooremad õpilased (6. klass) olid abi saamiseks alati valmis pöörduma mõne täiskasvanu poole (lapsevanem, õpetaja, sotsiaalpedagoog, politsei).

Vanemad õpilased (9. klass) olid need, kes arvasid, et nad tulevad küberkiusamisega ise toime. Mõned nende poolt pakutud strateegiatest olid kahjuks aga sellised, mis suure tõenäosusega küberkiusamist ei lõpeta. Ainult ühel juhul soovitasid vanemad õpilased kaasata täiskasvanu (õpetaja) ning see oli siis, kui arutleti anonüümselt toimuva küberkiusamise üle.

See on signaal meile täiskasvanutele, et nooremad õpilased loodavad täiskasvanutele. Peame olema valmis reageerima. Vanematele õpilastele tuleb anda meil aga omakorda signaal, et nad ei pea küberkiusamisega üksi hakkama saama. Anonüümsuse puhul peab õpilastele meelde tuletada, et internet ei tee meid nähtamatuks ega õigusta kuidagi kiusamist. Kübermaailmas valitsev anonüümsus on sageli näiv ning sealsed tegevused tuvastatavad.

Küberkiusamine võib olla varjatud nende inimeste eest, kes saaks aidata (lapsevanaemad, õpetajad). Lapsed ei pruugi olla nendel teemadel väga julged rääkima. Arvatakse, et täiskasvanud ei mõista kübermaailmas toimuvat, ning kardetakse, et probleemide ilmnemisel keelatakse mingi keskkonna külastamine ära või seatakse laiemalt internetikasutusele piirangud. Selge on see, et kübermaailm ja sealsed suhted moodustavad järjest suurema osa laste igapäevaelust ja mängivad olulist rolli nende kujunemisloos. Keelamisega kaugele ei jõua. Kasvatus peab aitama lapsel hakkama saada ühiskonnas, kus ta elab, ja paratamatult on kübermaailm selle ühiskonna lahutamatu osa. Nii nagu tunneme huvi lapse käekäigu vastu koolis või trennis või mänguplatsil, peaksime huvituma ka sellest, mis toimub kübermaailmas. Peame ju iseenesest mõistetavaks, et õpetame lapsi teretama ja tänama, teistega arvestama. Sama loomulikuks peaks muutuma ka viisaka ja teisi arvestava käitumise juurutamine kübermaailmas.

„Aga mulle tundub, et KiVa ei tööta!“ ehk Muremõtteid ja -hüüatusi kiusamise ja KiVa kohta

,


Sügisel avaldasime oma sotsiaalmeediakanalites 6 levinumat murehüüatust, müüti või küsimust nii kiusamise kui ka KiVa programmi kohta ning püüdsime neile lihtsal moel – pildi ja paari lõigu abil – vastata. Nüüd oleme need 6 eraldi ilmunud postitust ka üheks blogiartikliks kokku kogunud.   


MUREHÜÜATUS nr 1. „Kiusamine on liiga leebe sõna!“ või „Lapsed peavad kõike kiusamiseks!“

Jah! Mõnikord kirjutatakse meile, et lapsed peavad ju iga väiksemat asja kiusamiseks ning probleem ei ole üldse nii tõsine. Teine kord avaldatakse arvamust, et kiusamine on hoopis liiga leebe sõna ning tegelikult tuleks kasutada vägivalla mõistet.

Vaatame korra lähemalt kiusamise teaduslikku definitsiooni.

Kiusamine on korduv ja tahtlik kahjustav käitumine kellegi suhtes, kellel on end selle eest raske kaitsta. See tähendab, et ühekordne konflikt, õrritamine, arusaamatus või isegi kaklus… ei ole kiusamine.

Oluline on ka hinnata, kas kiusatav laps, noor või täiskasvanu on olukorras ebavõrdsemal positsioonil, mistõttu tal on end raske kaitsta. Näiteks võib enda kaitsmist raskendada, kui kiusataval on vähem sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, vähem sõpru, ta on füüsiliselt väiksem või on ta hoopis ühiskondlikult tõrjutumal positsioonil. Just ebavõrdsuse kriteeriumi tõttu ei ole kiusamise all kannatavale osapoolele kuidagi abiks ka üldsõnalised soovitused kiusamisele lihtsalt vastu astuda. Kui ta oskaks ja suudaks seda edukalt teha, oleks ta ilmselt seda juba ka teinud.

Aga kas kiusamine on tõesti liiga leebe mõiste ja tegelikult oleks parem öelda nähtuse kohta vägivald? Me võime tõesti nimetada kiusamist soovi korral ka vägivallaks. Samas tuleb mõista, et iga vägivaldne sündmus – näiteks ühekordne kaklus võrdsete osapoolte vahel või tuline sõnasõda, kus osalised on võrdsel positsioonil – ei ole kiusamine. Ning kiusamise välja kujunemise põhjused grupis eeldavad uuringute põhjal ka enamasti teistsugust sekkumist kui ühekordne vägivaldne sündmus.

Kui sa pole kindel, kas olukord, millest lapselt kuulsid, on kiusamine, proovi analüüsida seda läbi nelja eelmainitud kriteeriumi. Kui hetk, mida pealt näed, tekitab sinus küsimuse, kas tegu võib olla kiusamisega, astugi julgelt ligi ja ütle rahulikult: “Hei! See, mis siin toimub, tundub väga kiusamise moodi.” Üldiselt aitavad lapsed ise oma sõnade, kehakeele ja järgneva käitumisega jälile jõuda, kas tegemist oli näiteks hoogsa mängu, kerkinud konflikti või tõesti kiusamisega.

Peaasi, et sa ei jää passiivseks kõrvalseisjaks, eks?


MUREHÜÜATUS nr 2. „Koolis on KiVa, aga see ei tööta, sest ikka kiusatakse!“

Kui kool liitub KiVa programmiga, tekib nii lapsevanematel kui ka õpetajatel aeg-ajalt ootus, et siis ei tohiks ju koolis kiusamist enam üldse olla – ja kui kiusamist ikkagi tekib, siis KiVa järelikult ei tööta?

Kiusamist ei ole aga võimalik ühe kuu või aastaga, isegi mitme aastaga täiesti kaotada – ka teadus- ja tõenduspõhiseid võtteid kasutades. Kui koolile või lapsevanematele lubatakse sellist imeravimit või võluvitsa, mis kiusamise täiesti likvideerib, tasub olla skeptiline. Teadlased on tänaseks seisukohal, et kiusamise ennetamine ja vähendamine eeldab järjepidevat koostööd väga erinevate osapoolte vahel, kusjuures keeruliste juhtumite puhul tuleks lahenduse leidmisse kaasata näiteks ka erinevaid spetsialiste koolist väljaspool.

Kui ostame koju kaasaegse trenažööri eesmärgiga luua oma elustiilis muutus, ei teki see muutus sugugi üleöö, vaid eeldab meilt järjepidevat tööd, väljakutsete ületamist, motivatsiooni korduvat kaotamist ja taasleidmist. Kui jätame pärast mõningast katsetamist trenažööri nurka seisma või pöördume pärast soovitud vormi saavutamist vanade harjumuste juurde tagasi, kipume mõne aja jooksul tagasi langema sellesse olukorda, kust kunagi alustasime. Ja sarnane on see uuringute põhjal ka kiusuennetuses.

Eestis kannatab keskmiselt iga 5. kooliõpilane õppeaasta jooksul kiusamise tõttu. KiVa programmi järjepidevalt ning mitu aastat rakendanud koolides on see näitaja langenud umbes kolmandiku võrra ning võime öelda, et nendes koolides kannatab kiusamist keskmiselt iga kuues või isegi iga seitsmes õpilane. Võtab veel mitu head aastat, et jõuaksime näitajani, kus vaid iga kaheksas või koguni kümnes õpilane kiusamise tõttu kannataks. Meist igaüks saab aga aidata selleni jõuda, julgustades ja motiveerides kooliperesid kiusamise ennetamisega teadlikumalt tegelema; julgustades ja harjutades õpilasi sekkuma ning teineteisele toeks olema.


MUREMÕTE nr 3. „Mõisteid ohver ja kiusaja ei tohiks kasutada!“

Mõnikord meilt küsitakse, kas mõistete ‘ohver’ ja ‘kiusaja’ kasutamine on ikka sobilik. Lühike vastus on: sõltub olukorrast!

Kui nt pedagoogid, tugispetsialistid või teised laste heaolu eest seisvad professionaalid omavahel arutavad kas teoreetilist või reaalselt juhtunud kiusamisolukorda, on sobilik kasutada mõisteid nagu “ohver” ja “kiusaja”. Oluline on, et ka täiskasvanutena oskaksime hoiduda igavikuhõngulisest sildistamisest – näiteks ka kiusanud laps vajab, et täiskasvanud usuksid, et ta suudab teha paremaid valikuid, et kiusamine saaks lõppeda.

Kui vesteldakse aga õpilasega teda isiklikult puudutanud kiusamisjuhtumist, pole vaja talle rõhutada “sina oled ohver” või “sa oled kiusaja”, vaid piisab olukorra üle arutlemisest ning käitumise kirjeldamisest, tunnete analüüsimisest. Valida saab sõnastusi nagu “sa oled kogenud kiusamist”, “kiusamine teeb sulle haiget” või “selline käitumine on kiusamine”. Oluline on, et laps saaks meie sõnadest, toonist ja hoiakust aru, et kiusamisest on väljapääs, ükskõik, millises rollis ta on vestlusele tulnud. Ning et täiskasvanud on selleks, et aidata!

Veel enam: kiusamine on siiski grupinähtus ega koosne ainult 2 rollist. Oluline on teha tööd ka selleks, et kõrvalseisjad julgeksid sekkuda ning et grupinormid ei lubaks kiusamist lihtsalt vaikivalt pealt vaadata.


MUREHÜÜATUS nr 4. „Ennetus ennetuseks! Tekkinud juhtumeid on vaja ju lahendada!“

Teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmi üks sammas on juhtumite tõhus lahendamine. Selleks moodustatakse igas KiVa-koolis vastutav tiim, kes saab väljaõppe, kuidas osapooltega vestelda ning mida teha (ja mitte teha), et kiusamine kas täiesti lõppeda või vähemasti leeveneda võiks.

Näiteks tuleks kiusamisjuhtumite lahendamisel hoiduda laia ümarlaua moodustamisest või muudest osapooli kohe protsessi alguses kokku toovatest meetoditest. Kiusamise üks tunnus on osapoolte ebavõrdsus ning kiusamise all kannatava lapse jaoks ei ole selline olukord turvaline. Kui kannatav õpilane panna vastamisi tegija(tega) (või veel koos lapsevanematega), on väga suur trauma suurendamise risk ning üsnagi tõenäoline, et ta ei saagi endaga toimuvast avatult rääkida.

Osapooltega tuleks vestelda eraldi (ning vajadusel aja jooksul korduvalt) – ning kui ühel hetkel on ka kiusamise ohver valmis tõesti kõigiga koos kohtuma, võib seda teha. Vahel püütakse individuaalsete vestluste vahelejätmisega aega kokku hoida, aga sellega tehakse pigem kahju. Kriitilise tähtsusega on ka järeltegevused – jälgimine, et kiusamine on tõesti lõppenud ja osapooltega järelvestluste tegemine. Selleks, et vajadusel astuda kiusamise lõpetamiseks järgmisi samme või selleks, et koos rõõmustada kiusamise lõppemise üle.

Igas koolis võiks olla läbimõeldud kiusamisjuhtumitesse sekkumise astmestik, kus lisaks KiVa meetodile on ära kirjeldatud järgmised ja juba tõsisemad sammud, mida tehakse siis, kui KiVa meetod ei ole aidanud. Vajadusel tuleb kaasata ka spetsialiste koolist väljas: psühholoog, politseinik, lastekaitse- või sotsiaaltöötaja jne. Mõned lood, eriti sellised, mis on saanud kesta pikemat aega, on keerulisemad ning abi otsimine ekspertidelt ja asjatundjatelt on igati põhjendatud.

Soomes läbi viidud uuringute põhjal on KiVa juhtumite lahendamise metoodikate kasutamine väga tõhus. Ühe päris esimese uuringu põhjal ligi 98% juhtumitest kas lõppes täielikult või vähemasti leevenes. Eesti KiVa koolides KiVa vestlustel osalenud õpilased on läbi aastate märkinud, et positiivse tulemusega on 75-85% KiVa-vestlustest. Sealjuures on oluline tegur tõhususe juures see, kas juhtumit lahendav tiimiliige teab, mida teeb: huupi sekkumine, KiVa meetodi ainult osaline kasutamine ja kõhutundel tegutsemine annab ka kehvemaid tulemusi.


MUREMÕTE nr 5. „KiVa-koolis tuleb kõik klassikaaslased sünnipäevale kutsuda!“

Kuigi sel aastal on suuri sünnipäevapidusid niigi vähem ning järgmiste nädalate jooksul ilmselt mitte ühtegi, võtame hetke, et uurida lähemalt üht müüti või küsimust, mida meile aeg-ajalt esitatakse.

Kas see on kellegi kiusamine, kui kogu klassi sünnipäevale ei kutsuta?

Kiusamine on korduv ja tahtlik kahjustav käitumine ebavõrdsemal positsioonil oleva inimese suhtes. Kui laps sünnipäevapidu planeerib, on kiusamise ennetamiseks hea läbi arutada, keda ta tahab kutsuda ja miks. Kui laps soovib ise kutsuda peaaegu kogu klassi, aga jätaks välja näiteks ühe või kaks õpilast, tasuks temaga lähemalt arutleda, miks see nii on, et ennetada kellegi teadlikku ja tahtlikku tõrjumist.

On igati mõistetav, et sünnipäevapidudele on kutsutud meie sõbrad ja lähedased. Kogu klass ei pruugi olla sõpruskond. Oluline on, et õppetööd tehes suheldakse ja toimetatakse klassis kiusamisvabalt.

KiVa-tunnimaterjalides on välja pakutud ka nn õhupalliharjutus selleks, et laps saaks lahti mõtestada, kes on tema jaoks pereliikmed, kes lähedased, kes sõbrad, kes koolikaaslased, huviringikaaslased, sugulased, tuttavad jne. Nii arutletakse ja nähakse, et igaühel on neid, kellega tuntakse eriti suurt lähedust, ning neid, keda peame kaugemateks. Oluline on, et suhtleksime aga kõigiga sõbralikult ja austavalt, tegemata kellelegi tahtlikult ja korduvalt haiget või kahju.


MUREMÕTE nr 6. „Kooli KiVa-tiim vestles kõigi osapooltega, aga kiusamine ei lõppenud!“

Aeg-ajalt on lapsevanemad või ka koolipered mures, et lahendame ju küll neid juhtumeid, aga kiusamine ei taha kuidagi lõppeda. Sellel võib olla mitmeid erinevaid põhjusi, millest vaatleme paari levinumat lähemalt:

Näiteks ongi mõnikord vaja juhtumi lahendamiseks kauem aega. Eriti kui kiusamine on juba pikalt kestnud ning klassis aja jooksul kujunenud grupinormid ja -suhted vajavad mitmete osapoolte koostöös ümber kujundamist.

Mõnikord tõesti kiusamine esmalt leeveneb, enne kui täiesti lõppeb. Võib ette tulla juhtumeid, mille puhul kiusamise täielikuks peatamiseks kulub mitu aastat. Ent ometi saab järjepideva töö tulemusel kiusamine järk-järgult leeveneda, kannatav laps tunda, et teda toetatakse ja abistatakse – ka juba see aitab vähendada kiusamise tekitatavaid kahjusid.

Soomes läbi viidud uuringute põhjal KiVa vestlusmetoodikate kasutamise tagajärjel 98% kiusamisjuhtumitest kas leevenes või lõppes täielikult. Mõju on seda suurem, mida paremini ja järjepidevamalt koolid teadus- ja tõenduspõhiseid soovitusi järgivad. Sealjuures on olulisteks teguriteks see, kas vestlusi pidavad tiimiliikmed teavad, milliseid võtteid nad kasutavad, ning kas osapooltega peetakse ära ka järelvestlused. Kui koolipere programmi väga omanäoliseks mugandab, lähenedes juhtumitele juhuslikult või lausa mitte-soovitatavatel viisidel, jääb saamata ka teadus- ja tõenduspõhisusest tulev mõju.

Ja nagu ka juba eespool kirjutatud, on igal koolil vaja läbi mõelda ka järgmised sammud, mida teeb koolipere siis, kui kiusamine (KiVa abil) sekkumise järel ei lõpe. Võib juhtuda, et üks või mõlemad osapooled vajavad spetsiifilist abi või on vaja kehtestada tõsisemaid tagajärgi. Ka on mõned kiusamisjuhtumid kohe alguses nii tõsised, et pigem tuleks esimesel võimalusel pöörduda politsei poole, selmet hakata seda koolisiseste meetoditega lahendama. Koolidel võiks siin olla head koostöösuhted kohaliku noorsoopolitseinikuga, et vajadusel kasvõi nõu pidada.


Milliseid muremõtteid, küsimusi või hüüatusi kiusamise, ennetuse, sekkumise ja/või KiVa programmi kohta oled sina kuulnud või ise mõelnud, võib-olla isegi välja öelnud? Jaga meiega info@kiusamisvaba.ee ning vastame sellele. Äkki kellelgi teisel on sama mure tekkinud?

Jaksu järjepidevaks ning mõjusaks tööks meile kõigile!

Postitused kirjutas ja üheks artikliks tõstis tegevjuht kommunikatsioonijuhi ülesannetes ehk Triin Toomesaar. Vastuseid ja selgitusi muremõtetele nr 4 ja 6 aitas täiendada uuringujuht Kristiina Treial.

Miks ja kuidas LGBT+ teemadest tunnis rääkida? See on empaatia küsimus.

,

Me kõik soovime kuhugi kuuluda ja olla osa meile olulistest gruppidest. Ka koolilaps tahab tunda, et ta kuulub kooliperre, et ta on osake tervikust. Sama kogevad teiste hulgas ka LGBT+ noored, kuid kui õpetajad ei käsitle tunnis teemasid terviklikult ja ei aruta ka LGBT+ inimesi puudutavaid küsimusi, siis need noored ei tunne, et nad on tõesti osa kooliperest.  

Neil lastel, kes kuuluvust ei koge, võib kujuneda negatiivne minapilt, mis võib omakorda takistada hariduse omandamist ja võimete realiseerimist. Kannatavad koolis käimine, hinded, edasiõppimine, vaimne tervis. Ka Eesti LGBT Ühingu korraldatud Eesti esimene ja tänaseni ainus LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring kinnitab, et LGBT+ õpilase kuuluvustunne on tugevalt seotud tema hariduse kvaliteedi ja eduka tulevikuga.

Õpetaja mängib lapse elus suurt rolli, eriti siis, kui ta räägib lapsele olulistest teemadest, mida keegi teine ei taha või ei julge puudutada. LGBT+ inimesi puudutavad küsimused on paraku just sellised, mida paljud täiskasvanud oluliseks ei pea. Seda enam vajavad noored infot, ka õpetajalt. Seejuures ei ole oluline, kui palju õpetaja LGBT+ teemat ise alustuseks tunneb. Tähtis on see, kas ta on valmis juurde õppima, uusi vaatenurki avastama ja erinevaid kogemusi austama. 

Mida silmas pidada, kui käsitled klassis LGBT+ teemat

  1. LGBT+ teemadest rääkimine ei ole mitte sallimise, vaid empaatia küsimus. See eeldab võimet mõista, et maailm on mitmekesine ning selles on palju erinevaid inimesi oma lugudega. 
  2. Kuula. Mida rohkem õpilased räägivad, seda rohkem saad sina teada, mida nad teavad või usuvad LGBT+ inimeste kohta. Nii saad teada, kuidas aidata neil LGBT+ inimesi mõista.
  3. Aita õpilastel näha ajalugu nii, nagu see tegelikult on. LGBT+ inimesed on olnud ühiskonnas alati olemas olnud. Näiteid saab tuua mütoloogiast, religioonist, maailma vanimate rahvaste ajaloost, ajalooliste kuulsuste seast ja mujalt. Õpilased mõistavad paremini teema terviklikkust, kui nad näevad, et LGBT+ inimesed on alati olnud mitmekülgsed ühiskonna liikmed, kelle kohta on rohkem öelda, kui vaid see, et neil oli LGBT+ identiteet.
  4. LGBT+ teema avamiseks kombineeri erinevaid meetodeid, nagu avalikud arutelud klassis, rühmatööd ja individuaalsed klassi- või kodutööd. Avalik arutelu klassis aitab õpilastel mõista, et õpetaja suhtumine on toetav, ning mure korral saab tema poole pöörduda. Individuaalsed ülesanded aitavad mõtteid avaldada ka neil õpilastel, kes ei julge LGBT+ teemadel klassis kaasa rääkida. 
  5. LGBT+ teemadest rääkimiseks kaasa eeltöösse teisi õpetajaid ja koolitöötajaid. Ühine ettevalmistamine aitab teil teineteist paremini toetada ja tunda end kindlamalt, kui lapsevanemad, kolleegid või õpilased halvasti reageerivad või keerulisemaid küsimusi esitavad.
  6. Arvesta, et kõik õpilased ei mõista LGBT+ teemasid ühtemoodi. Tutvu teemaga, vajadusel kaasa valdkonna eksperte, kutsu rääkima LGBT+ inimesi, ole valmis avatult selgitama LGBT+ teemat ja selle käsitlemise olulisust koolis.
  7. Toeta õpilaste arutelu ja uudishimu. Jälgi, et vestluse käigus saavad õpilased arvamust avaldada, kui keegi ei solva ega ründa. Aita õpilastel mõista fakte ja olla allikakriitiline ning selgita, et teadus ja arusaamad on läbi aja suuresti muutunud ja arenenud. Seejuures väljenda selgelt oma toetust LGBT+ teemadele, et arutelu oleks turvaline. 

LGBT+ teemadest rääkimine ei tohi olla eraldi tunni teema, vaid see peab olema integreeritud teistesse teemadesse. Nagu eluski: LGBT+ inimesed on osa ühiskonnast, iga päev meie kõrval, ühiste inimlike murede ja rõõmudega. Teema eraldi arutlemine võib kinnistada õpilastes mõtet, et tegemist on millegi ebatavalisega kuskil eemal igapäevaelust.

Kuidas integreerida LGBT+ teemasid erinevates ainetundides

  1. 15. mai on rahvusvaheline perepäev. See on hea võimalus rääkida lastega erinevatest peredest. Prindi välja erinevad perepildid (sh LGBT+ pere) ning arutage koos perede erinevusi. Arutelu võiks näidata, et oluline pole mitte pere koosseis, vaid koosolemise tunne. Selline arutelu kaasab palju erinevaid peresid (üksikvanemad, ema-isa pered, LGBT+ pered, lahutatud vanematega perekonnad, erineva etnilise taustaga pered, vanaemad ja vanaisad, kes kasvatavad lapselapsi, erivajadusega pereliikmed jne) ning aitab lastel mõista, mis teeb perekonnast perekonna.
  2. 10. detsember on rahvusvaheline inimõiguste päev. Sel päeval saab rääkida inimõigustest läbi erinevate kogukondade: erivajadusega inimesed, LGBT+ inimesed, erineva emakeelega inimesed, erineva religiooniga inimesed jne. Arutage, mis on inimõigused, kui palju me ise igapäevaselt nende õigustega kokku puutume, kuidas nende õiguste puudumine võiks meie igapäeva mõjutada, millised õigused on erinevatel gruppidel meie riigis puudu, kuidas see neid tegelikult mõjutab ning kuidas saaks olukorda parandada.
  3. Ka ajalugu saab käsitleda LGBT+ perspektiivist: tegelased eri kultuuride mütoloogiast, keda seostatakse LGBT+ inimestega; rahvad ja kultuurid, kes on tunnustanud või tunnustavad tänagi LGBT+ identiteediga inimesi (two-spirit inimesed Ameerika põlisrahvaste seas, hijrad Aasias jpt).
  4. Ajalugu pakub märgilisi sündmusi, mis on parandanud eri ühiskonnagruppide õigusi: naiste õigus hääletada, samast soost partnerite võimalus oma kooselu registreerida, homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine, erivajadustega inimeste õigus riigi toetusele jne. Paljudest neist saavutustest räägivad filmid, artiklid, raamatud, mida saab õpilastega uurida ja arutada, keskendudes ühisosale – õigused ja nende mõju inimese igapäevaelule.
  5. Ajaloos ja kirjanduses käsitletavad suurkujud on need, kelle puhul võiks alati ka välja tuua nende erinevaid identiteete – seksuaalsus, sugu, erivajadus, etniline taust, perekond, religioon jne. Kuna inimene kipub ette kujutama seda, mis on tuttav, siis nii mõnigi võib oma üllatuseks avastada, et mõni ajalooline kuulsus ei näinud välja ega elanud nii, nagu me oletame. 
  6. Armastus ja suhted on paljude noorte elus tähtsal kohal, mistõttu on oluline rääkida ka nendest teemadest ausalt ja avatult, et iga noor, sealhulgas LGBT+ noored, tunneks, et nende tunded on tavalised ja inimlikud.

Sa ei pea LGBT+ teemadest kohe kõike teadma ega teadma, kuidas neid muretult tundi põimida. Kui soovid abi, võid pöörduda Eesti LGBT Ühingu poole. Ühingus töötavad haridusvaldkonna spetsialistid, kellel on pikk koolis ja lasteaias õpetamise ning õppematerjalide ja tunnikavade loomise kogemus. Koos sinuga saavad nad koostada just sinule sobiva tunnikava.

Kui LGBT+ noored puutuvad koolis kokku toetavate õpetajate ja koolitöötajatega ning kui tundides käsitletakse LGBT+ temaasid positiivses võtmes, siis on õpilaskond suurema tõenäosusega LGBT+ õpilaste osas aktsepteerivam ning LGBT+ noored tunnevad ennast turvalisemalt ja rohkem kooliperre kuuluvana, õpivad paremini ning on paremate vaimse tervise näitajatega. Eesti LGBT Ühingu koolikeskkonna uuringust tuleb välja näiteks see, et LGBT+ õpilastel, kellel on rohkem toetavaid õpetajaid ja koolitöötajaid, esinesid ka kõrgemad enesehinnangu näitajad (57% vs 38%) ja madalamad depressiooni näitajad (38% vs 56%). Halvema ja parema näitaja määras see, kas õpilane tundis oma koolis vastavalt kuni viit või vähemalt kuut toetavat täiskasvanut. Kõigest üks õpetaja võib muuta noore elu. 

 

Kristel Rannaääre

õpetaja ja Eesti LGBT Ühingu tegevjuht

 

Kasutatud allikad: Eesti LGBT+ õpilaste kolikeskkonna uuring 2018; Talking To Students About Homosexuality

 

Kiusamise ennetamine on kokku hoidmine ehk Kiusamisest ei saa jagu kampaania korras

,

Kiusamise vähendamata jätmisel on ühiskonnale, st riigile, maksumaksjatele, ettevõtetele, kaaskodanikele väga suur kulu, kirjutas sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar 21. septembri Postimehe rubriigis „Haridus ja teadus“. Ilmunud artiklit saad lugeda siin.


Kiusamise ennetamisest ja selle vähendamise vajalikkusest on viimase 10 aasta jooksul omajagu räägitud. Mõnikord tundub, et tüdimuseni. Aina raskem on ajakirjanikele põhjendada teadus- ja tõenduspõhise kiusuennetustöö uudisväärtuslikkust, kui selle töö saavutuse tuum kipub juba aastast aastasse korduma. „TÄHELEPANU: tehes teadlaste soovitatud tegevusi järjepidevalt, kooliterviklikult ja süsteemselt, on kiusamist võimalik vähendada.“

Ometi pole senise töö tulemusel kiusamisprobleem Eesti koolides olematuks vähenenud. Kuigi ka suuremad rahvusvahelised uuringud annavad põhjust aimata, et Eestis tervikuna on ohvrite osakaal kerges langustrendis (vt nt HBSC 2017/2018 [1]), tuleb siiski arvestada, et jätkuvalt kannatab iga 5. õpilane kooliaasta jooksul kiusamist: korduvat ja tahtlikku kahjustamist, mille eest tal on end raske kaitsta, olles mingil põhjusel ebavõrdsel positsioonil kiusajate suhtes.

Ja isegi kui kannataks „vaid“ iga kümnes, tähendaks see ometi lapsi, kelle vaimne ja füüsiline turvalisus ei ole tagatud. Püüdes vähendada liiklus- või uppumissurmasid, ennetades tulekahjusid või viirusliku nakkuse edasi kandumist, ei mõtle me: „Ah, see on vaid iga kümnes või sajas eestlane, keda asi üldse puudutab“.

Ometi tuleb veel üsna sageli ette, et koolipere – või ka lapsevanem – ei võta kiusamise muret tõsiselt. Müüte on erinevaid ning nad on visad kaduma: mis ei tapa, teebki lumehelbekesed tugevamaks; ju on siis ohver ikka ise süüdi, mistõttu peaks ta esmalt ise muutuma; mina pole midagi märganud, seega probleemi ei ole.

Miks siiski kiusuennetust tõsiselt – ja tõenduspõhiselt – võtta?

Kiusamine ei ole lihtsalt järjekordne suureks kasvamise osa. Ei tohiks olla. Kiusamise kogemise, aga ka pealt vaatamise või kiusamises osalemise tagajärjed varieeruvad kergetest surmtõsisteni. Sealjuures ei jää tõesti puutumata meist keegi: olgu me kasvõi kõrvalseisja rollis.

Lapsepõlves kiusamise all kannatamine on uuringute põhjal otseselt seotud ärevuse, depressiooni, suitsiidimõtete jt vaimse tervise häirete tekkeriskiga – olgu siis varases eas või hiljem täiskasvanuna. Kahjustub ka ohvrite sotsiaalne tervis. [2], [3], [4]

Kiusamise kogemine, kaasnev pingeseisund, kiusamist aktsepteerivad normid klassis pärsivad akadeemilist edenemist ning ohvritel suureneb ka koolist välja langemise risk [5]. Samas: kiusamise edukal ennetamisel on näiteks KiVa programmi mõju analüüsinud uuringute põhjal võimalik õpimotivatsiooni ja -edukust kasvatada; tekivad paremad suhted klassikaaslastega ning paraneb ka koolimeeldivus; õpilaste ärevus ja depressiivsus väheneb. [6]

Kiusamise aktsepteerimine aga tähendab veel ka seda, et kiusajatel on nooruki- ja täiskasvanueas ligi 4 korda suurem kuriteo sooritamise risk [7]. Samuti võivad nii kiusajad ise kui ka kõrvalseisjad kannatada vaimse tervise murede käes [2].

Olles kiusuennetustöös kohtunud paljudega, kelle meelest see kõik on ka eeltoodud argumentidest hoolimata paras pehmode värk, siis veel üks pragmaatiline argument: kiusamise vähendamata jätmine on ühiskonnale, st riigile, maksumaksjatele, ettevõtetele, kaaskodanikele suur kulu. Rootsi kiusuennetajad on välja selgitanud, et ühe aasta jooksul sealsetes koolides aset leidnud kiusamine maksab Rootsi ühiskonnale järgneva 30 aasta jooksul 17,5 miljardit Rootsi krooni (s.o u. 1,8 miljardit eurot) ehk umbes 60 miljonit eurot igal aastal. Seda juhul, kui isegi vaid 10% kiusamise ohvritest hilisemas elus seetõttu negatiivseid tagajärgi kogeb. [8]

Samas kiusamise ennetamine teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmi abil (võrreldes kooliperede tavapärase tegutsemisega) on kulu-efektiivne: KiVasse tehtud investeeringud tasuvad ära õpilaste paremas elukvaliteedis ja tervises, kusjuures kasu on seda suurem, mida rohkem kooliastmeid KiVa kasutab [9].

Hollandis tehtud analüüsis on leitud, et KiVa kasutamine ka juba ainult algklassides toob pikas perspektiivis tulu: isegi konservatiivsete hinnangute järgi toob iga KiVa programmi investeeritud euro kiusamisest säästetute tulevas palgatulus ja seeläbi ka ühiskonnale tagasi üle 4 euro. [10]

Pole koole, pole kiusamist?

Distantsõppeperioodi alguses vihjati mulle sageli (enamasti naljatamisi, aga aeg-ajalt ka tõsimeeli), et probleem on nüüd lahendatud: lapsed on kodudes ja sinna ju kiusamine ei ulatu. Tõsi: võis oletada, et reaalruumis aset leidev kiusamine väheneb. Samas panid erinevad rahvusvahelised eksperdid siiski südamele, et distantsõpe ja sotsiaalne isolatsioon võivad tuua kaasa uusi väljakutseid. Kogenud küberkiusamise uurija dr Sameer Hinduja [11] prognoosis, et küberkiusamine tõenäoliselt sageneb – ning näiteks kevadel Eesti KiVa-koolide võrgustikus läbi viidud õpilasküsitluse tulemused [12] annavad aimata, et nii ka läks.

Kui värskemad rahvusvahelised uuringud (HBSC 2017/2018, [1]), aga ka KiVaga liitunud koolides läbi viidud baastaseme mõõtmised on viidanud, et küberkiusu ohvrid on u. 4-5% õpilastest, siis sel kevadel küsitlusele vastanud koolides, kus programmi veel päevagi kasutatud ei olnud, oli küberkiusuohvrite osakaal 6,5%, s.o tavapärasest kõrgem. KiVa programmi juba kasutanud koolides oli küberkiusamise ohvrite osakaal aga sellest poole väiksem ehk 2,7% ning sellega madalam ka varasemates uuringutes nähtust.

See viitab, et koolid saavad väga palju ära teha ka küberkiusamise peatamiseks. Kuna on aimata, et vähemalt mingis mahus ootab distantsõpe meid ka sel õppeaastal, võiksid koolid kontaktõppe aega maksimaalselt kasutada selleks, et järjepideva ja süsteemse ennetuse kaudu võimaldada vaimselt ja füüsiliselt turvalisemat õpikeskkonda ka distantsõppes.

Kiusamise ohvrite osakaalu järk-järgult vähenedes saab ja tulebki tähelepanu aga pöörata järgmistele nüanssidele, mis võivad vajada täiendavat sekkumist, teemakäsitlust vms. Näiteks on läbi aastate nii KiVa õpilasküsitlustest kui ka rahvusvahelistest uuringutest (sh HBSC 2017/2018 uuring, [1], [13]) märgata, et kõige rohkem kannatavad kiusamise all I kooliastme poisid. Kuidas sellele teadlikumalt tähelepanu pöörata?

Samas kuigi III kooliastmes on kiusamise all kannatavate õpilaste osakaalunäitajad väiksemad noorematest astmetest, on rohkem kui pooled kiusamise ohvrid 7.-9. klassides kannatanud mitu aastat ning seetõttu erilises riskirühmas kiusamisega kaasnevate erinevate negatiivsete tagajärgede suhtes. Seega on tõhusa ennetustöö ja konstruktiivse juhtumite lahendamise vajadus väga suur ka vanemates klassides.

Veel: kui 4.-6. klassides on mingit sorti keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega poisid kokku puutunud mõnevõrra rohkem kui tüdrukud, siis 7.-9. klassides kannatavad sellise kiusamise tõttu tüdrukud juba rohkem. Kui ma paaril varasemal aastal, mil õpilasküsitlusse veel 7.-9. klasside õpilasi haaratud ei olnud, püstitasin enda jaoks hüpoteesi, et ehk kogevad poisid seksuaalset kiusamist tüdrukutest rohkem, sest soonormist erinevad tüdrukud on ühiskonnas aktsepteeritumad soonormist erinevatest poistest, siis III kooliastme tulemusi nähes tekib uus hüpotees: ehk on II kooliastmes tüdrukute ja poiste arengu- ja seega ka võimutasakaal selline, mis võimaldab poistele liiga teha, ent III kooliastmeks keerab võimutasakaal end sedapidi, millisena seda ühiskonnas kogema oleme harjunud.

Üha uued uuringud avavadki uusi uksi uutele hüpoteesidele, järgmistele analüüsidele. Intuitiivsete valikute ja tõlgendustega võib aga panna ka täiesti puusse, nagu on uuringud näidanud. Nimelt võivad lahendused, mida kiusamise peatamiseks intuitiivselt ka Eestis kasutatakse, teha hoopis kahju. Näiteks nähtus USAs läbi viidud uuringust, et kiusaja range karistamine tekitab olukorra, kus kiusamine muutub vähenemise asemel hoopis täiskasvanute eest varjatumaks, sest karistada saanud õpilased kipuvad karistuse eest kätte maksma: kiusamine muutub veel hullemaks [14].

Samamoodi on uuringute põhjal ainult ajutist abi sellest, kui ennetuseks käib koolis rääkimas „võõras tädi või onu“, olgu see professionaalne koolitaja, isikliku looga kiusamise ohver või hoopis kunagine kiusaja. Esitus võib olla noortepärane ja kaasahaarav, ent kui koolis tervikuna pole ennetust ja sekkumist läbi mõeldud, kui need tegevused ja plaanid ei leia argist rakendamist, jääb särava esineja mõju lühiajaliseks, ununedes paari nädalaga.

Tuleohutuse tagamiseks me ju ei piirdu ainult energilise päästeametniku loenguga kord 3 aasta jooksul või kunagiste tulekahjuohvrite – või süütajate – hoiatava töötoaga või üksiku ilukirjandusliku palaga, mida ehk 1-2 tunni jooksul analüüsitakse. Tuleohutuse tagamiseks on koolidel paigas plaanid ja vastutajad, igal aastal harjutatakse pääsetee leidmist erinevate stsenaariumitega, aina enam ka tulekustuti kasutamist, analüüsitakse harjutuste tulemusi, võimalikke komistuskohti, tehakse järeldusi ja parandusi järgmisteks kordadeks – nendeks puhkudeks, kui plaani on päriselt vaja.

Ilmselt jääb alati olema inimesi, kes peavad kiusamist pseudoprobleemiks, ja neid, kes peavad süsteemset ennetust tüütute tädide tänitamiseks. Et aga oleks siiski rohkem neid, kes probleemi tõsidust mõistavad, tõenduspõhist ennetust väärtustavad ning mõjusaid ja tõhusaid võtteid oskavad, varustagem end teadmistega kiusamise ulatuse, põhjuste ja tagajärgede ning mõjusa vähendamise kohta.

Siis on ka lihtsam meeles hoida, et uuringute põhjal on neid, kes hoolivad, tegelikult rohkem. Mõnikord tuleb neid lihtsalt omajagu otsida, kaasata spetsialiste kaugemalt või lähemalt. Ent kui kiusamise ohvril on kasvõi ainult 1 toetaja – sina, kes sa oled selle artikli lõpuni jõudnud, mistap tead juba märksa rohkem ka teadus- ja tõenduspõhisest kiusamise vähendamisest! – on talle sellest juba olulist abi, et leida järgmised toetajad ning abistajad.


VIITED

[1] HSBC 2017/2018. Oja, L., Pikksööt, J., Rahno, J. (2019). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2017/2018 õppeaasta. Tabelid. Tervise Arengu Instituut.

[2] Husky, M. M., Delbasty, E., Bitfoi, A., Carta, M. G., Goelitz, D., Koç, C., Lesinskiene, S., Mihova, Z., Otten, R. & Kovess-Masféty, V. (2020). Bullying involvement and self-reported mental health in elementary school children across Europe. Child Abuse & Neglect, 107, 104601.

[3] Arseneault, L., Bowes, L., & Shakoor, S. (2010). Bullying victimization in youths and mental health problems:’much ado about nothing’?, Psychological medicine, 40 (5), 717.

[4] Hawker, D. S., & Boulton, M. J. (2000). Twenty years’ research on peer victimization and psychosocial maladjustment: A meta-analytic review of cross-sectional studies. The Journal of Child Psychology and Psychiatry and Allied Disciplines, 41 (4), 441-455.

[5] Nakamoto, J., & Schwartz, D. (2010). Is peer victimization associated with academic achievement? A meta‐analytic review. Social development, 19 (2), 221-242.

[6] Turu Ülikooli rahvusvaheline leht KiVa programmi tutvustamiseks: kivaprogram.net, uuringud: https://eesti.kivaprogram.net/research-in-finland/

[7] Olweus, D. (2013). School Bullying: Development and Some Important Challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751-780.

[8] Läs rapporten Mobbningens kostnader (2016). Analüüsi lühike ja detailsem raport (rootsi keeles) leitav siit:  https://www.dropbox.com/sh/wjo6k3dv0y9sfuj/AAAxeoyS3w0KzyeEYtCASsFoa?dl=0

[9] Persson, M., Wennberg, L., Beckman, L., Salmivalli, C., & Svensson, M. (2018). The cost-effectiveness of the Kiva Antibullying Program: results from a decision-analytic model, Prevention Science, 19 (6), 728-737.

[10] Huitsing, G., Barends, S. I., & Lokkerbol, J. (2019). Cost-benefit Analysis of the KiVa Anti-bullying Program in the Netherlands, International Journal of Bullying Prevention, 1-10.

[11] Hinduja, S. (2020). Coronavirus, Online Learning, Social Isolation, and Cyberbullying: How To Support Our Students. Koduleht: Cyberbullying Research Center, https://cyberbullying.org/coronavirus-online-learning-social-isolation-cyberbullying

[12] Treial, K. (2020). Õpilaste kogemused kiusamisega 2020. aasta KiVa programmi õpilasküsitluse põhjal. Tulemused eriolukorra kevadel. Koduleht, SA Kiusamisvaba Kool: https://kiusamisvaba.ee/wp-content/uploads/2020/09/%C3%95pilaste-kogemused-kiusamisega-2020-KiVa-programmi-RAPORT.pdf

[13] Inchley, J., Currie, D., Budisavljevic, S., Torsheim, T., Jåstad, A., Cosma, A. et al., editors. Spotlight on adolescent health and well-being. Findings from the 2017/2018 Health Behaviour in School-aged Children (HBSC) survey in Europe and Canada. International report. Volume 1. Key findings. Copenhagen: WHO Regional Office for Europe; 2020.

[14] K. Borgwald & H. Theixos (2013). Bullying the bully: Why zero-tolerance policies get a failing grade, Social Influence, 8:2-3, 149-160.

Koroonaviirus, e-õpe, sotsiaalne isolatsioon ja küberkiusamine: kuidas toetada meie õpilasi

,

Refereeringu dr Sameer Hinduja, kogenud küberkiusamise uurija 16. märtsil 2020. aastal Küberkiusamise Uurimise Keskuse (Cyberbullying Research Center, CRC) veebilehel avaldatud postitusest koostas Kristiina Treial. Originaalpostitus inglise keeles CRC veebilehel siin.


Koroonaviirus on praeguseks mõjutanud koolide tegevust praktiliselt kõikjal maailmas. Laste ja perede turvalisus ning tervis on esmatähtsad ja seetõttu on tõsised piirangud vajalikud. Eriolukord on kaasa toomas aga ka planeerimatuid tagajärgi, mis vajavad nii psühholoogide, kiusuennetajate kui ka kõigi teiste tähelepanu.

Kogenud küberkiusamise uurija dr Sameer Hinduja toob välja kolm peamist muret ja teeb ettepanekuid, kuidas neid muresid ennetada või lahendada.

  1. Piiratud ligipääs haridustöötajate pakutavale nõustamisele ja juhendamisele. Distantsõppel pole õpilastel võimalust lihtsalt astuda tugispetsialisti või õpetaja juurde, et oma muredest rääkida või nõu küsida. Hooliv ja toetav suhe õpetajaga on eriti oluline just riskirühma lastele. Sellest lähtuvalt, hea õpetaja:
    1. Hoia iga õpilasega mingil viisil ühendust, vähemalt poolregulaarseltki. Tuleta meelde, et oled nende jaoks olemas ja valmis aitama.
    2. Eriti tähtis on hoida kontakti nende väheste õpilastega, kelle puhul tead, et nad vajavad seda kontakti, julgustavaid sõnu, hoolimist. Jälgi, et suhtlus oleks korrektne, kooskõlas kooli kokkulepitud e-suhtluse reeglitega. Kui kardad, et kirjavahetusest võib probleeme tulla, pane nt õpilast toetav tugispetsialist või keegi muu koolis kokkulepitud isik e-kirja kaas-saajaks.
    3. Pea nende individuaalsete kontaktide kohta päevikut, kuhu märgid kontaktide ajad ja väikesed kokkuvõtted olulisemate teemade kohta.
    4. Võid kaaluda ka toetusgruppide pidamist üle võrgu.
  2. Õpilaste suurem isoleeritus. Inimesed taluvad üksi olemist erinevalt. Isegi introvertsete eelistustega täiskasvanud vajavad aeg-ajalt inimkontakti, lapsed veelgi enam. Kui keeruline võib praegune olukord olla aga suurema suhtlemisvajadusega ekstravertidele? Õpilased suure tõenäosusega kogevad mõlemal juhul isoleerituse rasket tunnet, sest nad ei saa kooli minna ja oma eakaaslastega vahetult suhelda. Seda isegi siis, kui nad omavahel aktiivselt interneti vahendusel suhtlevad. Veel keerulisem on neil, kel ka nutikate suhtlusvahendite kasutus on piiratud. Sotsiaalsed suhted on olulised nii aju arenguks kui käitumisvalikute kujunemiseks ja kui nende kahe aspekti koostöö on problemaatiline või häiritud, on suurem risk vaimse tervise häireteks (meeleoluhäired näiteks). Teismeiga on sellises arengus eriti kriitiline periood.
    1. Olgem isolatsioonist ärritunud laste ja teismeliste suhtes kannatlikud. Nad püüavad muutunud oludes kohaneda – nagu meiegi. 
    2. Lapsevanemad võiks olla lastele sotsiaalseid kontakte võimaldades loovad: kuidas saaks vaba suhtlus toimuda distantseerumise nõudeid eiramata? Võimaldagem ja toetagem laste ja noorte vahetut internetisuhtlust sõpradega (nt Skype, FaceTime vm otsesuhtlus nende eelistatud rakendustes).
    3. Füüsiline aktiivsus aitab rahustada meeli ja toetada kognitiivset arengut, seega innustagem lapsi liikuma, jälgides samal ajal eriolukorra reegleid.
  3. Küberkiusamine tõenäoliselt sageneb. Kui nutiseadmed ja sotsiaalmeediaplatvormid muutusid õpilaste hulgas üldlevinuks, kasvasid ka küberkiusamise tasemed. Nüüd on surve sotsiaalmeediat kasutada veelgi suurem ja risk küberkiusamiseks samuti. Osa õpilasi käitub kaaslaste suhtes haigettegevalt (postitustes, kommentaarides) kas eespool kirjeldatud või ka muudel põhjustel (st kriisis on igaüks pinges, inimeste vahel on rohkem arusaamatusi ja enesekaitse on esiplaanil). Mõned sellistest postitustest võivad olla leebemad ja harjumuspärased, mõned neist aga tõsised, uudsed ja haavavad kogemused. Seda eriti sotsiaalmeedias veel vähekogenud õpilaste jaoks. Tuleb ka meeles pidada, et lapsed on vanematele küberkiusamisest rääkides eriti kõhklevad ja pigem hoitakse need kogemused endale. Kui koolimajas on õpetajal võimalik märgata ja abistada koridoris nukrutsevat õpilast, siis distantsõppel jääb see võimalus ära. 

    Samuti võib suureneda ksenofoobne/rassistlik küberkiusamine. Koroonat tajutakse kohati  “välismaise” viirusena ja osad rahvusrühmad, nt Aasia päritoluga, võivad sattuda seetõttu rünnakute alla. On oluline, et me märkaks teadmatusest tekkinud väärarusaamu ja valeväiteid ning korrigeeriks neid faktidele toetudes, laskmata valedel ja eelarvamustel levida. 

    1. Õpetajad, seadke paika lugupidava veebisuhtluse reeglid, sellega ei tasu oodata. Selgitage, et teiste ka veebis halvasti kohtlemisel on kindlad tagajärjed (selgitage, millised tagajärjed teie koolis kehtivad, isegi juhul, kui mõni neist rakendub alles ajal, mil koolis käimine taastub). 
    2. Jälgige õpilaste suhtlust nii palju kui võimalik ja julgustage õpilasi kasvõi ekraanipilte jagades teile märku andma, kui keegi teeb liiga ja rikub reegleid. Vajadusel õpetage lastele, kuidas ekraanipilte teha ja kuidas kiusamisest või väärkohtlemisest teada anda.
    3. Ja muidugi toetage igal võimalusel ja igas keskkonnas, kus õppimine ja suhtlus toimub, õpilaste omavahelisi häid suhteid. Need vajavad eraldi tähelepanu ja pingutust.

Lõpetuseks mõned soovitused dr Sameer Hindujalt ka sotsiaalmeedia ettevõtetele. Praegu on väga kriitiline ja eriline aeg, mis pakub ka võrratuid võimalusi. Looge ja/või tooge esile küberkiusamist puudutavat sisu, veebiturvalisuse portaale, lahedaid soovitusi ja abistavaid videosid nii lapsevanematele, õpetajatele kui lastele! Vaadake üle ka kasutajate turvalisust ja heaolu käsitlevad reeglid ja võimalused oma rakendustes ja portaalides. Väärtustagem koos turvalist ja lugupidavat suhtlemist veebis.

Kuidas täita enda tassi ja jaksata täita ka teise oma?

,

Üks KiVa-koolide talvekooli töötuba, mis kiiresti täitus, oli n-ö tassi täitmise töötuba. Töötuba vedanud Ly Kasvandik, kes on KiVa-koolitaja ja meie nõukogu liige, aga samal ajal ka Tervise Arengu Instituudi vanemahariduse ekspert ning teadus- ja tõenduspõhise programmi Imelised Aastad üks vedaja Eestis, kirjutas kõigile kivatajatele lugemiseks ka kokkuvõtliku artikli. Sobib lugemiseks nii õpetaja kui lapsevanemana, kusjuures juurde leiab soovitusi tarkvanem.ee lehelt siin.


Soovides hoolitseda laste vajaduste eest, tuleb meil eelkõige hoolitseda iseenda vajaduste eest. See võib tunduda mõneti egoistlik, kuid on siiski ainuõige tegutsemine. Kes on lennanud lennukiga, teab, et hädaolukorras, mil sul on kõrval laps, tuleb esmalt panna hingamismask ette iseendale ja siis lapsele. Mõeldes korrakski, mis võib juhtuda, kui tegutseda vastupidi, saame aru, miks on oluline toimida just niipidi. See õpetus kehtib aga ka vaimse tervise eest hoolitsemisel.

Vaimne tervis on lai mõiste. Selle paremaks mõistmiseks võiksid korra mõtiskleda: elu meie ümber on pidevas muutumises, tuues üha uusi huvitavaid olukordi, aga ka selliseid hetki, mil võime tunda tüdimust, väsimust või midagi hoopis kolmandat. Meie vaimset tervist saab siduda heaolutundega ja see sõltub paljuski meie mõtetest, tunnetest ja sellest, kuidas ümbritsevasse maailma suhtume. Ka õpetaja argises rollis on mitmeid erinevaid tegevusi ja olukordi, kus heaolu ja sellega kaasnevad tunded võivad olla negatiivsed.

Hea vaimne tervis on tajumine, mõtlemine ja suhtlemine viisil, mis aitab elust rõõmu tunda ja keeruliste olukordadega paremini toime tulla. See on kui kilp, mis annab jõudu hakkama saada ülearuse stressiga ja mitte tekitada endale liigseid muresid. Nagu kehaline tervis, on ka vaimne tervis tähtis kogu elu vältel.

Mis on võti parema vaimse tervise juurde? Aktiivne tegelemine sellega, mis meie elus pingeid tekitab – olgu selleks siis me enda mõtted, stressiga toimetulek, suhtlemine teistega.

Igaühele meist võib kujutada oma nähtamatu tassi, aga ka lusika, millega tassi täita saab. Ja kui enda tass on täis, saame hoolitseda ka teiste tasside eest. Nimelt „tühja tassi“ tagajärg on negatiivsus paljude asjade suhtes ning puudub energia ka teiste tassi täitmiseks.

Tass tassiks, aga mis see lusikas on?
Tassi metafoori kasutatakse palju, et heaolutunnet näitlikustada. Nn nähtamatut lusikat teatakse aga vähem. Mõelgem sellest nii: kui teeme teisele midagi head, nt aitame teda, lisame selle lusikaga midagi head tema tassi. Seeläbi saab täidetud aga ka meie enda tass. See kehtib aga ka vastupidi: tehes teisele midagi negatiivset, tühjendame tema tassi – ja ka enda oma. „Täis tass“ annab meile heaolutunde ja head energiat. „Tühi tass“ aga viib ära kogu energia ja elurõõmu ning muudab meid jõuetumaks.

Aeg-ajalt on oluline püüda oma heaolu ja vaimset tervist analüüsida. Pisikesed ja regulaarsed mõtisklused annavad võimaluse enda tassi tühjenemist ennetada. Kui rahul oled oma heaolu olulisemate valdkondadega? Sealhulgas oma paarisuhtega, lastega suhtlemisega, enesearenguga, tervisega laiemalt, iseendale võetud ajaga, et hobidega tegeleda, ja majandusliku olukorraga. Nendele valdkondadele hinnangut andes saad esmase pildi sellest, millega hetkel rahul oled ja mis vajaks tähelepanu ja lisapanust, sest nad hetkel sinu tassi enam ei täida. Selline eneseanalüüs aitab võtta fookusesse ja planeerida uusi või rohkemaid tegevusi ka nendes valdkondades suurema rahulolu saavutamiseks. Näiteks võid sa rahul olla oma pereeluga ja lastega suhtlemisega, aga tunda, et sõpradega ei ole saanud juba pikka aega koos mõnusalt aega veeta või on tööl koormus üle pea kasvanud ja tööga rahulolu madal.

Tasakaal erinevate eluvaldkondade vahel loob ka suurema eelduse, et meie tass püsib täis. Samuti on abiks enda baasiliste vajaduste eest hoolitsemine ja nendega oma tassi täitmine. Ilma nendeta ei pruugi meil ühel hetkel olla enam jõudu iseendaga toimetulekuks, ega ka jõudu lastega koos toimetamiseks ning neile hea toetava keskkonna pakkumiseks.

Mis siis aitavad meil enda tassi täita? Nende baasvajaduste alla kuuluvad:

  • Piisav puhkus ja uni
  • Mõõdukas regulaarne liikumine
  • Endale ja partnerile võetud aeg
  • Lapse jaoks võetud aeg

Kõiki täpsemaid soovitusi nende teemadega sügavamalt tegelemiseks saab lugeda https://tarkvanem.ee/enda-vajadused/

Inimene ei ole enamasti väga järjepidev iseenda heaolu nimel tegutsemisel. Piisav aeg magamiseks, aeg iseendale hobidega tegelemiseks ja füüsiliseks liikumiseks kipub meil sageli jääma ainult teadmiseks ja mitte kinnistuma argisteks harjumusteks. Seepärast soovitavad psühholoogid teha endale uute vajalike harjumuste juurutamiseks nädalakava. Sinna on oluline kõik vajalik ajaliselt sisse planeerida, ja selle järgi siis ka tegutseda, kuniks see muutub rutiiniks. Selline päevakava järgi tegutsemine on midagi, mida täiskasvanud sageli soovitavad teha lastel, aga miks mitte kasutada sama taktikat ka iseenda eest hoolitsemisel ja suurema heaolu tunde saavutamise teekonnal.

Iseenda vajaduste eest hoolitsemine nõuab täiskasvanult nii eneseregulatsiooni oskusi kui ka teadmisi. Aga kokkuvõttes ei ole meist muidu laste arengu toetajaid ja nende tassi nähtamatu lusikaga täitjaid, kui me ei tee regulaarselt midagi enda tassi täitmiseks.

Koolitöötaja võimalused LGBT+ noorte vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamiseks

,

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §44 kohustab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Tundub ju igati mõistlik, nii et poleks isegi tarvis seadusesse kirjutada. Paraku on enamikus Eesti koolides veel tarvis teha väga palju järjepidevat ja süsteemset tööd, et teadus- ja tõenduspõhine kiusuennetus ning juhtumitesse sekkumine tavapäraseks praktikaks muutuks, rääkimata sellest, et on teemasid, mis täiskasvanute jaoks pahatihti nii emotsionaalselt laetud, et kiusamise eest kaitset vajav laps või noor kas ära unustatakse või hoopis täiskasvanute endigi sihtmärgiks valitakse. Mida teada LGBT+ noorte kooliturvalisusest? Ning mida teha, et nukker olukord LGBT+ noorte jaoks lootusrikkam ja koolirõõmsam saaks? KiVa-koolide talvekoolis tutvustas õpetaja ning Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja haridusekspert Kristel Rannaääre (pildil; foto Krõõt Tarkmeel) Eesti esimese LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu tulemusi.


2018. aasta suvel osales 561 LGBT+ [1] noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuring käsitles kokkupuuteid eelarvamustega, turvalisust, kiusamist ja üldist kooliskäimise tunnetust, lisaks ka noorte akadeemilisi tulemusi, kooli tegevustes osalemist, õppeainete sisu ning tugisüsteemide olemasolu ja mõju. Uuringu viis läbi Eesti LGBT Ühing koostöös USA organisatsiooniga GLSEN, kellel on pikaaegne LGBT+ haridusvaldkonna, sh uuringute läbiviimise kogemus.

Uuringu tulemused juhivad tähelepanu mitmele levinud probleemile. Negatiivne suhtumine LGBT+ inimestesse ja teemadesse mõjutab oluliselt LGBT+ õpilasi, kuid võib avaldada mõju ka teistele noortele. Seni, kuni LGBT+ identiteete seostatakse millegi halvaga, võib sellega seotud vägivalla ohvriks langeda iga noor, hoolimata sellest, kas ta kuulub või ei kuulu sellesse kogukonda.

Samuti võib vale ettekujutus seksuaalsusest ja soost laiemalt tekitada (mitte ainult LGBT+) teismelises raskusi oma identiteedi määratlemisel, tunnetest ja eelistustest arusaamisel ning ebakindlust, mis omakorda võib viia (seksuaalse) riskikäitumise, stressi, depressiooni või suitsiidini.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti kool on LGBT+ õpilaste jaoks nende identiteedi tõttu ebaturvaline ja märkimisväärselt vägivaldne keskkond. Uuringus osalenud LGBT+ õpilased tundsid end koolis ebaturvaliselt eelkõige oma seksuaalse orientatsiooni (39%) ja soolise eneseväljenduse tõttu (28%). Peale selle märkis 68% LGBT+ õpilastest, et viimase kooliaasta jooksul on nad kogenud vaimset vägivalda just nende seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. Vähemalt viiendik LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul kogenud füüsilist vägivalda ja kolmandik oli kogenud seksuaalset ahistamist. Kõrged numbrid näitavad, et LGBT+ õpilaste kogetud vaenu ja vägivalla lahendamisel ei piisa vaid üldistest kiusamisvastastest jm meetmetest, vaid lähenema peab ka LGBT+ teemade spetsiifikat silmas pidades.

Ebaturvaline ja vaenulik koolikeskkond ei tulene üksnes teiste õpilaste sõnadest ja tegudest, vaid ka koolitöötajate vaenulikust keelekasutusest. 57% LGBT+ õpilastest märkis, et olid kuulnud homovaenulikke kommentaare õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. Samuti ei sekku paljud koolitöötajad, kui kuulevad õpilasi homovaenulikke märkusi tegemas. 61% vastanutest märkis, et juuresviibinud koolitöötajad ei sekkunud kunagi ja vaid 2% vastanutest märkis, et sekkuti alati. Kui suur osa koolitöötajaid on vaenuliku keelekasutusega ega sekku vaenulikku olukorda, normaliseerib see taolist keelekasutust ka õpilaste seas. Koolitöötajad on eeskujuks kogu kooliperele.

Murettekitav on ka tõsiasi, et LGBT+ õpilaste haridustee on katkendlik. Näiteks need LGBT+ õpilased, kes kogesid oma soolise eneseväljenduse tõttu keskmisest enam kiusamist, puudusid koolist kolm korda suurema tõenäosusega (38% vs 13%). 21% LGBT+ õpilastest oli viimasel koolikuul puudunud vähemalt ühel koolipäeval, sest nad tundsid, et kool, kooli- või kodutee ei ole turvaline. Vaid 43% vastanutest ei väldi koolis ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu ühtegi ruumi või tundi. Lisaks vastas 77% LGBT+ õpilastest, et koolikaaslased on neid meelega tegevustest välja jätnud. Katkendlik haridustee mõjutab saadava hariduse kvaliteeti ning riivab lapse õigust haridusele. Samuti võib see negatiivselt mõjutada noore motivatsiooni jätkata haridusteed ja seega ka tema edu tööturul.

Samuti ilmnes, et koolid ei taga kõigi õpilaste põhivajaduste rahuldamiseks turvalisi tingimusi, sest ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu vältisid LGBT+ õpilased kõige sagedamini mh tualettruume (19%) ja sööklat (18%). Õpilane võib seetõttu olla olukorras, kus ta ei saa keskenduda õppetööle, kuna peab leidma muid võimalusi põhivajaduste rahuldamiseks (nt käima tualetis või sööklas tunni ajal) või kannatama puudust ja ebamugavust (kui ta ei saa süüa või tualetis käia).

Tahaks paremini aidata, aga ei tea, mida teha? Anname mõned soovitused koolitöötajatele:
– osalege LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemasid käsitlevatel täiendkoolitustel, et tagada kõigi õpilaste kaasamine ja toetamine;
– osalege täiendkoolitustel, mis käsitlevad üldiseid kiusamise ja turvalisuse teemasid: ligipääsetav ruum, turvalisem ruum, kaasamine, kiusuennetus, õiglane ja ligipääsetav haridus jms;
– jääge mistahes teemat käsitledes professionaalseks, sh järgige korrektset ja kaasavat keelekasutust ning pakkuge teaduspõhist infot;
– integreerige LGBT+ teemasid ainekavasse, käsitledes neid ise või kutsudes tundi valdkonna spetsialiste;
– toetage õpilasi kooli haridus- ja huvitegevuses LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemade käsitlemisel;
– tagage ligipääs LGBT+ materjalidele kooli raamatukogus.

Turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna loomisel on vastutav roll ka koolijuhtidel ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, kes saavad olla eeskujuks kooliperele, kogukonnale ja ühiskonnale, seistes haavatavate noorte eest, julgedes avalikult rääkida LGBT+ õpilastest ja teemadest hariduses ning toetades ja julgustades oma kolleege.

Kuigi PGS-is on kirjas nii turvalisuse, vaimse tervise, identiteedi kujunemise jm teemad, siis ei tohiks noortega töötamisel kõigi õpilaste turvalisuse ja kaasatuse tagamisel olla motivatsiooniks seadus, vaid see peaks sündima iga haridusvaldkonna töötaja südames. Eesti LGBT Ühingu tiim loodab, et tehtud kooliuuring avab läbi noorte endi hääle nende tegelikke muresid ja vajadusi ning ajendab noortega töötavaid spetsialiste panustama sellesse, et kõik õpilased, sealhulgas LGBT+ koolinoored, saaksid nautida parima hariduse saamise õigust.

Kooliuuring on täismahus leitav siit. Muid viiteid uuringutele LGBT+ teemadel leiad veel siit.

[1] Lühend LGBT+ tähistab lesbisid, geisid, biseksuaalseid, transsoolisi ning muu seksuaal- ja sooidentiteediga inimesi.

Taastava õiguse rakendamine koolikeskkonnas konfliktide ja õigusrikkumiste korral

,

Erinevatel KiVa-kohtumistel kerkib aeg-ajalt üles küsimus, millises olukorras on tegu kiusamisega ja millises ikkagi vaid konfliktiga. Konflikti ja kiusamise eristamisel on abiks näiteks KiVa õpetajate käsiraamatu taga leitav nn eeluuringu ankeet. Kui aga kiusamise puhul aitavad eriti tõhusalt sekkuda just KiVa programmi teadus- ja tõenduspõhised võtted, siis näiteks konflikti puhul võib abi leida hoopis taastavast õigusest. Taastav õigus? Annegrete Johanson, Sotsiaalkindlustusameti (SKA) taastava õiguse teenuse juht kirjutab sellest pikemalt – võimalustest, kasudest, aga ka väljakutsetest. 


Konfliktid on igal pool, kus on inimesed. Need on tavapärane osa elust. Konfliktide lahendamine on aga juba omaette teema. Mitte kõik ei saa ühtmoodi aru sellest, kuidas konfliktidega ümber käia. Kas neid peaks lahkama suure käraga hulga inimeste ees, need maha vaikima või on ka mõni kolmas tee?

Taastav õigus on üks võimalik viis, kuidas konflikti osapooled kokku tuua ning omavahel suhtlema panna nii, et üks saaks väljendada oma tundeid ja vajadusi ning teine kuulaks. Sellises vahenduses on kaasatud kolmas osapool neutraalse vahendaja näol, kes küsib küsimusi, millele konflikti erinevad osapooled saavad vastata. Taastavat õigust saab väga hästi rakendada muuhulgas ka koolikeskkonnas erinevate konfliktide puhul. Olgu selleks õpilaste omavahelised suhted, õpetajate ja õpilaste või hoopiski lapsevanemate ja õpetajate vahelised erimeelsused.

Näiteks. Ühes algkoolis toimus tüdruku ja poisi vahel konflikt – poiss lõi tüdrukut jalaga ning ütles paar halvustavat sõna. Õpetaja rääkis poisiga, kes selliselt käitus. Teisele poolele ütles ta aga et too hoiaks poisist eemale, tal on hetkel raske. Ei midagi muud. Tüdrukul tekkisid peas mitmed mõtted ja küsimus, et miks poiss tohtis nii käituda. Õpetaja ei olnud temale seletanud, et ta poisiga rääkis, vaid sai sõnumi, et ta ei tohi poisiga suhelda. Kõik.

Kuidas oleks saanud seda olukorda aga lahendada selliselt, et oleks rakendatud taastavat õigust?

Esmalt oleks räägitud poisiga, kes selliselt käitus, ja küsitud tema käest, mis juhtus, mida ta sellel ajal mõtles ja tundis ning kuidas on nende suhted tolle tüdrukuga varasemalt olnud. Tähelepanu oleks pööratud ka asjaolule, kes  loost veel mõjutatud on olnud ja mida noormees vajab, et sellist olukorda enam ei korduks. Seejärel oleks samad küsimused käidud läbi ka tüdrukuga, kes selles loos oli kannatajaks. Kuna tegemist oli algklasside lastega, oleks kaasatud ka lapsevanemad, et küsida nendelt, kas ja kuidas nemad olukorrast  kuulsid, mida  mõtlesid ja tundsid sellel ajal ning mida vajavad, et nad oleksid lahendustega rahul. Kui kõik osapooled, kes on olnud mõjutatud või kes saaksid lahendamisel kaasa aidata, on saanud oma sõna, kutsutakse kokku ühine ring, käiakse üheskoos läbi needsamad küsimused, mida on arutatud eraldi kohtumisel. Võti peitub selles, et teised kuulevad, mida keegi mõtles ja tundis ning mis pani selliselt käituma. Me võime ju sageli ennatlikke järeldusi teha. Lõpuks saavad kõik väljendada, mida nemad vajavad, et sellele loole punkt panna ning tulevikus analoogseid olukordi vältida. Lepitakse kokku konkreetne tegevuskava koos vastutajate ja ajakavaga.

Taastava õiguse puhul on tegemist mõtteviisiga. Inimene, kes on omandanud nimetatud lähenemise, näeb paljudes kohtades võimalust rakendamisteks. Olgu selleks õigusrikkumised, konfliktid laste või täiskasvanute vahel või ka olukorrad, mis esialgu ei tundugi konfliktina.

Olukord, kus alaealised korraldasid peo ning see välja tuli, pani muretsema mitmed vanemad. Kui lugu klassijuhataja kõrvu jõudis, ei olnud ta kindel, kas tahab enam noortega väljasõidule minna. Taastava õiguse vabatahtlikud kohtusid kõikide noortega eraldi, käies läbi kõik taastava õiguse küsimused, arutasid neid küsimusi ka lapsevanemate ja klassijuhatajaga ning kutsusid kokku ühise ringi, mis koosnes kolmekümnest inimesest – noored, lapsevanemad ja õpetajad. Kohtumine oli edukas ja osalejad jäid tulemustega rahule.

Seega saab seda lähenemist kasutada üsna erinevatel puhkudel. Küll aga on oluline, et kui räägime nt õigusrikkumistest, siis toimepannud isik peab ka tunnistama seda, et ta on teoga hakkama saanud, vastasel juhul võib tekkida olukord, et me taasohvristame teist, kui nad kokku ühisesse ringi toome. Konflikti osapooled peavad osalema vestlustel vabatahtlikult, mitte selle tulemusel, et tunnevad välist survet kellegi poolt.

Taastava õiguse rakendamise viise on erinevaid: saab teha üks ühele vahendamisi konfliktis olnud osapooltele; läbi saab viia taastava nõupidamise, kuhu kaasatakse kõik need osapooled, keda juhtum on mõjutanud ning kes saaksid lahendamisele kaasa aidata. Vestlusring on aga viisina mõeldud pigem selleks, et tuua inimesed kokku ennetaval eesmärgil. Näiteks on koole, kus klassid alustavad õppeaastat ühise ringiga, tuues välja, mida nad vajavad, et end hästi ja turvaliselt õppeaasta vältel tunda ja mida nad ise saavad selle jaoks ära teha.

Taastava õiguse jõudmine Eestisse

Taastava õiguse juured ulatuvad juba kaugele põlisrahvaste juurde. Tegemist ei ole millegi uuega. Küll aga Eestis on see rohkem kõlapinda leidnud viimastel aastatel, mil on koolitatud põhjalikumalt politseiametnikke, lähenemaks noortele õigusrikkujatele selliselt, et karistamise asemel panna noori oma tegudele ning nende tagajärgedele mõtlema.

Nüüd aga on alustanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ohvriabi ja ennetusteenuste osakond taastava õiguse vabatahtlike koolitamist. See on tekitanud küsimust, miks taaskord vabatahtlikud, kuid vastus tuleneb paljuski just taastava õiguse pärinemisest – kõige paremini saavad toeks olla kogukonnad ning oma kogukonna inimesed ise – vabatahtlikud on alati inimestele lähemal kui ametnikud kunagi olla saavad. Koolitus, mida vabatahtlikud saavad, on põhjalik, andes täpsed juhised ning sammud. SKA toetab vabatahtlikke aga ka edaspidi nii kovisioonide kui supervisioonidga, hoidmaks motivatsiooni ning tahet tegutseda.

Esimesed sammud ja katsetamised on tehtud koostöös noorsoopolitsei ja prokuratuuriga ning ka mõned koolid, kes, kuulnud võimalusest SKA poole pöörduda, on seda jõudnud juba teha. Tulemused on rahuldust pakkunud kõikidele osapooltele. Mitmed teadlased on välja toonud, et isikud, kes on saanud taastava õiguse praktikates osaleda, on edaspidi sattunud vähem õigusrikkumistesse kui need, kes on läbinud traditsioonilisi menetlusi. Mõttekoht.

Kui olukord puudutab korduvaid õigusrikkujaid või neid, kes ikka ja jälle jamadesse kipuvad sattuma, kipub spetsialistidel sageli ette tulema erinevate alternatiivsete lahenduste välja pakkumisel ning vaadatakse taas pigem karistuste suunas. Välistades aga sellistes olukordades taastava õiguse, võtame selle õiguse samal ajal tegelikult ka kannatanult. Temale jäävad tema küsimused ja segadus, miks see kõik nii juhtus. Ja sageli on kannatanud just need, kellel on keeruline oma igapäevase eluga edasi liikuda.

SKA-s on visioon, et kümne aasta pärast on sellisel viisil konfliktide lahendamine tavapärane viis kogu ühiskonnas: pigem lepitav kui karistav.

Kasud taastava õiguse rakendamisel

Taastav õigus võimaldab vestelda juhtunust neutraalse isiku juuresolekul. Eelkohtumisel käiakse kõik küsimused ettevalmistavalt läbi ning arutatakse omavahel, mida keegi vajab, et end ühisel kohtumisel hästi ja turvaliselt tunda. Kui kõik on selleks valmis, siis alles toimub ühine kohtumine. Ning kuna kõik on eelkohtumisel saanud rääkida, sh oma tundeid väljendada, tuntakse end enamasti hästi.

Taastava õiguse kohtumisel osalevad vabatahtlikud vahendajad, kelle roll on olla neutraalne kõrvaline isik, kes ei võta seisukohti, ei otsi süüdlasi või kannatanuid ega suuna osapooli lahenduste leidmisel. Vahendaja küsib viis peamist küsimust, mis aitab juhtunule mingi lõpetus teha ja seotud osapooltel elus edasi liikuda.

Kohtumistel osalemine on võimalus:

  • Olla ära kuulatud;
  • Rääkida oma tunnetest ja mõtetest;
  • Võtta vastutus oma teo eest;
  • Leppida kokku, kuidas oma tegu heastada;
  • Sündmustest toibuda;
  • Heastada teoga tekitatud kahjusid;
  • Küsida küsimusi, mis on teo tagajärjel tekkinud;
  • Väljendada, mida on vaja, et elus edasi liikuda.

Veel kord tuleb rõhutada, et taastav õigus ei sobi kõikidel puhkudel, ent on kasuks siiski paljudes olukordades. Kahtluse korral saab alati konsulteerida ning pärast ettevalmistavaid kohtumisi on ehk tunne ka selgem, kas ühine kohtumine on tegelikult turvaline ja võimalik. Kui see seda ei ole, tasub kaaluda, kas tuleks veel näiteks oodata ja kummagi poolega eraldiseisvalt tööd edasi teha.

Sotsiaalkindlustusamet viib taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamise projekti raames läbi tulevaste vabatahtlike koolitusi ning koordineerib hiljem ka nende tööd. Täpsemalt saab infot taastava õiguse teenuse juhi käest, kelle kontakti leiab SKA koduleheküljelt.


Taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamine. Sotsiaalkindlustusameti selle projekti tegevusi rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste 2014-2021 programmi „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“ projekti „Alaealiste erikohtlemise süsteemi loomine“ vahenditest Justiitsministeeriumiga sõlmitava partnerlusleppe alusel.

Tõenduspõhine kiusamise ennetamine koolides – milleks ja kuidas?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial kirjutab ajakirjas Sotsiaaltöö. Artikkel ilmus numbris 4/2019.


Kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks on koostatud erisuguseid programme. Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nendest üks uuemaid. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine.

Kool peab tagama lapsele turvalisuse kogu koolipäeva jooksul ja ka igakülgse arengu – nii ütleb põhikooli ja gümnaasiumi seadus. Kiusamine vähendab turvatunnet ja on oluline riskitegur nii vahetute kui ka hilisemate pikaajaliste probleemide kujunemisel. Kiusamist esineb juba lasteaias, kuid kõige kriitilisem tundub olevat põhikooliaeg. Niisiis on väga tähtis tegeleda kiusamise ennetamisega juba varakult, nii lasteaias kui ka koolis. Kuid tõhus ennetus ei teki iseenesest, selleks on vaja eriteadmisi ja -oskusi. Siin on abiks teadus- ja tõenduspõhised programmid, näiteks KiVa.

Mis on ja mis ei ole kiusamine
Kuigi eesti keeles on sõnal kiusamine mitu tähendust, piiritletakse seda teaduskirjanduses selgemalt. Ühe levinud määratluse kohaselt on kiusamisel neli tunnust: kiusamine tähendab kaasinimesele tahtlikult ja korduvalt kahju tekitamist, mille käigus kiusaja kasutab ära oma üleolekut kannatavast poolest (Olweus 1993). Erinevalt elus ikka ette tulevatest konfliktidest, tülidest ja arusaamatustest on kiusamise puhul tegu tahtliku ning korduva kahjustamisega. Kusjuures kahju võib olla väga erinev, nii füüsiline, vaimne kui ka sotsiaalne, nagu näiteks tõrjumine või maine kahjustamine. Kiusamise jätkumist võimaldab osaliste ebavõrdsus: kannatajal on mingil põhjusel keeruline end kaitsta. Tegu on kahjustava suhtega, millest ohvril on raske välja tulla. Kiusamist esineb peaaegu igal pool, kus inimesed on sunnitud pikemat aega koos olema ja kus rühma normid lubavad kaaslaste alavääristamist. Tõhusaks kiusamise ennetamiseks ja aset leidnud juhtumite lahendamiseks on vaja tegeleda nii kiusajate kui ka ohvritega, samuti pealtvaatajatega, kelle käes on tihti kiusamise jätkumise või selle peatamise võti.

Miks on vaja kiusamisest rääkida?
Mitme aastakümne jooksul maailmas tehtud uuringud näitavad, et koolikiusamine kahjustab oluliselt kõigi osaliste vaimset tervist, edasijõudmist õppetöös ja ka hilisemat sotsiaalset toimetulekut. Teada on, et kiusamine ei piirdu kooliseintega, see tuleb lastega kaasa kooliteele, huviringidesse ja telefonis kojugi. Seega: tõhus kiusamise vähendamine koolis on oluline osa vaimse tervise edendamisest (Hodgins 2008). Kui võtta arvesse, et põhikooli ajal teisi kiusanud noortel on noores täiskasvanueas rohkem kui neli korda suurem tõenäosus olla politseis kuriteoga arvel (Olweus 2013), siis kiusamise ennetamine on ka osa vägivalla- ja kuriteoennetusest (Vägivalla ennetamise strateegia… 2015). Kaaslaste kiusamine võib olla omakorda hoopis lapse kodus või koolis esinevate probleemide tagajärg.

Kuidas kiusamist ennetada
Sageli öeldakse, et kõik probleemid saavad alguse kodust. Kiusamise puhul on see osaliselt õige. Tõepoolest, probleemid ja ebasobivad kasvatusviisid kodus võivad olla kiusamiskäitumise riskiteguriteks. Lapsevanematel on vaja rohkem teadmisi ja oskusi, et kiusamist ära tunda ning oma lapsi aidata. Ennetusprogrammide analüüside kohaselt annab lapsevanemate kaasamine ja harimine kiusamise teemal väga häid tulemusi. Toetavad ja terved suhted ning ennast ja teisi austava suhtumise hoidmine kodus on peamine viis kiusamise ennetamiseks. Lapse terve enesehinnangu eest hoolitsemine kaitseb nii kiusajaks kui ka ohvriks sattumise eest.

Kuid ainult kodus tehtavast ei piisa koolis toimuva kiusamise ärahoidmiseks. Kiusamine on grupinähtus ja kujuneb siis, kui grupis (klassis) kehtivad normid seda võimaldavad. Ja nii võibki ka igati tublist õpilasest saada kiusaja. Kui klassis on võimalik oma sotsiaalset staatust teistele kahju tehes tõsta või kindlustada, siis seda ka tehakse. Seega on väga oluline igas koolis ja klassis teadlikult kujundada käitumisnorme, mille kohaselt väärib lugupidavat kohtlemist iga inimene ja kõigil on õigus end koolis hästi tunda.

Teekond kiusamisvaba keskkonnani on pikk ja mitmetahuline. Kiusamist saab ja tuleb ennetada. Kuid mida siis selleks teha, kas tegutseda kõhutunde ja oma parima äranägemise järgi või usaldada teadust? Tervise Arengu Instituudi teadur Karin Streimann rõhutab oma hiljutises arvamusartiklis, et tõenduspõhine ennetus tegeleb teadusuuringutega kinnitatud asjaolude süstemaatilise mõjutamisega uuringutega tõhusalt kinnitatud viisidel. Ta põhjendab, miks ilma tõenduseta sekkumiste kasutamine võib osutuda kasutuks või lausa kahjulikuks, ressursside raiskamiseks, mistõttu kontrollitud tõhususega sekkumised jäävad piisavalt kasutamata, või lausa ebaeetiliseks (Streimann 2019).

Teadlased on teinud kiusamise uurimisel tõhusat tööd ja selgitanud välja, mida tasub kiusamise vähendamiseks teha ning mida mitte. Selliste teadmiste alusel on koostatud erisuguseid kiusamise vähendamise programme.

KiVa on abiks ennetamisel ja probleemide lahendamisel
Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nende seas üks uuemaid, süsteemsemaid ja parimate tulemustega. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine. Positiivsete „kõrvalmõjudena” on täheldatud õpilaste ärevuse ja depressiivsuse vähenemist, empaatia ning kaaslaste kaitsmise, aga ka õpimotivatsiooni ja õpiedu suurenemist. KiVa mõju taga on tõhusad ennetustegevused: õppekavaga seotavad KiVa tunnid, milles saadakse teadmisi ning oskusi kiusamise äratundmiseks ja peatamiseks. Harivad ja abistavad materjalid on mõeldud nii õpetajatele kui ka lapsevanematele.

Paraku ei hoia ka kõige tõhusam ennetus kõiki juhtumeid ära. KiVa programm pakub koolidele kiusamisjuhtumite lahendamiseks tõhusaid mudeleid ja väljaõpet. Need mudelid koosnevad individuaal- ja grupivestluste sarjast, millest igaühel on oma eesmärk ning tegevused toimuvad kindlas järjekorras. Soome katseuuringus andsid 98% juhtumi lahendamises osalenud õpilastest positiivse tagasiside: kiusamine vähenes või lõppes. Ka Eesti koolide õpilaste tagasiside on olnud väga hea: 75-85% õpilastest annab oma juhtumi lahenemisele positiivse hinnangu. Kolmas oluline osa KiVa tegevustest koolis on olukorra järjepidev hindamine, st kuidas meil läheb? Selleks korraldatakse igal kevadel õpilasküsitlus. Küsitluse tulemuste ja personalilt kogutud tagasiside alusel analüüsitakse koos kooliperega tehtut ning selle tulemuslikkust.
KiVa programmi juba aastaid kasutanud koolipered toovad esile, et KiVa aitab kiusamise ennetamise ja väärtuskasvatuse läbi mõelda ning tõhusamalt toimima panna. KiVa juhendmaterjalid annavad õpetajatele nende tegevuses kindlustunnet ja see on väga tähtis.

Kuidas jõuab vajalik oskusteave kooli
Tõhusa ennetusprogrammi kvaliteetse kasutamise aluseks on hea ettevalmistus ja professionaalne jätkutugi. KiVa programmi kasutuselevõtt kestab peaaegu kogu õppeaasta, mille käigus läbivad koolituse nii koolijuht kui ka koolis tegutsev kiusamise ennetamise töörühm. Õpetajatele antakse ennetustegevuste tarvis juhised ja materjalid, sh virtuaalsed ressursid. Koolid, kus juba kasutatakse KiVa programmi, saavad jätkuvalt tuge aktiivse koostöövõrgustiku kaudu. Pakutakse personaalset mentorituge, kaks korda aastas täienduskoolituse võimalust, kokkusaamisi piirkondlike kogemusrühmadega, uudiskirju ja muud taolist. Seni on õnnestunud kõike seda koolidele pakkuda kolmandiku ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi toetusega ja kahe kolmandiku ulatuses erisuguste projektide ning annetuste abil. Litsentsitasuna on ka koolidel väike omaosalus. See on vajalik investeering meie laste paremasse tulevikku. Need samad lapsed on ju peagi ise lapsevanemad ja õpetajad.

Kuidas edasi?
Pea viis aastat tagasi asutati Eestis liikumine „Kiusamisvaba haridustee eest”. Sellesse kuuluvad organisatsioonid, kelle hulgas on ka KiVa programmi Eestis rakendav SA Kiusamisvaba Kool, koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga toetavad väga eriilmeliste tegevuste kaudu lasteaedu ning koole, kes soovivad kiusamist vähendada. Ühiselt koostati kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017), mis taotleb suuremat selgust ja süsteemsust kiusamise ennetamisel Eesti haridusasutustes. Pikk tee on veel minna, et tõenduspõhine oskusteave jõuaks kõigi haridusasutusteni ja meie lapsed saaksid kasvada turvalisemas ning vaimset tervist säästvamas keskkonnas.

KiVa teadus- ja tõenduspõhise programmi töötasid välja Turu Ülikooli teadlased. KiVa on lühend soomekeelsest nimetusest Kiusaamisen Vastainen ehk kiusamisvastane. Ametlik ja litsentsitud partner programmi levitamiseks Eestis on SA Kiusamisvaba Kool. Eesti koolides on KiVa programm aidanud kiusamist vähendada juba kuus aastat. Programmis on nii universaalsed kui ka juhtumipõhised tegevused kiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks. Eestis keskendutakse ennetustöös praegu 1.-6. klassidele, ent programm tervikuna, sealhulgas juhtumite lahendamiseks välja töötatud metoodikad, on kasutamiseks kogu koolis. Sihtasutuse meeskond soovib, et programm jõuaks senisest rohkem venekeelsete lasteni ning selle tegevused oleksid kättesaadavad ka 7.-9. klassidele. Kui 2018/2019. õppeaastal rakendas programmi u 15% Eesti koolidest, siis järgmisest sügisest kasutab KiVa programmi juba 90 kooli ja õppekohta ehk 18% Eesti üldhariduskoolidest. Vaata järele, kas sinu lapse kool on juba nende hulgas: www.kiusamisvaba.ee/kiva-koolid.


Viidatud allikad

Hodgins, M. (2008). Taking a health promotion approach to the problem of bullying. International Journal of Psychology and Psychological Terapy, 8 (1), 13–23.
Kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017). www.hm.ee/sites/default/files/kiusamisvaba_haridustee_kontseptsioon.pdf. (13.11.2019).
Olweus, D. (1993). Bullying at school: What we know and we can do. Oxford: Blackwell.
Olweus, D. (2013). School bullying: Development and some important challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751–780.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010). Riigi Teataja I, 16.06.2016, 8.
Streimann, K. (2019). Panustaks nüüd tulemuslikku ennetusse. Pärnu Postimees, 5. september. https://parnu.postimees.ee/6769942/karin-streimann-panustaks-nuud-tulemuslikku-ennetusse. (13.11.2019).
Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015−2020 (2015). www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vagivalla_ennetamise_strateegia_aastateks_2015-2020.pdf. (13.11.2019).
KiVa International (i.a). Is KiVa effective? www.kivaprogram.net/is-kiva-effective. (13.11.2019).