Koolitöötaja võimalused LGBT+ noorte vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamiseks

,

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §44 kohustab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Tundub ju igati mõistlik, nii et poleks isegi tarvis seadusesse kirjutada. Paraku on enamikus Eesti koolides veel tarvis teha väga palju järjepidevat ja süsteemset tööd, et teadus- ja tõenduspõhine kiusuennetus ning juhtumitesse sekkumine tavapäraseks praktikaks muutuks, rääkimata sellest, et on teemasid, mis täiskasvanute jaoks pahatihti nii emotsionaalselt laetud, et kiusamise eest kaitset vajav laps või noor kas ära unustatakse või hoopis täiskasvanute endigi sihtmärgiks valitakse. Mida teada LGBT+ noorte kooliturvalisusest? Ning mida teha, et nukker olukord LGBT+ noorte jaoks lootusrikkam ja koolirõõmsam saaks? KiVa-koolide talvekoolis tutvustas õpetaja ning Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja haridusekspert Kristel Rannaääre (pildil; foto Krõõt Tarkmeel) Eesti esimese LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu tulemusi.


2018. aasta suvel osales 561 LGBT+ [1] noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuring käsitles kokkupuuteid eelarvamustega, turvalisust, kiusamist ja üldist kooliskäimise tunnetust, lisaks ka noorte akadeemilisi tulemusi, kooli tegevustes osalemist, õppeainete sisu ning tugisüsteemide olemasolu ja mõju. Uuringu viis läbi Eesti LGBT Ühing koostöös USA organisatsiooniga GLSEN, kellel on pikaaegne LGBT+ haridusvaldkonna, sh uuringute läbiviimise kogemus.

Uuringu tulemused juhivad tähelepanu mitmele levinud probleemile. Negatiivne suhtumine LGBT+ inimestesse ja teemadesse mõjutab oluliselt LGBT+ õpilasi, kuid võib avaldada mõju ka teistele noortele. Seni, kuni LGBT+ identiteete seostatakse millegi halvaga, võib sellega seotud vägivalla ohvriks langeda iga noor, hoolimata sellest, kas ta kuulub või ei kuulu sellesse kogukonda.

Samuti võib vale ettekujutus seksuaalsusest ja soost laiemalt tekitada (mitte ainult LGBT+) teismelises raskusi oma identiteedi määratlemisel, tunnetest ja eelistustest arusaamisel ning ebakindlust, mis omakorda võib viia (seksuaalse) riskikäitumise, stressi, depressiooni või suitsiidini.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti kool on LGBT+ õpilaste jaoks nende identiteedi tõttu ebaturvaline ja märkimisväärselt vägivaldne keskkond. Uuringus osalenud LGBT+ õpilased tundsid end koolis ebaturvaliselt eelkõige oma seksuaalse orientatsiooni (39%) ja soolise eneseväljenduse tõttu (28%). Peale selle märkis 68% LGBT+ õpilastest, et viimase kooliaasta jooksul on nad kogenud vaimset vägivalda just nende seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. Vähemalt viiendik LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul kogenud füüsilist vägivalda ja kolmandik oli kogenud seksuaalset ahistamist. Kõrged numbrid näitavad, et LGBT+ õpilaste kogetud vaenu ja vägivalla lahendamisel ei piisa vaid üldistest kiusamisvastastest jm meetmetest, vaid lähenema peab ka LGBT+ teemade spetsiifikat silmas pidades.

Ebaturvaline ja vaenulik koolikeskkond ei tulene üksnes teiste õpilaste sõnadest ja tegudest, vaid ka koolitöötajate vaenulikust keelekasutusest. 57% LGBT+ õpilastest märkis, et olid kuulnud homovaenulikke kommentaare õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. Samuti ei sekku paljud koolitöötajad, kui kuulevad õpilasi homovaenulikke märkusi tegemas. 61% vastanutest märkis, et juuresviibinud koolitöötajad ei sekkunud kunagi ja vaid 2% vastanutest märkis, et sekkuti alati. Kui suur osa koolitöötajaid on vaenuliku keelekasutusega ega sekku vaenulikku olukorda, normaliseerib see taolist keelekasutust ka õpilaste seas. Koolitöötajad on eeskujuks kogu kooliperele.

Murettekitav on ka tõsiasi, et LGBT+ õpilaste haridustee on katkendlik. Näiteks need LGBT+ õpilased, kes kogesid oma soolise eneseväljenduse tõttu keskmisest enam kiusamist, puudusid koolist kolm korda suurema tõenäosusega (38% vs 13%). 21% LGBT+ õpilastest oli viimasel koolikuul puudunud vähemalt ühel koolipäeval, sest nad tundsid, et kool, kooli- või kodutee ei ole turvaline. Vaid 43% vastanutest ei väldi koolis ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu ühtegi ruumi või tundi. Lisaks vastas 77% LGBT+ õpilastest, et koolikaaslased on neid meelega tegevustest välja jätnud. Katkendlik haridustee mõjutab saadava hariduse kvaliteeti ning riivab lapse õigust haridusele. Samuti võib see negatiivselt mõjutada noore motivatsiooni jätkata haridusteed ja seega ka tema edu tööturul.

Samuti ilmnes, et koolid ei taga kõigi õpilaste põhivajaduste rahuldamiseks turvalisi tingimusi, sest ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu vältisid LGBT+ õpilased kõige sagedamini mh tualettruume (19%) ja sööklat (18%). Õpilane võib seetõttu olla olukorras, kus ta ei saa keskenduda õppetööle, kuna peab leidma muid võimalusi põhivajaduste rahuldamiseks (nt käima tualetis või sööklas tunni ajal) või kannatama puudust ja ebamugavust (kui ta ei saa süüa või tualetis käia).

Tahaks paremini aidata, aga ei tea, mida teha? Anname mõned soovitused koolitöötajatele:
– osalege LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemasid käsitlevatel täiendkoolitustel, et tagada kõigi õpilaste kaasamine ja toetamine;
– osalege täiendkoolitustel, mis käsitlevad üldiseid kiusamise ja turvalisuse teemasid: ligipääsetav ruum, turvalisem ruum, kaasamine, kiusuennetus, õiglane ja ligipääsetav haridus jms;
– jääge mistahes teemat käsitledes professionaalseks, sh järgige korrektset ja kaasavat keelekasutust ning pakkuge teaduspõhist infot;
– integreerige LGBT+ teemasid ainekavasse, käsitledes neid ise või kutsudes tundi valdkonna spetsialiste;
– toetage õpilasi kooli haridus- ja huvitegevuses LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemade käsitlemisel;
– tagage ligipääs LGBT+ materjalidele kooli raamatukogus.

Turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna loomisel on vastutav roll ka koolijuhtidel ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, kes saavad olla eeskujuks kooliperele, kogukonnale ja ühiskonnale, seistes haavatavate noorte eest, julgedes avalikult rääkida LGBT+ õpilastest ja teemadest hariduses ning toetades ja julgustades oma kolleege.

Kuigi PGS-is on kirjas nii turvalisuse, vaimse tervise, identiteedi kujunemise jm teemad, siis ei tohiks noortega töötamisel kõigi õpilaste turvalisuse ja kaasatuse tagamisel olla motivatsiooniks seadus, vaid see peaks sündima iga haridusvaldkonna töötaja südames. Eesti LGBT Ühingu tiim loodab, et tehtud kooliuuring avab läbi noorte endi hääle nende tegelikke muresid ja vajadusi ning ajendab noortega töötavaid spetsialiste panustama sellesse, et kõik õpilased, sealhulgas LGBT+ koolinoored, saaksid nautida parima hariduse saamise õigust.

Kooliuuring on täismahus leitav siit. Muid viiteid uuringutele LGBT+ teemadel leiad veel siit.

[1] Lühend LGBT+ tähistab lesbisid, geisid, biseksuaalseid, transsoolisi ning muu seksuaal- ja sooidentiteediga inimesi.

Taastava õiguse rakendamine koolikeskkonnas konfliktide ja õigusrikkumiste korral

,

Erinevatel KiVa-kohtumistel kerkib aeg-ajalt üles küsimus, millises olukorras on tegu kiusamisega ja millises ikkagi vaid konfliktiga. Konflikti ja kiusamise eristamisel on abiks näiteks KiVa õpetajate käsiraamatu taga leitav nn eeluuringu ankeet. Kui aga kiusamise puhul aitavad eriti tõhusalt sekkuda just KiVa programmi teadus- ja tõenduspõhised võtted, siis näiteks konflikti puhul võib abi leida hoopis taastavast õigusest. Taastav õigus? Annegrete Johanson, Sotsiaalkindlustusameti (SKA) taastava õiguse teenuse juht kirjutab sellest pikemalt – võimalustest, kasudest, aga ka väljakutsetest. 


Konfliktid on igal pool, kus on inimesed. Need on tavapärane osa elust. Konfliktide lahendamine on aga juba omaette teema. Mitte kõik ei saa ühtmoodi aru sellest, kuidas konfliktidega ümber käia. Kas neid peaks lahkama suure käraga hulga inimeste ees, need maha vaikima või on ka mõni kolmas tee?

Taastav õigus on üks võimalik viis, kuidas konflikti osapooled kokku tuua ning omavahel suhtlema panna nii, et üks saaks väljendada oma tundeid ja vajadusi ning teine kuulaks. Sellises vahenduses on kaasatud kolmas osapool neutraalse vahendaja näol, kes küsib küsimusi, millele konflikti erinevad osapooled saavad vastata. Taastavat õigust saab väga hästi rakendada muuhulgas ka koolikeskkonnas erinevate konfliktide puhul. Olgu selleks õpilaste omavahelised suhted, õpetajate ja õpilaste või hoopiski lapsevanemate ja õpetajate vahelised erimeelsused.

Näiteks. Ühes algkoolis toimus tüdruku ja poisi vahel konflikt – poiss lõi tüdrukut jalaga ning ütles paar halvustavat sõna. Õpetaja rääkis poisiga, kes selliselt käitus. Teisele poolele ütles ta aga et too hoiaks poisist eemale, tal on hetkel raske. Ei midagi muud. Tüdrukul tekkisid peas mitmed mõtted ja küsimus, et miks poiss tohtis nii käituda. Õpetaja ei olnud temale seletanud, et ta poisiga rääkis, vaid sai sõnumi, et ta ei tohi poisiga suhelda. Kõik.

Kuidas oleks saanud seda olukorda aga lahendada selliselt, et oleks rakendatud taastavat õigust?

Esmalt oleks räägitud poisiga, kes selliselt käitus, ja küsitud tema käest, mis juhtus, mida ta sellel ajal mõtles ja tundis ning kuidas on nende suhted tolle tüdrukuga varasemalt olnud. Tähelepanu oleks pööratud ka asjaolule, kes  loost veel mõjutatud on olnud ja mida noormees vajab, et sellist olukorda enam ei korduks. Seejärel oleks samad küsimused käidud läbi ka tüdrukuga, kes selles loos oli kannatajaks. Kuna tegemist oli algklasside lastega, oleks kaasatud ka lapsevanemad, et küsida nendelt, kas ja kuidas nemad olukorrast  kuulsid, mida  mõtlesid ja tundsid sellel ajal ning mida vajavad, et nad oleksid lahendustega rahul. Kui kõik osapooled, kes on olnud mõjutatud või kes saaksid lahendamisel kaasa aidata, on saanud oma sõna, kutsutakse kokku ühine ring, käiakse üheskoos läbi needsamad küsimused, mida on arutatud eraldi kohtumisel. Võti peitub selles, et teised kuulevad, mida keegi mõtles ja tundis ning mis pani selliselt käituma. Me võime ju sageli ennatlikke järeldusi teha. Lõpuks saavad kõik väljendada, mida nemad vajavad, et sellele loole punkt panna ning tulevikus analoogseid olukordi vältida. Lepitakse kokku konkreetne tegevuskava koos vastutajate ja ajakavaga.

Taastava õiguse puhul on tegemist mõtteviisiga. Inimene, kes on omandanud nimetatud lähenemise, näeb paljudes kohtades võimalust rakendamisteks. Olgu selleks õigusrikkumised, konfliktid laste või täiskasvanute vahel või ka olukorrad, mis esialgu ei tundugi konfliktina.

Olukord, kus alaealised korraldasid peo ning see välja tuli, pani muretsema mitmed vanemad. Kui lugu klassijuhataja kõrvu jõudis, ei olnud ta kindel, kas tahab enam noortega väljasõidule minna. Taastava õiguse vabatahtlikud kohtusid kõikide noortega eraldi, käies läbi kõik taastava õiguse küsimused, arutasid neid küsimusi ka lapsevanemate ja klassijuhatajaga ning kutsusid kokku ühise ringi, mis koosnes kolmekümnest inimesest – noored, lapsevanemad ja õpetajad. Kohtumine oli edukas ja osalejad jäid tulemustega rahule.

Seega saab seda lähenemist kasutada üsna erinevatel puhkudel. Küll aga on oluline, et kui räägime nt õigusrikkumistest, siis toimepannud isik peab ka tunnistama seda, et ta on teoga hakkama saanud, vastasel juhul võib tekkida olukord, et me taasohvristame teist, kui nad kokku ühisesse ringi toome. Konflikti osapooled peavad osalema vestlustel vabatahtlikult, mitte selle tulemusel, et tunnevad välist survet kellegi poolt.

Taastava õiguse rakendamise viise on erinevaid: saab teha üks ühele vahendamisi konfliktis olnud osapooltele; läbi saab viia taastava nõupidamise, kuhu kaasatakse kõik need osapooled, keda juhtum on mõjutanud ning kes saaksid lahendamisele kaasa aidata. Vestlusring on aga viisina mõeldud pigem selleks, et tuua inimesed kokku ennetaval eesmärgil. Näiteks on koole, kus klassid alustavad õppeaastat ühise ringiga, tuues välja, mida nad vajavad, et end hästi ja turvaliselt õppeaasta vältel tunda ja mida nad ise saavad selle jaoks ära teha.

Taastava õiguse jõudmine Eestisse

Taastava õiguse juured ulatuvad juba kaugele põlisrahvaste juurde. Tegemist ei ole millegi uuega. Küll aga Eestis on see rohkem kõlapinda leidnud viimastel aastatel, mil on koolitatud põhjalikumalt politseiametnikke, lähenemaks noortele õigusrikkujatele selliselt, et karistamise asemel panna noori oma tegudele ning nende tagajärgedele mõtlema.

Nüüd aga on alustanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ohvriabi ja ennetusteenuste osakond taastava õiguse vabatahtlike koolitamist. See on tekitanud küsimust, miks taaskord vabatahtlikud, kuid vastus tuleneb paljuski just taastava õiguse pärinemisest – kõige paremini saavad toeks olla kogukonnad ning oma kogukonna inimesed ise – vabatahtlikud on alati inimestele lähemal kui ametnikud kunagi olla saavad. Koolitus, mida vabatahtlikud saavad, on põhjalik, andes täpsed juhised ning sammud. SKA toetab vabatahtlikke aga ka edaspidi nii kovisioonide kui supervisioonidga, hoidmaks motivatsiooni ning tahet tegutseda.

Esimesed sammud ja katsetamised on tehtud koostöös noorsoopolitsei ja prokuratuuriga ning ka mõned koolid, kes, kuulnud võimalusest SKA poole pöörduda, on seda jõudnud juba teha. Tulemused on rahuldust pakkunud kõikidele osapooltele. Mitmed teadlased on välja toonud, et isikud, kes on saanud taastava õiguse praktikates osaleda, on edaspidi sattunud vähem õigusrikkumistesse kui need, kes on läbinud traditsioonilisi menetlusi. Mõttekoht.

Kui olukord puudutab korduvaid õigusrikkujaid või neid, kes ikka ja jälle jamadesse kipuvad sattuma, kipub spetsialistidel sageli ette tulema erinevate alternatiivsete lahenduste välja pakkumisel ning vaadatakse taas pigem karistuste suunas. Välistades aga sellistes olukordades taastava õiguse, võtame selle õiguse samal ajal tegelikult ka kannatanult. Temale jäävad tema küsimused ja segadus, miks see kõik nii juhtus. Ja sageli on kannatanud just need, kellel on keeruline oma igapäevase eluga edasi liikuda.

SKA-s on visioon, et kümne aasta pärast on sellisel viisil konfliktide lahendamine tavapärane viis kogu ühiskonnas: pigem lepitav kui karistav.

Kasud taastava õiguse rakendamisel

Taastav õigus võimaldab vestelda juhtunust neutraalse isiku juuresolekul. Eelkohtumisel käiakse kõik küsimused ettevalmistavalt läbi ning arutatakse omavahel, mida keegi vajab, et end ühisel kohtumisel hästi ja turvaliselt tunda. Kui kõik on selleks valmis, siis alles toimub ühine kohtumine. Ning kuna kõik on eelkohtumisel saanud rääkida, sh oma tundeid väljendada, tuntakse end enamasti hästi.

Taastava õiguse kohtumisel osalevad vabatahtlikud vahendajad, kelle roll on olla neutraalne kõrvaline isik, kes ei võta seisukohti, ei otsi süüdlasi või kannatanuid ega suuna osapooli lahenduste leidmisel. Vahendaja küsib viis peamist küsimust, mis aitab juhtunule mingi lõpetus teha ja seotud osapooltel elus edasi liikuda.

Kohtumistel osalemine on võimalus:

  • Olla ära kuulatud;
  • Rääkida oma tunnetest ja mõtetest;
  • Võtta vastutus oma teo eest;
  • Leppida kokku, kuidas oma tegu heastada;
  • Sündmustest toibuda;
  • Heastada teoga tekitatud kahjusid;
  • Küsida küsimusi, mis on teo tagajärjel tekkinud;
  • Väljendada, mida on vaja, et elus edasi liikuda.

Veel kord tuleb rõhutada, et taastav õigus ei sobi kõikidel puhkudel, ent on kasuks siiski paljudes olukordades. Kahtluse korral saab alati konsulteerida ning pärast ettevalmistavaid kohtumisi on ehk tunne ka selgem, kas ühine kohtumine on tegelikult turvaline ja võimalik. Kui see seda ei ole, tasub kaaluda, kas tuleks veel näiteks oodata ja kummagi poolega eraldiseisvalt tööd edasi teha.

Sotsiaalkindlustusamet viib taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamise projekti raames läbi tulevaste vabatahtlike koolitusi ning koordineerib hiljem ka nende tööd. Täpsemalt saab infot taastava õiguse teenuse juhi käest, kelle kontakti leiab SKA koduleheküljelt.


Taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamine. Sotsiaalkindlustusameti selle projekti tegevusi rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste 2014-2021 programmi „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“ projekti „Alaealiste erikohtlemise süsteemi loomine“ vahenditest Justiitsministeeriumiga sõlmitava partnerlusleppe alusel.

Tõenduspõhine kiusamise ennetamine koolides – milleks ja kuidas?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial kirjutab ajakirjas Sotsiaaltöö. Artikkel ilmus numbris 4/2019.


Kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks on koostatud erisuguseid programme. Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nendest üks uuemaid. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine.

Kool peab tagama lapsele turvalisuse kogu koolipäeva jooksul ja ka igakülgse arengu – nii ütleb põhikooli ja gümnaasiumi seadus. Kiusamine vähendab turvatunnet ja on oluline riskitegur nii vahetute kui ka hilisemate pikaajaliste probleemide kujunemisel. Kiusamist esineb juba lasteaias, kuid kõige kriitilisem tundub olevat põhikooliaeg. Niisiis on väga tähtis tegeleda kiusamise ennetamisega juba varakult, nii lasteaias kui ka koolis. Kuid tõhus ennetus ei teki iseenesest, selleks on vaja eriteadmisi ja -oskusi. Siin on abiks teadus- ja tõenduspõhised programmid, näiteks KiVa.

Mis on ja mis ei ole kiusamine
Kuigi eesti keeles on sõnal kiusamine mitu tähendust, piiritletakse seda teaduskirjanduses selgemalt. Ühe levinud määratluse kohaselt on kiusamisel neli tunnust: kiusamine tähendab kaasinimesele tahtlikult ja korduvalt kahju tekitamist, mille käigus kiusaja kasutab ära oma üleolekut kannatavast poolest (Olweus 1993). Erinevalt elus ikka ette tulevatest konfliktidest, tülidest ja arusaamatustest on kiusamise puhul tegu tahtliku ning korduva kahjustamisega. Kusjuures kahju võib olla väga erinev, nii füüsiline, vaimne kui ka sotsiaalne, nagu näiteks tõrjumine või maine kahjustamine. Kiusamise jätkumist võimaldab osaliste ebavõrdsus: kannatajal on mingil põhjusel keeruline end kaitsta. Tegu on kahjustava suhtega, millest ohvril on raske välja tulla. Kiusamist esineb peaaegu igal pool, kus inimesed on sunnitud pikemat aega koos olema ja kus rühma normid lubavad kaaslaste alavääristamist. Tõhusaks kiusamise ennetamiseks ja aset leidnud juhtumite lahendamiseks on vaja tegeleda nii kiusajate kui ka ohvritega, samuti pealtvaatajatega, kelle käes on tihti kiusamise jätkumise või selle peatamise võti.

Miks on vaja kiusamisest rääkida?
Mitme aastakümne jooksul maailmas tehtud uuringud näitavad, et koolikiusamine kahjustab oluliselt kõigi osaliste vaimset tervist, edasijõudmist õppetöös ja ka hilisemat sotsiaalset toimetulekut. Teada on, et kiusamine ei piirdu kooliseintega, see tuleb lastega kaasa kooliteele, huviringidesse ja telefonis kojugi. Seega: tõhus kiusamise vähendamine koolis on oluline osa vaimse tervise edendamisest (Hodgins 2008). Kui võtta arvesse, et põhikooli ajal teisi kiusanud noortel on noores täiskasvanueas rohkem kui neli korda suurem tõenäosus olla politseis kuriteoga arvel (Olweus 2013), siis kiusamise ennetamine on ka osa vägivalla- ja kuriteoennetusest (Vägivalla ennetamise strateegia… 2015). Kaaslaste kiusamine võib olla omakorda hoopis lapse kodus või koolis esinevate probleemide tagajärg.

Kuidas kiusamist ennetada
Sageli öeldakse, et kõik probleemid saavad alguse kodust. Kiusamise puhul on see osaliselt õige. Tõepoolest, probleemid ja ebasobivad kasvatusviisid kodus võivad olla kiusamiskäitumise riskiteguriteks. Lapsevanematel on vaja rohkem teadmisi ja oskusi, et kiusamist ära tunda ning oma lapsi aidata. Ennetusprogrammide analüüside kohaselt annab lapsevanemate kaasamine ja harimine kiusamise teemal väga häid tulemusi. Toetavad ja terved suhted ning ennast ja teisi austava suhtumise hoidmine kodus on peamine viis kiusamise ennetamiseks. Lapse terve enesehinnangu eest hoolitsemine kaitseb nii kiusajaks kui ka ohvriks sattumise eest.

Kuid ainult kodus tehtavast ei piisa koolis toimuva kiusamise ärahoidmiseks. Kiusamine on grupinähtus ja kujuneb siis, kui grupis (klassis) kehtivad normid seda võimaldavad. Ja nii võibki ka igati tublist õpilasest saada kiusaja. Kui klassis on võimalik oma sotsiaalset staatust teistele kahju tehes tõsta või kindlustada, siis seda ka tehakse. Seega on väga oluline igas koolis ja klassis teadlikult kujundada käitumisnorme, mille kohaselt väärib lugupidavat kohtlemist iga inimene ja kõigil on õigus end koolis hästi tunda.

Teekond kiusamisvaba keskkonnani on pikk ja mitmetahuline. Kiusamist saab ja tuleb ennetada. Kuid mida siis selleks teha, kas tegutseda kõhutunde ja oma parima äranägemise järgi või usaldada teadust? Tervise Arengu Instituudi teadur Karin Streimann rõhutab oma hiljutises arvamusartiklis, et tõenduspõhine ennetus tegeleb teadusuuringutega kinnitatud asjaolude süstemaatilise mõjutamisega uuringutega tõhusalt kinnitatud viisidel. Ta põhjendab, miks ilma tõenduseta sekkumiste kasutamine võib osutuda kasutuks või lausa kahjulikuks, ressursside raiskamiseks, mistõttu kontrollitud tõhususega sekkumised jäävad piisavalt kasutamata, või lausa ebaeetiliseks (Streimann 2019).

Teadlased on teinud kiusamise uurimisel tõhusat tööd ja selgitanud välja, mida tasub kiusamise vähendamiseks teha ning mida mitte. Selliste teadmiste alusel on koostatud erisuguseid kiusamise vähendamise programme.

KiVa on abiks ennetamisel ja probleemide lahendamisel
Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nende seas üks uuemaid, süsteemsemaid ja parimate tulemustega. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine. Positiivsete „kõrvalmõjudena” on täheldatud õpilaste ärevuse ja depressiivsuse vähenemist, empaatia ning kaaslaste kaitsmise, aga ka õpimotivatsiooni ja õpiedu suurenemist. KiVa mõju taga on tõhusad ennetustegevused: õppekavaga seotavad KiVa tunnid, milles saadakse teadmisi ning oskusi kiusamise äratundmiseks ja peatamiseks. Harivad ja abistavad materjalid on mõeldud nii õpetajatele kui ka lapsevanematele.

Paraku ei hoia ka kõige tõhusam ennetus kõiki juhtumeid ära. KiVa programm pakub koolidele kiusamisjuhtumite lahendamiseks tõhusaid mudeleid ja väljaõpet. Need mudelid koosnevad individuaal- ja grupivestluste sarjast, millest igaühel on oma eesmärk ning tegevused toimuvad kindlas järjekorras. Soome katseuuringus andsid 98% juhtumi lahendamises osalenud õpilastest positiivse tagasiside: kiusamine vähenes või lõppes. Ka Eesti koolide õpilaste tagasiside on olnud väga hea: 75-85% õpilastest annab oma juhtumi lahenemisele positiivse hinnangu. Kolmas oluline osa KiVa tegevustest koolis on olukorra järjepidev hindamine, st kuidas meil läheb? Selleks korraldatakse igal kevadel õpilasküsitlus. Küsitluse tulemuste ja personalilt kogutud tagasiside alusel analüüsitakse koos kooliperega tehtut ning selle tulemuslikkust.
KiVa programmi juba aastaid kasutanud koolipered toovad esile, et KiVa aitab kiusamise ennetamise ja väärtuskasvatuse läbi mõelda ning tõhusamalt toimima panna. KiVa juhendmaterjalid annavad õpetajatele nende tegevuses kindlustunnet ja see on väga tähtis.

Kuidas jõuab vajalik oskusteave kooli
Tõhusa ennetusprogrammi kvaliteetse kasutamise aluseks on hea ettevalmistus ja professionaalne jätkutugi. KiVa programmi kasutuselevõtt kestab peaaegu kogu õppeaasta, mille käigus läbivad koolituse nii koolijuht kui ka koolis tegutsev kiusamise ennetamise töörühm. Õpetajatele antakse ennetustegevuste tarvis juhised ja materjalid, sh virtuaalsed ressursid. Koolid, kus juba kasutatakse KiVa programmi, saavad jätkuvalt tuge aktiivse koostöövõrgustiku kaudu. Pakutakse personaalset mentorituge, kaks korda aastas täienduskoolituse võimalust, kokkusaamisi piirkondlike kogemusrühmadega, uudiskirju ja muud taolist. Seni on õnnestunud kõike seda koolidele pakkuda kolmandiku ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi toetusega ja kahe kolmandiku ulatuses erisuguste projektide ning annetuste abil. Litsentsitasuna on ka koolidel väike omaosalus. See on vajalik investeering meie laste paremasse tulevikku. Need samad lapsed on ju peagi ise lapsevanemad ja õpetajad.

Kuidas edasi?
Pea viis aastat tagasi asutati Eestis liikumine „Kiusamisvaba haridustee eest”. Sellesse kuuluvad organisatsioonid, kelle hulgas on ka KiVa programmi Eestis rakendav SA Kiusamisvaba Kool, koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga toetavad väga eriilmeliste tegevuste kaudu lasteaedu ning koole, kes soovivad kiusamist vähendada. Ühiselt koostati kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017), mis taotleb suuremat selgust ja süsteemsust kiusamise ennetamisel Eesti haridusasutustes. Pikk tee on veel minna, et tõenduspõhine oskusteave jõuaks kõigi haridusasutusteni ja meie lapsed saaksid kasvada turvalisemas ning vaimset tervist säästvamas keskkonnas.

KiVa teadus- ja tõenduspõhise programmi töötasid välja Turu Ülikooli teadlased. KiVa on lühend soomekeelsest nimetusest Kiusaamisen Vastainen ehk kiusamisvastane. Ametlik ja litsentsitud partner programmi levitamiseks Eestis on SA Kiusamisvaba Kool. Eesti koolides on KiVa programm aidanud kiusamist vähendada juba kuus aastat. Programmis on nii universaalsed kui ka juhtumipõhised tegevused kiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks. Eestis keskendutakse ennetustöös praegu 1.-6. klassidele, ent programm tervikuna, sealhulgas juhtumite lahendamiseks välja töötatud metoodikad, on kasutamiseks kogu koolis. Sihtasutuse meeskond soovib, et programm jõuaks senisest rohkem venekeelsete lasteni ning selle tegevused oleksid kättesaadavad ka 7.-9. klassidele. Kui 2018/2019. õppeaastal rakendas programmi u 15% Eesti koolidest, siis järgmisest sügisest kasutab KiVa programmi juba 90 kooli ja õppekohta ehk 18% Eesti üldhariduskoolidest. Vaata järele, kas sinu lapse kool on juba nende hulgas: www.kiusamisvaba.ee/kiva-koolid.


Viidatud allikad

Hodgins, M. (2008). Taking a health promotion approach to the problem of bullying. International Journal of Psychology and Psychological Terapy, 8 (1), 13–23.
Kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017). www.hm.ee/sites/default/files/kiusamisvaba_haridustee_kontseptsioon.pdf. (13.11.2019).
Olweus, D. (1993). Bullying at school: What we know and we can do. Oxford: Blackwell.
Olweus, D. (2013). School bullying: Development and some important challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751–780.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010). Riigi Teataja I, 16.06.2016, 8.
Streimann, K. (2019). Panustaks nüüd tulemuslikku ennetusse. Pärnu Postimees, 5. september. https://parnu.postimees.ee/6769942/karin-streimann-panustaks-nuud-tulemuslikku-ennetusse. (13.11.2019).
Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015−2020 (2015). www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vagivalla_ennetamise_strateegia_aastateks_2015-2020.pdf. (13.11.2019).
KiVa International (i.a). Is KiVa effective? www.kivaprogram.net/is-kiva-effective. (13.11.2019).

Kehaline kasvatus ja kiusamine – risk või võimalus?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial jagab oma mõtteid ja teadmisi kehalise kasvatuse ning kiusamise võimalikest kokkupuutepunktidest.


Mind kutsuti hiljuti kiusamisest rääkima Eesti Koolispordi Liidu aastakonverentsile. Milline põnev väljakutse! Seetõttu sai tavapärasest sügavamalt vaadatud kiusamise omapärasid kehalise kasvatuse kontekstis. Jagan nüüd kogunenud tähelepanekuid ka kirjalikult. Nimelt on kehalise kasvatuse tunnid kiusamise uurijate pilgu läbi eripärane kontekst ja mitte ainult Eestis, vaid mujalgi maailmas. Seda eelkõike mitmete riskitegurite tõttu, mis kiusamist võimendada võivad.

Riikliku õppekava järgi on kehalise kasvatuse eesmärgid igakülgselt lapse tervet arengut toetavad. Kui vaatame RÕK lisas 8 toodud kehakultuuripädevuse seletust, on seal olulisel kohal nii suutlikkus (1) väärtustada kehalist aktiivsust ja tervislikku eluviisi elustiili osana, (2) hinnata oma kehalist vormisolekut, (3) leida endale sobilik liikumisharrastus, aga ka (4) valmisolek suhtuda sallivalt kaaslastesse, (5) järgida ausa mängu reegleid ning (5) väärtustada koostööd sportimisel ja liikumisel. Selliseid eesmärke silmas pidades võiks ju tõepoolest igas lapses kujuneda armastus liikumise vastu.

Aga kas see ka päriselt nii läheb? Või on õpilasi, kelle jaoks kehaline kasvatus on ikka veel see tund, kuhu minna ei taha? Üks vastumeelsuse põhjus võib peituda kiusamises.

Millised eripärased kiusamise riskid on seotud just kehalise kasvatusega?

  • Õpilaste erinevused kehalises vormisolekus ja suutlikkuses. Võistluslikud sportmängud toovad neid vahel eriti valusalt esile. Mida suurem on fookus võistlusel ja võrdlemisel, seda suurem on risk, et nõrgemaid tõrjutakse ja halvustatakse. Kui eesmärk on kõigis liikumisarmastuse kujundamine, tuleks väga selgelt otsida tasakaalu võistluslike ja mittevõistkuslike õppetegevuste vahel.
  • Uuringutest kerkib eriliselt esile kohmakus. See on osutunud oluliseks kiusamise riski ennustajaks isegi siis, kui õpilase sotsiaalmajanduslik staatus, akadeemiline edukus ja ülekaalulisus on arvesse võetud (Bejerot jt 2013).
  • On uuringuid, mille põhjal on teiste õpetajatega võrreldes liikumisõpetajatel sageli vähesem teadlikkus koolis tehtavast kiusuennetusest ja põhimõtetest (O’Connor & Graber, 2014) ning seetõttu ka vähesem suutlikkus kiusamist märgata ja ära tunda. Õpilaste hinnangul on 55% juhtudest liikumisõpetaja juures, kuid ei sekku (Li & Rukavina, 2015). Probleemina tõusetub ka kiusamist pealt nähes selle normaalseks pidamine või lausa naeruvääristamine ja kiusamise tõsiduse pisendamine (O’Connor & Graber, 2014; Li & Rukavina, 2012).
  • Eraldi teema on riietusruumid ja neis toimuv. Mitmed uurijad toovad välja, et riietusruumides toimub tavapärasest rohkem kiusamist. Olgu siis põhjuseks varjatus täiskasvanute eest, eriti haavatav olek riietumisel ja pesemise ajal (ning siis nt pildistamine, filmimine) või kõige sellega kaasnev ärevus pesemisel ja ebakindlus oma keha suhtes (Noret jt, 2015; Sandercock jt 2014). On õpilasi, kes hoiduvad kehalise tunnis pingutamast, kuna ei taha pärast pestes halba olukorda sattuda. Õpetaja peaks selliseid hoidumise ilminguid tähelepanelikult jälgima ja õpilastega delikaatselt vestlema. Õpilased siiski ei soovi olla räpased ja ülejäänud päeva higist haiseda.

Millised on meie võimalused olukorra parandamiseks?

Abiks on kindlasti kehalise kasvatuse õpetajate koolitamine kiusamise ja sellesse sekkumise teemadel, võttes arvesse just kehalise kasvatuse kontekstile omaseid riskitegureid. Koolipered saavad jälgida, et kehalise kasvatusega tegelevad kolleegid oleks ka kenasti kursis koolis kiusuennetuseks tehtavaga ega jääks kõrvale.

Teine suurem võimaluste ring peitub õpetaja pedagoogilistes valikutes: mida ja miks kehalise kasvatuse tunnis kasutatakse, alates näiteks võistkondade moodustamise viisidest. Nimelt on palju võimalusi, kuhu kiusamise risk on sisse kirjutatud (nt kaptenite valik). Ka võiks õpetaja üle vaadata tunnis tehtavate tegevuste nn varjatud õppekava: milliseid väärtushinnanguid me tunnitegevuste, põhimõtete ja valikute kaudu õpilastele kommunikeerime? Meenutagem kasvõi suvist arutelu rahvastepalli üle. Ka tuleks hoolikalt mõelda, kas ja millal on õpilaste omavaheline võrdlemine õpilase arenguks ja liikumisarmastuse kujunemiseks vajalik. Meeles tuleb pidada, et kõigile kohustuslik kehaline kasvatus ja selgelt saavutusele orienteeritud võistlussport on kaks üsna erineva eesmärgiga asja.

Peale füüsilise tervise toetamise võiks kehalise kasvatuse tundides rohkem tähelepanu saada ka vaimset ja sotsiaalset tervist toetavad valikud õppetegevustes: millised tegevused toetavad laste enesehinnangut ja võimaldavad igale eduelamusi? Kuidas saavutada õpilastega austavaid ja koostöiseid suhteid? Siin on oluline õpetaja isiklik eeskuju ja tegevuste käigus suhtlemisnormide teadlik kujundamine.

Igal juhul on kasuks, kui kehaline kasvatus on aktiivselt kaasatud kooli kiusamisvastasesse tegevusse, nt KiVa programmi. Kehalise kasvatuse õpetajad oma võimalustega on tegelikult võrratu ressurss kiusamise märkamisel ja juhtumite lahendamise edukuse jälgimisel!

Soovime kooliperedele rohkelt liikumisrõõmu alanud uuel aastal!

Bejerot, S., Plenty, S., Humble, A., & Humble, M. B. (2013). Poor motor skills: A risk marker for bully victimization. Aggressive behavior, 39(6), 453-461.
Li, W. & Rukavina, P. (2012). The Nature, Occurring Contexts, and Psychological Implications of Weight – Related Teasing in Urban Physical Education Programs. Research Quarterly for Exercise and Sport, 83 (2): 308–317.
Noret, N., Smith, A., Birbeck, N., Velija, P., & Mierzwinski, M. (2015). Bullying In School Sport.
O’Connor, J. A., & Graber, K. C. (2014). Sixth-grade physical education: An acculturation of bullying and fear. Research Quarterly for Exercise and Sport, 85(3), 398–408.
Sandercock, G.R.H., Ogunleye, A. & Viss, C. (2014). Associations between showering behaviours following physical education, physical activity and fitness in English schoolchildren. European Journal of Sport Science, 1-7.

Teaduspõhine või tõenduspõhine ennetusprogramm?

,
VEPA käemärgid

Eestis on olemas mitmeid algatusi ja programmilisi tegevusi, mille eesmärgiks on muuta õppekeskkond sõbralikumaks ja arendada laste sotsiaalseid ja enesekohaseid oskuseid. Tihti räägitakse neist tegevustest kui teadus- või tõenduspõhistest programmidest, mis püüavad ära hoida erinevaid negatiivseid tagajärgi – näiteks kiusamist, vaimse tervise probleeme, uimastite tarvitamist, vägivaldset käitumist, koolikohustuse mittetäitmist jne. Kas nad seda päriselt ka saavutavad ja kuidas seda teame, analüüsib Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann.

Teaduspõhist ja tõenduspõhist ennetusprogrammi võib eristada vastavalt sellele, kas rakendatavate tegevuste mõju laste oskustele, hoiakutele või käitumistele on hinnatud usaldusväärse eksperimentaalse uuringu raames. Teaduspõhine programm põhineb mingisugusel teadmisel (nt teoorial), aga pole teada, millist mõju tegelikult tegevuste rakendamine avaldab. Seetõttu tuleb teaduspõhise tegevuse rakendamisel ettevaatlikum olla ja selle mõju hoolikalt hinnata, et kindlustada soovitud tulemuste ja muutuste saavutamine.

Tõenduspõhine programm on seevastu varasemate eksperimentaalsete uuringute käigus näidanud erinevates kontekstides (nt erinevates riikides või regioonides) positiivseid tulemusi just nende näitajate osas, mida sooviti mõjutada [1] [2]. See tähendab, et kui plaaniti vähendada koolikiusamist, siis on uuringus mõõdetud, kas kiusamine on ajas suurenenud, jäänud samaks, või vähenenud. Kui aga plaaniti mõjutada laste vaimset tervist, siis on uuringus mõõdetud ajas toimuvaid muutuseid laste vaimse tervise olukorras.

Miks on tulemuslikkuse hindamine oluline?

Miks on vaja just eksperimentaalset uuringut kasutada programmi mõju hindamiseks? Eksperimentaalne uuring tähendab, et uuringusse on kaasatud ka kontrollgrupp või võrdlusgrupp ehk inimesed, kes tegevustest osa ei saa. Kõige usaldusväärsemaid järeldusi programmi mõju kohta saab teha siis, kui osalejate jagamine kontroll- ja sekkumisrühma toimub juhuvaliku alusel ning andmeid kogutakse nii programmi rakendamise eelselt kui järgselt. Ainult seeläbi saab võrrelda, kas sekkumisrühma tulemused muutusid võrreldes nendega, kes sekkumisest osa ei saanud. Rahulolu- või tagasiside küsimustikud, ekspertide arvamused või juhtumianalüüsid tegevuse tulemuslikkuse kohta infot ei anna, sest puudu jääb teadmine, mis oleks juhtunud mitte midagi tehes või tehes hoopis midagi muud.

Kas sellist keerulist ja pikaaegset uuringut on ikka vaja teha? Vahel tundub, et kui lastele tegevused meeldivad või õpetajad tunnevad, et neist on abi, siis suure tõenäosusega need on ka tulemuslikud. Tegelikult aga on mitmed populaarsed sotsiaal-, haridus- ja noorsootöö valdkonnas rakendatud sekkumised avaldanud hoopis negatiivset mõju laste heaolule. Näiteks on korraldatud õigusrikkumisi toime pannud noortele vanglakülastusi, et neid šokeerida tagasi nn õigele teele, kuid uuringute järgi on see hoopis suurendanud noorte õigusrikkumisi ja riskikäitumist [3].  Tihtipeale lähtutakse ennetustegevusi planeerides nende populaarsusest või „kõhutundest“, mis aga ei taga nende tulemuslikkust. Usaldusväärsetele uuringutele toetumine tagab lisaks tulemuste saavutamisele ka nende eetilisuse ehk kindlustab, et sekkumine ei põhjusta osalistele mingisugust kahju. See on eriti oluline töös lastega, kelle edasisele elule võivad tegevused pöördumatut mõju avaldada.

Mida teame Eesti ennetusprogrammide tulemuslikkusest?

Eestis on eksperimentaalselt hinnatud siiani kahe koolipõhise ennetusprogrammi – KiVa ja VEPA – tulemuslikkust. Kui KiVa programmi eesmärk on kiusamise vähendamine ja mõju-uuringus hinnati muutuseid kiusamise levimuses, sageduses ja ohvrite hulgas, siis VEPA programmi eesmärgiks on vähendada vaimse tervise probleeme ja luua õppimist toetav keskkond klassis. VEPA tulemuslikkuse uuring viidi läbi 2016-2018 a 42s koolis, kes juhuvaliku alusel jagati sekkumis- ja kontrollrühma. Laste käitumise ja vaimse tervise kohta koguti andmeid nii õpetajatelt, lastevanematelt kui lastelt kolmel erineval ajaperioodil – enne sekkumist esimese kooliaasta alguses, 1. ning 2. kooliaasta lõpus.

Uuring näitas, et metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpetajate hinnangul esimese kooliaasta lõpuks laste käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud raskused, teise kooliaasta lõpuks kasvas positiivne mõju veelgi [4]. Lastevanemate hinnangute alusel oli näha muutusi VEPA-ga kokku puutunud laste prosotsiaalses käitumises (kasvas hoolivus ja abivalmidus) ja emotsionaalsete raskuste (nt muretsemine, ärevus, nukrameelsus) vähenemisel. Kasvas ka õpetajate tõhusus klassi suunamisel ja õpilaste kaasamisel ning paranes klassi käitumine tervikuna. Kontrollklassides, kus VEPA-t ei rakendatud, taolisi muutusi ei toimunud. Kõige abistavam oli VEPA metoodika õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Täpsemat infot VEPA uuringutulemuste kohta leiab siit: https://www.vepa.ee/tutvustus/tulemused-eestis/

Mitmed Eestis tehtud uuringud on näidanud, et koolidele suunatud programme ja projekte on liiga palju ning koolidel on raske mõista, kuidas valikuid teha [5]. Tuntakse puudust kvaliteedimärgisest, mis aitaks panustada rohkem aega ja ressurssi töötavatesse metoodikatesse. Kõige usaldusväärsemad andmed koolipõhiste programmide tulemuslikkuse kohta nii Eestist kui mujalt maailmast on hetkel olemas KiVa ja VEPA programmi osas. Tõenduspõhisuse kvaliteedimärgis tähendab, et neid programme kasutades saavutavad koolid mõõdetavaid tulemusi ja panustavad laste heaolu toetamisse usaldusväärseid metoodikaid kasutades.

Kasutatud allikad:
[1] Edovald, T. (2015). Tõenduspõhine sekkumine – vaenlane või abimees töös laste ja peredega? Sotsiaaltöö, 4, 63–70.
[2] Streimann, K. (2017). Tõenduspõhine praktika ja selle rakendamine. Sotsiaaltöö, 4, 64−71.
[3] Petrosino  A, Turpin‐Petrosino  C, Hollis‐Peel  ME, Lavenberg  JG. ‘Scared Straight’ and other juvenile awareness programs for preventing juvenile delinquency. Cochrane Database of Systematic Reviews 2013, Issue 4. Art. No.: CD002796. DOI: 10.1002/14651858.CD002796.pub2.
[4] Streimann, K., Selart, A., Trummal, A. (2019). Effectiveness of a Universal, Classroom-Based Preventive Intervention (PAX GBG) in Estonia: a Cluster-Randomized Controlled Trial. Prevention Science. https://doi.org/10.1007/s11121-019-01050-0
[5] Streimann, K. (2019). Riskikäitumise ennetamine paikkonnas. Rahvatervise spetsialistide rühmaintervjuude kokkuvõte. Tallinn: Tervise Arengu Instituut

On küll KiVa-kool, aga ikka kiusatakse?!

Pildi autor: Carol Liis Metsla

Nii KiVa programmi kasutavate koolide kui ka meie sihtasutuse tiimi kõrvu jõuab aeg-ajalt ikka kommentaare õpetajatelt, lapsevanematelt ja ka meediast, et koolis on küll KiVa programm, aga ikka kiusatakse. Et järelikult KiVa ei tööta? Iga sellise arvamuse kujunemise taga on ilmselt oma konkreetne lugu, ent uuringud aitavad hinnata, millal ja kui palju on KiVast kasu loota ning millised põhjused võivad viia tundeni, et KiVast pole abi.

Millele toetume, kui ütleme, et KiVa on kasulik (või kasutu)?

On suur vahe, kas lähtume arvamuse avaldamisel üksikisiku kogemusest, kõhutundest või rangetele nõudmistele vastavate uuringute tulemustest. Need allikad on väga erineva usaldusväärsuse ja üldistatavusega.

KiVa programm on üks väheseid Eesti koolidele kättesaadavaid sekkumisi ja ennetustööriistu, mille mõju kiusamise vähendamisel on teaduslikult tõestatud – ja seda korduvalt. Ranged katseuuringud [1] nii Soomes, Hollandis, Itaalias kui ka Walesis on näidanud olulist kiusamise vähenemist juba esimese õppeaasta järel. Sarnase tulemuse oleme saanud ka programmi kohandamise käigus tehtud katseuuringus [2] Eestis.

Ehk teisisõnu: KiVa kasusid on uuringud näidanud mitte ainult programmi loomisriigis Soomes, vaid mitmetes teistes riikides veel. Peale selle on meil võimalik vaadelda igakevadiste õpilasküsitluste tulemusi, mis näitavad nt nii Soome kui Eesti KiVa-koolides kiusamise vähenemise jätku, kui programmi järjepidevalt kasutada. On koole, kus positiivne muutus on suurem ja püsivam, ning on koole, kus esineb erinevatel põhjusel väikesi tagasilangusi. Püsiv muutus vajab järjekindlust, aga ka valmisolekut ebaõnnestumistest õppida ja visadust turvalise koolikeskkonna nimel edasi pusida!

Kui uuringutesse veelgi rohkem kaevuda, võib näha, et KiVa kiusamisvastane programm on üks paremini läbi uuritud programme maailmas. Näiteks on KiVa mõjud ning võimalikud toimemehhanismid näidatud ära suuremahulise katseuuringuga Soomes. 2007.-2009. aastatel viidi põhjanaabri juures läbi põhjalik ja rangeimatele nõuetele vastav KiVa programmi katsetus kokku 117 KiVa- ja 177 kontrollkoolis ehk teisisõnu osales ligi 30 000 õpilast. Selline suuremahuline haridusliku sekkumise kontrollkatse on maailma teaduspraktikas üldse harukordne ning saadud tulemused seda muljetavaldavamad.

Selle katse põhjal saab väita, et KiVa programm vähendab oluliselt kiusamist ja selle all kannatamist [3], kusjuures KiVa vähendab oluliselt kõiki erinevaid kiusamise vorme, sealhulgas ka varjatud, suhetega seotud ja küberkiusamist [4]. Positiivsete kõrvalmõjudena saab välja tuua kooli meeldimise, õpimotivatsiooni ja akadeemiliste saavutuste suurenemist [5] kaaslastega suhete paranemist ning kiusamisega sageli kaasnevate ärevuse ja depressiooni probleemide vähenemist [6]. Läbiviidud kontrollkatse kvaliteet ja saadud tulemused võimaldavad KiVa programmi nimetada tõenduspõhiseks ja seda on tunnustatud ka programmi lisamisega ühte nõudlikumasse tõenduspõhiste sekkumiste andmebaasi Blueprints Programs.

Seega – olemasolevad uuringud kinnitavad, et KiVa programmi kasutades on koolides võimalik kiusamise esinemist oluliselt vähendada, sealhulgas vähendada kiusamise negatiivseid mõjusid. Tuleb aga mõista, et kõiki juhtumeid ei õnnestu siiski ära hoida ka KiVa-koolides.

Kiusamisest päriselt vaba kool ei olegi siis võimalik?

Võib vast nii öelda küll. Nimelt pole tööriista kiusamise täielikult ära kaotamiseks maailmas veel leitud. Küll aga on väga oluline kiusamist siiski ennetada ja vähendada ning sama oluline on see, mida ja kui tõhusat üks kool teeb siis, kui see kiusamisjuhtum ikkagi tekib. Lühidalt öeldes: kiusamisolukorra puhul tuleb täiskasvanutel oskuslikult sekkuda.

KiVa programmi üks oluline komponent ongi konkreetsed juhtumite lahendamise meetodid, mille tõhusust – nagu ennetussamba puhulgi – on samuti hinnatud. Kontollkatsest selgus, et tervelt 98% juhtumite lahendamise vestlustes osalenud õpilastest leidis, et nende olukord läks pärast paremaks [7]. Kiusamine ei pruugi aga sootuks nii kiiresti lõppeda, kui juhtumite lahendamiseks kasutatakse kontrollimata mõjuga lahendusviise või täiskasvanud tegelikult ei tea, mida nad täpselt teevad.

Kuid ka KiVa meetoditega ei õnnestu alati kõiki juhtumeid lahendada ning siis on reeglina vaja juba osapooltele täiendavat toetust ja spetsiifilisemat abi. Näiteks kui kiusaja tegude taga on tõsisem ja püsivam käitumisprobleem. Kuriteo tunnustega juhtumid kuuluvad aga näiteks koheselt politsei pädevusse.

Kui ühe ennetus- ja sekkumisprogrammi mõjude kohta erinevates riikides on piisavalt infot kogunenud, on võimalik ka teha kulu-tulususe ja kulu-efektiivsuse analüüse, ehk hinnata erinevate mudelite abil, kui palju kasu või säästu tuleviku kulutustes on võimalik saada, investeerides praegu ennetustegevusse. KiVa programmi kohta on Hollandist teada, et neil toob iga KiVa kasutamisse investeeritud euro pikas perspektiivis ainuüksi kiusamise all kannatanute parema tööalase toimetuleku näol tagasi 4-6 eurot [8]. Kui siia arvestada juurde ärahoitud kahjud ka kiusajatele ja kõrvalseisjatele, siis on oodatav investeeringust saadav kasu ühiskonnale veelgi suurem.

Rootsis tehtud KiVa kulu-efektiivsuse analüüs näitas aga olulist efektiivsust kiusamisvabalt elatud aastate ja paremast elukvaliteedist saadud kasu näol, kusjuures olulise kasu saamiseks on vajalik rakendada programmi 1.-6. või 1.-9. klassini, ainult III kooliastmes ehk 7.-9. klassides toimetamisest ei piisa.[9] Rootsi [10] kiusuennetajad on hinnanud kiusamise ennetamata jätmise hinnaks 60 miljonit eurot aastas – see sisaldab kulutusi tervishoiule, sotsiaalsüsteemile, õigus- ja kriminaalvaldkonnale.

Seda kõike arvesse võttes tekib tahtmine rõhutada, nagu ka Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann oma arvamusloos [11] on selgitanud, et meie väikeses Eestis, kus iga euro on arvel, on väga vaja mõelda, millistesse tegevustesse ühiskonna heaolu parandamisel on mõistlik investeerida.

KiVa kui tippklassi tolmuimeja

Turu Ülikoolist on meieni jõudnud KiVa programmi kohta ka tore metafoor. Nimelt võib KiVa programmi võrrelda tippklassi tolmuimejaga. Jah! See on kokku pandud kaasaegse teadusliku teadmise alusel parimatest komponentidest ning seda on korduvalt rangetel tingimustel edukalt katsetatud. Samal ajal on uuringutest aga näha, et programmi mõju sõltub doosist – mida täpsemalt ja täielikumalt KiVa komponente kasutatakse, seda suurem edu tõenäosus on [12] Ehk siis – ka kõige parem tolmuimeja hoiab toa puhta ainult siis, kui seda sihipäraselt ja järjepidevalt kasutada. Nii ka KiVaga!

Kasutatud allikad:

[1] Vaata uuringuid: http://www.kivaprogram.net/is-kiva-effective
[2] Treial, K. (2016). KiVa kiusamisvastase programmi prooviuuring Eestis: kaheaastase klaster-randomiseeritud kontrollkatse tulemused. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 4(2), 191-222. http://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/viewFile/13126/8202
[3] Kärnä, A., Voeten, M., Little, T., Poskiparta, E., Kaljonen, A., & Salmivalli, C. (2011). A large-scale evaluation of the KiVa antibullying program. Child Development, 82, 311-330.
[4] Salmivalli, C., Kärnä, A., & Poskiparta, E. (2011) Counteracting bullying in Finland: The KiVa program and its effects on different forms of being bullied. A special section edited by C. Spiel, P. Smith, and C. Salmivalli and offered for publication in International Journal for Behavioral Development, 35, 405-411.
[5] Salmivalli, C., Garandeau, C., & Veenstra, R. (2012). KiVa antibullying program: Implications for school adjustment. In G. Ladd & A. Ryan (Eds.), Peer Relationships and Adjustment at School (pp. 279-307). Charlotte, NC: Information Age Publishing.
[6] Williford, A., Noland, B., Little, T., Kärnä, A., & Salmivalli, C. (2012). Effects of the KiVa Antibullying Program on adolescents’ perception of peers, depression, and anxiety. Journal of Abnormal Child Psychology, 40, 289-300.
[7] Garandeau, C. F., Poskiparta, E., & Salmivalli, C. (2014). Tackling acute cases of school bullying in the KiVa anti-bullying program: A comparison of two approaches. Journal of Abnormal Child Psychology, 42, 981-991.
[8] Huitsing, G., Barends, S. I., & Lokkerbol, J. (2019). Cost-benefit Analysis of the KiVa Anti-bullying Program in the Netherlands. International Journal of Bullying Prevention, 1-10.
[9] Persson, M., Wennberg, L., Beckman, L., Salmivalli, C., & Svensson, M. (2018). The cost-effectiveness of the Kiva Antibullying Program: results from a decision-analytic model. Prevention science, 19(6), 728-737.
[10] “Mobbningens kostnader. En socioekonomisk analys”, autorid/väljaandjad Swedbank ja Friends (Rootsi kiusuennetusorganisatsioon) http://www.socioekonomi.se/Texter16/Mobbningens-kostnader-kortversion%20webb.pdf
[11] Streimann, K. (2019) Panustaks nüüd tulemuslikku ennetusse. Pärnu Postimees, 05.09.2019. https://parnu.postimees.ee/6769942/karin-streimann-panustaks-nuud-tulemuslikku-ennetusse
[12] Haataja, A., Voeten, M., Boulton, A. J., Ahtola, A., Poskiparta, E., & Salmivalli, C. (2014). The KiVa antibullying curriculum and outcome: Does fidelity matter? Journal of School Psychology, 52(5), 479–493.

Kristiina Treial
SA Kiusamisvaba Kool koolitaja ja uuringute koordinaator

Mida küsida koolilt (tõhusa) kiusuennetuse kohta?

Pildi autor: Carol Liis Metsla

Kiusamist saab ja tuleb ennetada – teadlastel on selleks mitmeid soovitusi, mille tõhusustki uuritud. Mida lapsevanemana kooliperelt küsida, veendumaks, et kool teeb kõik inimlikult võimaliku, et kiusamist ennetada ja tõhusalt peatada? 

Kui laps läheb kooli – olgu 1. või 12. klassi – eeldame, et ta on seal hoitud. Paneb ju põhikooli- ja gümnaasiumiseaduski koolidele kohustuse tagada laste vaimne ja füüsiline turvalisus. Ent kuna väga palju täpsemalt ei ole seadusandja koolidele seatud ootusi lahti kirjutanud, püsivad koolipered sageli väljakujunenud tavadele tuginedes ning oma hea äranägemise järgi, et nõutud kord «turvalisust ohustavate olukordade ennetamiseks, neile reageerimiseks, juhtumitest teavitamiseks, nende juhtumite lahendamiseks» oleks paigas. Praktikas võib seetõttu juhtuda, et kooli kodukord jääb õpilaste tegelikest muredest ja vajadustest kaugele ega võta arvesse, mida peab teadus turvalisuse tagamisel mõjusaks, mida mitte.

Kui tuleohutuse tagamiseks on põhjalikud riiklikud nõuded (haridusasutustele, siis vaimse turvalisuse tagamiseks, sealhulgas kiusamise ennetamise ja peatamise tarbeks on juhised üldsõnalised, andes koolidele üsna vabad käed. Sellele, et koolide ja koolipidajate hoolsuskohustust tuleks täpsustada, on viidanud Riigikohuski. Ku(n)i riiklikud hariduspoliitikaveskid mõtet aegamööda jahvatavad, on võimalik teadlaste soovitustele tuginedes koolidelt juba praegu üht-teist küsida, veendumaks, et kool teeb kõik endast oleneva, et kiusamist oleks vähem ning tekkivad juhtumid saaksid võimalikult kärmelt lahendatud.

Milline on kooli kiusamisvastane strateegia?

Suulised vastused nagu «klassijuhataja tegeleb» või «sotsiaalpedagoog vestleb» ei tohiks olla piisavad. Et kiusamine erineb tavakonfliktidest ja arusaamatustest ning tagajärjed on tõsisemad ja pikaajalisemad, on kiusuvastane strateegia sama oluline kui dokumendid ja plaanid tuleohutuse tagamiseks või muu hädaolukorra ennetamiseks ja lahendamiseks. Sealjuures on korralikult läbi mõeldud strateegias paigas, kes, mida ja kui sageli teeb, et kiusamist ennetada, ning kes, mida ja kui kiiresti võtab ette, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest.

Seega: kuidas kool kiusamist ennetab ehk kujundab teadlikkust, oskusi ja hoiakuid nii õpilastes, personalis kui vanemates? Kui seda ei ole kirjas kiusamisvasta ses strateegias, oskab koolipere ehk vähemalt põhjalikumalt seletada, kuidas kiusuennetustöö toimub. Näiteks kuidas õpitakse eristama konflikti kiusamisest? Millistele materjalidele ennetustöös tuginetakse? Kui sageli ja kellega neil teemadel peatutakse? Milliseid oskusi õpetatakse nii lastele kui täiskasvanutele?

Milline on kooli sekkumisplaan, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest? Kes koolis vastutab kiusamisjuhtumite lahendamise eest? Kes kellega ja kui kiiresti vestleb? Millistele võtetele toetudes? Kuidas veendutakse, et juhtum laheneb? Millal teavitatakse lapsevanemaid? Kuidas on kaasatud klassijuhataja?

Kuidas veendutakse, et tehtaval kiusuennetustööl on mõju? Kuidas ja kui regulaarsuselt uuritakse õpilaste kogemust? Milliseid järeldusi saadud tulemustest tehakse?

Veel tasuks tähele panna, kas tegevused kõlavad kokku teadlaste hinnangul oluliste kooliterviklikkuse ja järjepidevusega ning kas ennetusfookus on kõrvalseisjate sekkuma innustamisel või muul.

Tõhusaks kiusuennetuseks ei pea kool tingimata liituma ühegi programmiga, vaid võib põhimõtted teaduspõhisele kirjandusele ja soovitustele tuginedes ise luua, õpetajatele ootused seada jne. Ometi on kõigile märksa lihtsam lahendus tuua kooli juba mõõdetud mõjuga KiVa kiusuennetusprogramm, mille puhul nii rahvusvahelised kui kodumaised õpilasküsitlused ja uuringud näitavad, et ohvrite vähendamine on võimalik.

KiVa ongi 2019/20. õppeaastal kasutuses juba ligi 90 koolis ja õppekohas üle Eesti. Kas kool KiVa kasutab, seda saab vaadata lehelt kiusamisvaba.ee. Kui kooli nimekirjas ei ole, on meie kogemuse põhjal palju kasu, kui vanemad uurivad koolijuhilt, miks ei ole veel liitutud või utsitavad kooli sellele vähemalt mõtlema.

Soovitusi lapsevanematelegi leiab aadressilt http://kiusamisvaba.ee/kiusamisest/lapsevanemale/

Triin Toomesaar, SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht

Eesti Aspergerite Ühing jagab soovitusi, kuidas toetada koolis Aspergeri sündroomi/autismispektri häirega last

Mille poolest erineb autismispektris olev laps koolis teistest?

Üldiselt on sageli nii, et Aspergeri sündroomiga või autismispektris olev laps (edaspidi kasutame siin lühendit “AS laps”) ei erine pealtnäha mitte mingil moel teistest lastest ja õppimine tavakoolis õnnestub tavaliselt ilma suurte raskusteta. Samas võivad koolis aga tema erinevusega seotud probleemid kiiresti süveneda. Tihti juhtub, et lapse “kummalise” käitumise põhjuseid ei mõisteta ja otsitakse mujalt – mitte AS lastele omasest madalast stressitaluvusest, ärevusest ja ülitundlikkusega kaasnevast ülestimulatsioonist. Kool ei saa olla toeks, kui käitumise põhjused on teadmata. Tuleb mõista, et kui AS lapse käitumine häirib teisi mingil moel, see ei pruugi olla märk AS lapse psüühikahäirest, kasvatamatusest, laiskusest vms, ja et kõige raskem on siiski just AS lapsel endal. AS lapse käitumist ei saa muuta, kui ei keskenduta tema toetamisele sensoorsete ja emotsionaalsete probleemidega toimetulekul, mida ta enamasti ei põhjusta ise, vaid mille põhjuseks on mingi muu faktor.

Koolivägivalla ja sõprade ning teistepoolse mõistmise ja aktsepteerimise puudumise tõttu tunnevad AS lapsed end õigustatult tõrjutuna, neil tekib tihti ka suurem depressioon ja ärevus. Lapsevanemad ja teised täiskasvanud ei suuda kahjuks sageli näha seda kõike AS lapse vaatenurgast, vaid arvavad, et mitte koolis pole viga, vaid et laps ise tõrjub teisi ja on “problemaatiline”. See suurendab lisaks loomulikult lapse veendumust, et ka oma vanemaid ega õpetajaid ei saa usaldada. Valdav enamus õpetajatestki usub siiralt, et kuigi üldiselt introvertsemad AS lapsed on küll koolis tihti teistest paremate õpitulemustega, on siiski ideaalne ja eeskujulik õpilane just ekstravertne. Seetõttu soosivad ka õpetajad koolis rohkem ekstravertsete ja neurotüüpsete “normide” järgi käituvaid õpilasi, mis ei ole õige.

Tasub vältida lihtsaid retsepte ja standardlähenemisi AS lastega tegelemisel. Nendega tuleb tegeleda individualiseeritult, loominguliselt, empaatiliselt, kõiki AS last potentsiaalselt häirivaid keskkonna-. ja inimfaktoreid maksimaalselt arvesse võtta püüdes. Õpetajad vastutavad selle eest, et AS laps tunneks end koolis turvaliselt ja ei peaks üheski olukorras kedagi kartma – ei ühtegi õpetajat ega klassikaaslast. Kui tal on põhjust mõndasid klassikaaslasi või õpetajat karta, siis ei tohiks lasta tekkida olukordadel, mil ta on sunnitud nendega üksi jääma, ilma et keegi viibiks juures, kes teda kaitseks.

Aspergeri sündroomi peetakse vahel ekslikult vaid väga andekate ja eeskujulike lastediagnoosiks (viielised “nohikud”). See võib tekitada segadust juhtudel, kui AS laps ei ole õppimises erakordselt andekas (väga võimalik, et ta siiski on mingil muul alal seda, kuid see ei paista välja ja anded lähevad nõnda raisku). Sageli ei teata asjaolu, AS lapsed võivad olla väga erinevad. Ei ole tüüpilist AS isikut. Teadmata tagamaid, võib AS laps jätta oma käitumisega väga kummalise ja sõnakuulmatu lapse mulje. Ta võib näiteks tunni ajal kõva häälega kommenteerida õpetaja teksti või korrutada kaasa mõnda huvitavat sõna, mis ta õpetaja tekstis kuulis, ta võib teha kummalisi nägusid ja grimasse (näiteks õpetaja tõstab ilmekalt kulme ja laps teeb tema näoilmet järele). See kõik võib jätta AS lapsest sõnakuulmatu mulje, kui tegelikult on see pigem märk sellest, et laps on ärevuses ja ei tule hetkel oma tunnetega toime. Keelamisega ei saavuta sellise lapse puhul soovitud tulemust. Ka korrale kutsumisest pole tavaliselt abi, sest see laps ei pruugi mõista, mida ta valesti tegi ja võib saada tema meelest ülekohtuselt rangest suhtumisest  emotsionaalse trauma, mis süvendab edasisi toimetulekuprobleeme. Ta ei pruugi kontrollida oma miimikat ja ei märka, et on oma mõtteid valjuhäälselt väljendanud. Kui sel hetkel küsida, miks ta nii tegi – siis vastus oleks, et ta ei tea, ja see on tõsi, ta tõepoolest ei tea. Väldi lapse karistamist ja ranget noomimist. AS lapse ebasobivale käitumisele tähelepanu juhtimist tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte suhteid lapsega kahjustada.

Mõnedel AS lastel võib esineda tavalisest palju suurem müra- nägemis-, kuulmis- ja puutetundlikus, mis võib õppimist häirida. Laps võib olla võimeline kuulama õpetajat, kuid  kõrvalised hääled segavad niivõrd palju, et laps ei suuda enam õpetaja teksti jälgida. Puutetundlikul lapsel piisab, kui pinginaabri küünarnukk läheb tema vastu ja see tekitab ebamugavust. Ka omaenda riided, kampsuni kraed jms võivad häirida ja segavad keskendumast. Toiduainete puhul võib esineda selektiivsust, mis võib põhjustada söögikorraga probleeme. Laps võib olla tundlik toidu lõhna, välimuse või maitse suhtes, nii et ta sööb ainult teatud tüüpi toitu. Ka kõne ning sõnade kasutamine võib tunduda kummaline. Ta võib vastata su küsimusele ootamatult otsekoheselt. Näiteks kui küsida AS lapse käest:  “Kas ma näen selles kleidis paks välja?” – siis saadki ausa vastuse: “jah” (kuna sa tõepoolest näed selles kleidis ju paks välja). Otsene ütlemine või kummaline käitumine ei ole sellise lapse pahatahtlikkus. Ta lihtsalt ütlebki siiralt tõde välja, mõistmata, et seda ei tohiks teha.

Sotsiaalsed suhted on AS lapse kõige nõrgem külg – ta võib olla tegelikult teistest isegi palju empaatiavõimelisem, kuid samas võib tal siiski olla raske sagedase ülestimulatsiooni jms põhjuste tõttu paljudes situatsioonides end mõtes teiste olukorda panna ja nendega piisavalt arvestada. Ta ei pruugi märgata, kuidas tema otsekohesus võib kaaslast solvata; ta ei pruugi märgata, kus on piir ja kus tuleks mängides anda võimalus ka kaaslasel kaasa mängida; ta ei pruugi märgata, et kaaslased on jututeemadega juba sujuvalt läinud teise või kolmanda teemani, vaid jätkab ikka oma jututeemat sealt, kus vahepeal lause pooleli jäi; kui ta alustab mingi teema jutustamist, siis tal on vaja kogu tekst edastada – ta ei pruugi suuta seda lühemalt kokku võtta. Kuna teised tajuvad tema erinevust ja ei mõista tema reegleid ja vajadusi, on AS laps sageli mängudest jm suhtlusest välja jäetud ja vajab sotsiaalse isolatsiooni tõttu lisatuge.

Kuidas saab kool mõista ja toetada AS last?

1. Kui märkad lapse käitumises midagi tavatut, siis pöördu kõigepealt lapsevanema poole. Tema tunneb oma last kõige paremini ja koos saate välja selgitada lapse käitumise põhjuse. Näiteks kui laps jookseb lumise ilmaga palja peaga õue, siis uuri kõigepealt vanematelt, kas nii ongi kokku lepitud? Võib selguda, et kalendris pole veel alanud talv ja laps keeldub sügisel talvemütsi pähe panemast.

2. Märka ja hinda lapses seda, mis temas on olemas, mitte seda, mis on Sinu meelest puudu. Näiteks, kui laps ei pea viisi, siis pole mõtet seda talle ette heita ja vaid sel põhjusel tema hinnet alandada. Märka parem seda, kui ilmekalt on see laps kogu laulu sõnad pähe õppinud või kui korralikud on ta noodivihikud. Või kui laps pole suuteline suusatunnis sünkroonis käsi ja jalgu koos liigutama ja ta tuleb vaevaliselt tammudes ligi pool tundi hiljem finišisse, siis kiida teda selle eest, et ta selle kohustusliku ringi läbis – sest tegelikult ei olnud ta saamatu ja laisk, ta pingutas ja see oli talle kordades keerulisem, kui teistele lastele. Ära märka üksnes lapse liigse aktiivsust, vaid ka seda, kui ta on väga endassetõmbunud või kartlik – ka see võib tähendada väga tõsiseid toimetulekuraskusi.

3. Kui tegemist on andeka ja/või erihuvidega AS lapsega, siis väärtusta tema andekust ja leia võimalusi nende oskuste arendamiseks. Näiteks kui As-i lapsel on ülihea numbrimälu, saad näiteks tunnustada teda, et küll on hea, kui mul on klassis laps, kellel kõik tähtsad sündmused peas on, ma ei pea ise kalendrisse vaatama, vaid saan sinu abi paluda, kui mul midagi meelest läheb. Tunnustada tuleks proovida nii, et see ei süvendaks teiste laste poolset (ka kadedusest tingitud või sellest, et keskmisest paremini õppimist ei peeta teiste poolt mainekaks) negatiivset suhtumist AS lapsesse ja AS lapse ja teiste vahelist suhtluslõhet.

4. Kui tegemist on suure kooliga ja algklassi AS lapsega, siis võimalda tallevahetunnis vaikne nurgake, kus vahetund üle elada, sest lärm ja sagimine võib tema jaoks olla raske taluda. Luba tal soovi korral jääda näiteks klassiruumi, palu ta endale appi tahvlit puhastama, või siis võimalda talle ruum vaikselt omaette olemiseks, värske õhu hingamiseks, mingi talle sobiva füüsilise tegevusega omaette stressi maandamiseks vms. Ära sunni teda sukelduma vahetunni ajal koridori lärmi sisse – ta ei pruugi mõista, miks on vaja vahetunnis sihitult ringi joosta, täiest kõrist karjuda ja kulli mängida. Abi võib olla vaikuseminutitest (vt vaikuseminutite baaskoolitus õpetajatele ja lastevanematele: http://vaikuseminutid.ee/avatud-koolitused/), igapäevastest juturingidest, kus kõiki tunnustatakse ja kõik jagavad enda jaoks olulisi mõtteid (samas ilma rääkimiskohustuseta), ja muudest sarnastest lapsi toetavatest ja stressi maandavatest alternatiivsetest praktikatest.

5. Söögivahetund võib ka tekitada suuri probleeme. AS laps ei suuda tihtipeale süüa tundmatuid toite, eriti kui need on omavahel segamini ja ta ei saa selgust, mida see toit sisaldab. Kui võimalik, siis selgita lapsele, milest see toit koosneb ja kuidas see on valmistatud, siis ta mõistab neid kummalisi maitseid, mida see toit suus tekitab. Kui toit tundub AS lapsele kahtlane, siis ta võib eelistada näljasolemist söömisele. Toidu kohta piisavate selgituste jagamine võib last seega nälgimisest päästa. Tuleks võimaldada lapsel alustada söömist tuttavatest toitudest, millega ta hakkama saab, nii ei jää ta nälga ja see ka rahustab teda ja tekitab usaldusliku suhte täiskasvanutega ja edaspidi on ka lihtsam talle tutvustada uusi toite. Söögivahetund peab olema piisavalt pikk, et AS laps jõuaks häälestuda söömisele ja leida koht omaette rahulikult söömiseks.  Võib niisiis kasu olla sellest, kui söögivahetunni aega pikendatakse ja lubatakse lapsel süüa eraldi mõnes väiksemas ja vaiksemas ruumis, kus ei ole väga palju teisi sööjaid koos. (Selline vaiksem eraldatum ruum on ilmselt väga vajalik päris paljudele introvertsematele lastele ja mitte ainult ühele või paarile AS lapsele). Kiirustades ja stressirohkes olukorras söömine võib tekitada juurde seedehäireid, mida AS lastel esineb ülestimulatsiooni tõttu niigi palju. Söömisruum peab olema vaba häirivatest lõhnadest, mürast, kemikaalidest. Peab pakkuma võimalust tervislikuks toitumiseks (nt töötlemata vegantoit vm variandid, näiteks mürgiste kemikaalidega töötlemata puuviljad).

6. AS lastel võib olla suuri hirmusid, millega toimetulemiseks nad vajavad abi. Näiteks võivad nad karta vett või on erinevatel põhjustel veega kokku puutumine stressi tekitav. Seda tuleb silmas pidada, kui minna klassiga näiteks ekskursioonile veekeskusesse. Selline laps võib tunda lausa hirmu vette minemise ees, veelgi jubedam on torust alla lasta jne. Samuti võib tekkida hirm näiteks rabamatkal laudteel käies, või kanuumatkal. Kindlam oleks eelnevalt taas konsulteerida lapsevanemaga, et kas lapsel on mingeid hirmusid või muid erisusi, millega tuleks väljasõitudel arvestada. Paljudele valmistab suurt hirmu ja tekitab emotsionaalseid traumasid nõue klassi ees esineda – seda pole vaja nõuda. Lasta esineda siis, kui laps selleks soovi avaldab. Kui koolis kasutatakse integreeritud õpet koos lõbustava eesmärgiga lisategevustega, siis võiks AS lastele pakkuda soovi korral võimalust loobuda lisategevustest, kuna paljudele AS lastele tekitavad need lisategevused hoopis lisastressi.

7. AS lapsed võivad oma eripäradest tulenevalt tihti olla koolivägivalla ja kiusamise ohvrid. Kiusamise vähendamiseks on vaja klassikaaslastega väsimatult rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Sellest ei tohi tüdineda, vaid kiusamise aktiivne ärahoidmine peab toimuma kuni kooli lõpetamiseniKa õpetaja vajab tuge, et ta jaksaks selles osas pidevalt pingutusi teha. Õpetaja kaasaku kiusamisega toimetulemiseks tugispetsialiste ja kõiki lapsevanemaid. Võib kaaluda ka võimalust kutsuda kooliperele esinema teemaga hästi kursis olevaid inimesi – näiteks täiskasvanud aspergereid või spetsialiste Põhja-Eesti Autismiliidust, kel on selles vallas põhjalikud teadmised ja kogemused, et ASi olemust ilma patoloogia silti külge riputamata avada ning – miks ka mitte – tuua esile positiivseid näiteid tuntud AS inimeste kohta jne. Vahel võib AS lapse suhtes kiuslik olla aga ka õpetaja või mõni teine täiskasvanu, võimalik, et endale seda teadvustamata. Ka seda tuleb osata märgata ja ning lapsele haiget tegevale käitumisele viidata. Klassikollektiivis, kus leidub ka AS laps(i), võiks kiusamise teemat avalikult ja süvitsi käsitleda, rakendades selleks mh nt KiVa programmi. Vastasel juhul võib lastel kujuneda arusaam, et millest ei räägita (või räägitakse umbkaudselt ja ähmaselt), seda pole tegelikult olemas või pole see oluline. AS laps saab seeläbi teada, et ta ei ole friik või imelik või memmekas vms. Ta on tõrjutu või kiusatav. See ei ole tema süü ja ta saab otsida abi. See paneb vastutuse nendele, kes tõrjuvad või kiusavad. Avalikult kiusamisprobleemist klassis ja kõigi osapooltega rääkimine on alles esimene samm, millele peavad järgnema järgmised sammud, kuni probleem on lahendatud. Kiusajat mitte hukka mõista, vaid mõista, et temal on samuti oma probleemid ja stress, mis tekitavad kiusavat käitumist. Kiusaja vajab samamoodi tuge. Kiusaja võib ka ise olla AS laps teistele AS lastele sarnaste probleemidega. Kiusatav on sageli ka õpetaja ise – sellisel juhul samuti otsida abi spetsialistidelt, kirjandusest ja mujalt, kuna kõik kannatavad sellise probleemi korral.

8. Lubada lapsel tegeleda tunni ajal stimminguga (stimming – tegevus, mis aitab AS inimesel stressiga toime tulla), kui see on vaikne ja rahulik tegevus nagu näiteks joonistamine, voolimine, paberist voltimine, heegeldamine, mingi väiksema asja konstrueerimine vms käeline ja loov tegevus. Seda mitte halvustada, vaid lapse endaga ilma teiste segava juuresolekuta asi läbi rääkida. Võib ka koos lapsega välja mõelda mõni tegevus, mis aitaks lapsel keskenduda, rahuneda ja stressiga toime tulla.

9. Soodustada AS laste pidevat usalduslikku suhtlemist sotsiaalpedagoogi, kooli psühholoogi ja klassijuhatajaga, et lapsel oleks pidevalt võimalik oma muresid jagada, ilma et ta peaks ise nendel teemadel püüdma suhtlust algatada – ta tõenäoliselt ei suuda seda ega pruugi üldse mõistagi, et midagi on valesti, kui näiteks kõik kaaslased temasse negatiivselt suhtuvad – ta võib arvata, et ongi teistest halvem ja väärib sellist suhtumist. Püüda leida lapsele sobiv spetsiaalne tugiisik (uuri spetsialistidelt erinevate institutsioonide pakutavate tugiisikuteenuste kohta). Kui see pole võimalik, siis tekitada koolis süsteem, mille puhul näiteks mõne vanema klassi laps võtab tõrjutud või kiusatava lapse oma hoole alla.

10. Suuremate probleemidega AS lapse puhul tuleks kaaluda koos vanematega kas koolivahetust või osalist või täielikku koduõpet. Määrav on klassi suurus – suurem klass ja vähem täiskasvanuid ühe lapse kohta tähendab kindlasti palju rohkem probleeme. Koduõpe võib olla andekama lapse jaoks hädavajalik lisaks muudele põhjustele ka seetõttu, et tavakoolis ei saa toimuda tema puhul võimetekohane areng. Tal peab olema võimalus keskenduda selle õppimisele, mis teda hetkel kõige rohkem huvitab, kuna lapse areng sõltub huvist ja entusiasmist. Sobida võib ka perioodõpe (ka sessioonõpe vms alternatiivid)  – keskendumine korraga vähematele õppeainetele ja rohkem iseseisvale tööle (nt Miina Härma gümnaasiumis). Kuulsaima autismiuurija Temple Grandini sõnul “on viga panna autismispektrisse kuuluvad lapsed normaalsete lastega samasse klassi ja kohelda neid samamoodi. … inimene, kes ei ole täpselt samasugune kui teised, jääb üksi. Selline õpilane marginaliseerub klassis. Ning kui see juhtub, ei lähe enam kaua, kuni õpilane marginaliseeritakse igaveseks – saadetakse eraldi klassi või isegi erikooli.” Kui koduõpe pole võimalik, siis peab õppimine ka tavakoolis igal juhul toimuma lapse jaoks huvitavalt, kuna vastasel korral pole sellest kasu ja pole võimalik keskenduda.

11. Soomes on mõeldud sellele, et autismispektri eripäradega inimestele luua head õppimise ja töötamise tingimused. Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis häirib konkreetset inimest ja vastavalt luua talle takistustevabad õpitingimused. Näiteks:
a) lubatakse Soomes kasutada tunnis müra vähendavaid kõrvaklappe/kõrvatroppe
b) lõhnatajude ülitundlikuse puhul klassiruumi regulaarselt tuulutatakse
c) kui ei taluta teisi inimesi pidevalt enda kõrval, võib tekitada eraldatuse tunde avatud vaheseinaga klassi serva.
d) üle vaadata tuleb klassis ka valgustus – see ei tohi olla liiga ere või selline, mis hakkab silmadele (inimestele mõeldud ruumides ei tohiks üldse kasutada eredat tööstusvalgustust, mis on ohtlik ka suure elavhõbedasisalduse tõttu.)
e) kirjutamisprobleemide puhul saab alternatiivina trükkida teksti arvutisse või nutiseadmesse; lugemisprobleemide korral on alternatiiviks audioraamatud või teksti audiona kuulamise võimalused (nt opiq.ee keskkonnas ja mujal)
f) müraga seotud stressi aitab kõigil lastel vähendada lihtne võte – klassis tooli- ja lauajalgade alla kleepida ehituspoes müüdavad vildist pehmendused (aitab märkimisväärselt vähendada toolide ja laudade ümbertõstmisel tekkivat müra).

12. Tuleb mõista, et kui täiskasvanud kas koolis, kodus, meedias või ükskõik kus ükskõik kelle kohta halvasti ütlevad, teisi solvavad või naeruvääristavad, käituvad teistega vägivaldselt, siis see on tegelikult ka kiusamine ja sellega nad annavad lastele kiusamiseks eeskuju ja põhjustavad seda. Iga täiskasvanu peaks püüdma selles osas oma käitumist ise muuta vähem egoistlikumaks ja kõigil tasanditel ja igas hetkes rohkem teistega arvestavamaks. Samamoodi peaksid täiskasvanud loobuma mõtteviisist, et lapse õige kasvatamine toimubki karistamise, süüdistamise, häbistamise ja hirmutamise abil – tegelikult see kõik kahjustab last. Nii kiusava käitumise kui kergesti kiusamise ohvriks langemise põhjus on tõenäoliselt kodus või mujal kogetud emotsionaalsed traumad, liiga vähese hoolimise ja aktsepteerimise kogemine elus, ühiskonnas levinud ebahumaansed, looduskauged, labaseid norme tähtsustavad väärtushinnangud ja materialistlik edu- ja tarbimisekultus, linnakeskkonna liigne toksilisus, ebaesteetilisus ja mürarohkus, koolisüsteemi fundamentaalne vigasus, kogu Lääne ühiskonna suhetevõrgustiku põhinemine hirmul ja sunduslikkusel, oskamatus sellest kõigest ja muust tulenevate traumade ja stressiga paremal moel toime tulla.

13. AS joontega lapsi esineb igas koolis ja ka täiskasvanute hulgas esineb palju autistlike joontega inimesi. Käesoleva kirjutise läbilugemisest ei piisa kaugeltki selle eripära mõistmiseks ja nende inimeste efektiivseks toetamiseks. Seetõttu on kindlasti vaja ise uurida lisamaterjali, näiteks lugeda raamatuid, mis on kirja pandud autistlike inimeste endi poolt. Tasub näiteks lugeda 2018. aastal ilmunud raamatut “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks” (autor Kaarel Veskis), samuti nt Paula Tilli raamatut “Teisiti. Minu Aspergeri-elu” (seal on aspergerist tüdruku koolikiusamist ja seda, kuidas tüdruk sellele reaktsioonina tundis ja mõtles, väga hästi ja põhjalikult kirjeldatud) jt siin soovitatud raamatuid. Kõigile lastega tegelevate täiskasvanute puhul on oluline Ivica Mägi Autismikooli koolituse vm sarnaste kursuste või koolituste läbimine (nt Avatud Meele Instituudi koolitused erilise õppija teemal), kontakteerumine Rajaleidja jms tugistruktuuridega, nt:

Siinsete nõuannete järgimine mõjub kindlasti positiivselt ka ATH jt erinevustega laste toimetulekule. Veel lisalugemist: http://opleht.ee/2019/02/hairiva-kaitumisega-lapse-puhul-lihtsaid-retsepte-ei-ole/.

14. Vt ka ingliskeelset videot aspergerite kiusamise kohta töökohal (samad põhimõtted kehtivad ka koolis).  Kokkuvõte: Kiusamine annab kiusajale tunde, et ta on kiusatavast üle, temast võimsam. Töökiusamine on raskesti äratuntav ja võib väljenduda näiteks kiusatava sotsiaalses isoleerimises, temaga talle vajaliku info mittejagamises, kiusatava maine kahjustamises, passiivagressiivses kriitilisuses, kiusatava enesehinnangut kahjustavate vihjete või naljade tegemises jne. Töövägivallaga lähevad vähem või rohkem kaasa või lasevad sellel toimuda peaaegu kõik inimesed, nii et siin ei ole mingeid üksikuid kurjategijaid. Kui keegi meile ei meeldi, siis on väga lihtne arvata, et ta vääribki kiusamist. Aspide kiusamise põhjused. Üks põhjus on see, et teistsugune inimene tundub kahtlane ja teistsugusus on põhjus narrimiseks. Teine põhjus on see, et kui sul puuduvad sõbrad, siis on lihtsam karistamatult sind kiusata. Kolmas põhjus on aspide sageli madal enesehinnang, mille tõttu nad suurema tõenäosusega võtavadki kriitika omaks ega näe selles ülekohtuse kiusamise väljendust. Kuidas seda probleemi lahendada? Strateegiad, mis ei tööta: a) Kiusaja ignoreerimine, lootes et ta tüdineb kiusamisest b) Kaebuse esitamine ülemusele. Strateegia, mis töötab: Püüa leida tööjuures vähemalt üks sõber või tugiisik, kes on sinu poolt, toetab sind ja aitab vältida su enesehinnangu õõnestamist.

15. Vt ka ingliskeelset videot sensoorse lehtri põhimõtte kohta.
“Sensoorne lehter”: Lehtri alumises teravatipulises otsas on sensoorsed probleemid, edasi ülespoole minnes järgnevad muu maailma väljalülitamisega, keskendumisega, sotsiaalsusega, emotsioonidega seonduvad probleemid. Tavaliselt hakatakse probleemidega tegelema ülalt poolt alates, st tegeldakse kõigepealt näiteks sotsiaalsete oskuste ja enesekindlusega, kuid see on vale lähenemine. Kui lehtri alumisest otsast oleks võimalik kõrvaldada sensoorsete probleemide “tropp”, siis voolaksid lehtris üleval pool paiknevad probleemid lehtrist lihtsalt välja, st tuleks keskenduda sensoorsetele erinevustele, keskkonna kohandamisele, sensoorsete “filtrite” tekitamisele jne.

16. Kiusamisvaba Kooli KiVa programm. Koolikiusamise teemalist kirjandust ja muid ressursse (kuhu pöörduda jne) on koondatud õiguskantsler Ülle Madise kodulehele siin: https://www.oiguskantsler.ee/koolikiusamine/kasulik.html. Lisaks: 10 mõjusat koolikiusuvastast raamatu- ja filmisoovitust.

Kirjutis valmis Eesti Aspergerite Ühingu liikmete ja Facebooki “neuroeriliste oma pesa” liikmete ühistööna.

Eesti LGBT Ühing: kaasav ja turvaline haridus igale lapsele!

„Soovin, et Eesti LGBT+ noored saaksid kasvada ühiskonnas, kus tunneksid ennast turvaliselt ja teistega võrdsena!” Ingrid, 17

Igas 30 lapsega klassis on paar LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed ning teiste seksuaal- ja soovähemuste esindajad) õpilast, lisaks neile LGBT+ perede lapsed. Et neist lastest kasvaksid iseseisvas elus toimetulevad täiskasvanud, on oluline, et nendega töötavatel õpetajatel ja tugispetsialistidel on teoreetilised teadmised, kuidas tagada LGBT+ lapsele kuuluvus- ja turvatunne ning teised põhivajadused. Õpetaja ja LGBT+ kogukonna liikmena on mul neli soovitust, kuidas saab kool olla oma õppeprotsessides kaasav ja pakkuda igale lapsele turvalist hariduskeskkonda.

1. Kaasav ja toetav õpetaja, tugispetsialist ning haridusasutuse juht

 „Ma soovin, et igal LGBT+ noorel oleks kodu, kus nad saaks end turvaliselt tunda, ja pere, kelle keskel nad ei peaks hirmu tundma.” Karin, 26

Et mõista ja märgata kiusamist LGBT+ tunnuste alusel, tuleb tõdeda fakti, et igas koolis on LGBT+ rühma kuuluvaid või LGBT+ peredes kasvavaid lapsi. Teadvustamine ja aktsepteerimine, et need lapsed õpivad õpetaja klassis, on esimene samm nende toetamise suunas. Õpetaja, nagu iga teine oma valdkonna ekspert, ei saa vältida teatud teemade käsitlemist pädevuse vähesuse või oma maailmavaadete tõttu.

Koolil on kodu kõrval kanda oluline roll lapse toetamisel, sest kõik LGBT+ lapsed ei saa kodust vajaminevat tuge. Nad võivad kodus kogeda vaimset ja füüsilist vägivalda või varjata hirmu tõttu oma identiteeti. Identiteedi pidev varjamine põhjustab esialgu stressi, hiljem sageli depressiooni. Seega võib õpetaja või tugispetsialist olla ainus täiskasvanu, kelle võimuses on LGBT+ noort märgata ja toetada. Suuremate muudatusteni viiks aga see, kui kool tervikuna võtaks seisukoha, et igasugune kiusamine on taunitav ja koolis on teretulnud kõik lapsed.

2. Kaasav keskkond

„Ma soovin, et Eesti läheks üle sooneutraalsete tualettruumide kasutamisele. Kõik peaksid saama käia ilma hirmu ja ebamugavuseta tualetis.“ Eva, 18

Lähemal tutvusel LGBT+ laste muredega selgub, kui olulist rolli mängib lapse jaoks füüsiline keskkond. Keskkonda saab muuta mitmel moel LGBT+ lapsele kaasavaks, näiteks eemaldad tualettruumide ustelt sugu eristavad sildi, et ka transsoolised lapsed saaksid hirmuta käia tualetis. Koolikeskkonda muudavad sõbralikumaks ka ühekordsed aktsioonid, näiteks mitmekesisust väärtustavad plakatid, näitused jms. Kaasavat keskkonda saab luua tähistades lisaks emadepäevale ja isadepäevale ka perepäevi, näidates sellega, et kõik meid ümbritsevad erinevad pered on olulised. Samuti võib lisada kohustusliku kirjanduse hulka ja kooliraamatukogusse LGBT+ teemalist kirjandust.

3. Kaasav õppesisu

„Tahaks, et inimeseõpetuses õpetataks ka meie kohta midagi ja nt kaitsevahendid, mis meile sobivad.“ Kelly, 18

Tunnis peredest ja suhetedes rääkides tuleks arvestada, et peresid ja suhteid on erinevaid. Ka seksuaaltervist käsitledes tuleks osata adresseerida erineva identiteediga noori. Seda saab lihtsasti teha, suunates lapsi arutlema mitmekesisuse teemal. Tuues mõne õppesisu kohta näiteid, võib heteronormatiivsete juhtumite kõrvale tuua ka LGBT+ teemalisi näiteid. Näiteks võib peredest kõneldes kuvada tundi sissejuhatades klassiseinale pildi hoopis kahe emaga perest.

4. Kaasav kõnekeel

„Ma soovin, et ma ei peaks tundma ühiskonna survet kogu aeg, tahan olla lihtsalt mina, ilma sildistamata” Laura, 19

Õpetaja saab anda oma panuse sellesse, et õpilasi ümbritsev verbaalne ruum oleks kaasav ja vägivallatu. Ta võib kasutada sooneutraalset sõnavara, reageerida LGBT+ teemadest lähtuvatele naljadele, jätta eeldamata, et kõigil on isa ja ema jne.

Kui meie eesmärk on, et iga laps saaks hariduse, siis on oluline luua ka vajalikud tingimused, et kõigil oleks ligipääs võrdsetele võimalustele hariduses. Kui tunned õpetaja või tugispetsialistina, et valdad teemat veel vähe, ent tahad olla LGBT+ noorele ja LGBT+ peres kasvavale noorele toeks, siis võta julgesti ühendust Eesti LGBT Ühinguga. Ühingul on pikaajaline kogemus haridusvaldkonna töötajate nõustamisel ja koolitamisel, samuti pakume materjale tunnitöö läbiviimiseks, viime õpetaja või tugispetsialisti vajadusel kokku LGBT+ inimeste ja nende lugudega ning saadame soovi korral oma valdkonnaeksperdid tundi koolitust läbi viima.

 

Kristel Rannaääre
Eesti LGBT Ühingu tegevjuht,
õpetaja
kristel@lgbt.ee

 

Kuidas jõuda selleni, et ükski koolipere liige ei kannataks kiusamise all?

Sellel nädalal on tekkinud tervitatav arutelu õpetajate poolt kogetud kiusamise või väärkohtlemise üle. Tõuke andis selleks Martin Ehala 22. jaanuaril Postimehes ilmunud artikkel, milles autor võtab kokku enda poolt läbiviidud küsitluse tulemused ja kogutud kogemused. Pilt on esmapilgul ehmatav! Samas võtkem vaadata ka selle esmapilgu taha. Võtkem küsida, kuidas selline pilt on tekkinud ja mida meil selle probleemi kohta veel teada on.

Näiteks oleks hea meelde tuletada, et kiusamiseks peetakse korduvat ja tahtlikku kahjustamist ebavõrdsel positsioonil olevate inimeste vahel. Iga lugupidamatut tegu või väärkohtlemist ei saa alati võrdsustada kiusamisega. Kui lugeda näiteks lugupidamatu käitumise kirjeldust Martin Ehala läbiviidud küsitluses, siis milline lapsevanem ei oleks elu jooksul mõnda neist kirjeldatud käitumistest oma lapse poolt kogenud? Kas laps siis kiusab oma vanemat või on tegemist millegi muuga? Samal ajal tuleb arvestada, et kellegi kiusamist objektiivselt hinnata ongi keeruline ja kannatamine ongi väga subjektiivne kogemus. Ilmselgelt on õpetajaametis probleem korduvate ebamugavate kogemustega olemas.

Küsitluse autor on ise kenasti rõhutanud, et hoolimata arvestatavast vastajate hulgast ei pruugi kujunenud valim anda usaldusväärset pilti kogu Eesti õpetajaskonna kogemustest. Anna-Liisa Blaubrük 25. jaanuari Õpetajate Lehes kirjeldab oma arvamusloos teist võimalikku vaadet – enamik õpetajaid teeb oma tööd rõõmuga ja saab ettetulevate probleemidega kenasti hakkama.

Aga kuidas siis lood on? Õnneks on meil siin võimalus kõrvale otsida rangematele nõuetele vastavaid teadusuuringuid. Needki osutavad kiusamiskogemuse laiale levikule õpetajate hulgas. Õpetajate kokkupuuteid kiusamisega on uuritud varasemalt näiteks Tartu Ülikooli dotsendi Kristi Kõivu eestvedamisel (Kõiv, 2011, 2015; 2017; Tikk, 2017).

Kõiv on võrrelnud rohkem kui poolesaja õpetaja kogemuste põhjal olukorda 2003. ja 2013. aastal ning leidnud, et kiusamise all kannatamine oli 2013. aastal õpetajate hulgas oluliselt levinum kui 10 aastat varem, kusjuures üle 20% õpetajatest kannatas viimase poole aasta jooksul mõne õpilastepoolse ja peaaegu sama palju mõne kolleegidepoolse kahjustamise vormi all (Kõiv, 2015). Kolm aastat hiljem, 2016. aastal, kannatas õpilastepoolse kiusamise all juba 35,3% ja täiskasvanutepoolse kiusamise all 25,3% õpetajatest (Kõiv, 2017). See tulemus on kooskõlas rahvusvaheliste uuringutega, mis erinevalt õpilastevahelise kiusamise vähenemisest näitavad õpetajate kiusamises suurenemise trendi.

Meil on kasutusel mitmeid hästi toimivaid õpilastevahelise kiusamise vähendamise programme ja vaikimisi eeldame, et neist on kasu ka täiskasvanutele. Praegu aga näib, et on väga vaja mõelda ka süsteemsele kiusuennetusele täiskasvanute hulgas.

Suure muutuse saavutamine suhtluskultuuris ja kaaskodaniku lugupidavas kohtlemises saab alguse pisikestest tegudest kodus ja koolis.

Aitäh näiteks Kätlin Konstabelile 22. jaanuari Postimehes teemakohaste soovituste eest. Vaadakem probleemile otsa ja mõelgem igaüks – mida mina juba täna teha saan, et minu laps ja/või õpilane õpiks kaasinimest lugupidavalt kohtlema. Ja nagu lastevahelises kiusamises, on ka siin ülioluline roll pealtvaatajatel – mida me teeme, kui näeme kiusamist pealt?

 

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige, Tallinna Ülikooli teadur ja õppejõud

 

Allikad:

Kõiv, K. (2011). Bullying in a school context: Teachers as victims. Psicologia e Educação, IX-X (1, 2), 95–106.
Kõiv, K. (2015). Changes over a ten-year interval in the prevalence of teacher targeted bullying. Procedia-Social and Behavioral Sciences, 171, 126-133.
Kõiv, K. (2017). Õpetaja ja sotsiaalpedagoog kui kiusamise ohvrid. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 5(2), 133-154.
Tikk, Sandra (2017). Õpetajate kiusamine õpilaste poolt põhikoolide õpetajate näitel, magistritöö. Juhendaja Kõiv, K. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, haridusteaduste instituut.