Koolitöötaja võimalused LGBT+ noorte vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamiseks

,

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §44 kohustab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Tundub ju igati mõistlik, nii et poleks isegi tarvis seadusesse kirjutada. Paraku on enamikus Eesti koolides veel tarvis teha väga palju järjepidevat ja süsteemset tööd, et teadus- ja tõenduspõhine kiusuennetus ning juhtumitesse sekkumine tavapäraseks praktikaks muutuks, rääkimata sellest, et on teemasid, mis täiskasvanute jaoks pahatihti nii emotsionaalselt laetud, et kiusamise eest kaitset vajav laps või noor kas ära unustatakse või hoopis täiskasvanute endigi sihtmärgiks valitakse. Mida teada LGBT+ noorte kooliturvalisusest? Ning mida teha, et nukker olukord LGBT+ noorte jaoks lootusrikkam ja koolirõõmsam saaks? KiVa-koolide talvekoolis tutvustas õpetaja ning Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja haridusekspert Kristel Rannaääre (pildil; foto Krõõt Tarkmeel) Eesti esimese LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu tulemusi.


2018. aasta suvel osales 561 LGBT+ [1] noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuring käsitles kokkupuuteid eelarvamustega, turvalisust, kiusamist ja üldist kooliskäimise tunnetust, lisaks ka noorte akadeemilisi tulemusi, kooli tegevustes osalemist, õppeainete sisu ning tugisüsteemide olemasolu ja mõju. Uuringu viis läbi Eesti LGBT Ühing koostöös USA organisatsiooniga GLSEN, kellel on pikaaegne LGBT+ haridusvaldkonna, sh uuringute läbiviimise kogemus.

Uuringu tulemused juhivad tähelepanu mitmele levinud probleemile. Negatiivne suhtumine LGBT+ inimestesse ja teemadesse mõjutab oluliselt LGBT+ õpilasi, kuid võib avaldada mõju ka teistele noortele. Seni, kuni LGBT+ identiteete seostatakse millegi halvaga, võib sellega seotud vägivalla ohvriks langeda iga noor, hoolimata sellest, kas ta kuulub või ei kuulu sellesse kogukonda.

Samuti võib vale ettekujutus seksuaalsusest ja soost laiemalt tekitada (mitte ainult LGBT+) teismelises raskusi oma identiteedi määratlemisel, tunnetest ja eelistustest arusaamisel ning ebakindlust, mis omakorda võib viia (seksuaalse) riskikäitumise, stressi, depressiooni või suitsiidini.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti kool on LGBT+ õpilaste jaoks nende identiteedi tõttu ebaturvaline ja märkimisväärselt vägivaldne keskkond. Uuringus osalenud LGBT+ õpilased tundsid end koolis ebaturvaliselt eelkõige oma seksuaalse orientatsiooni (39%) ja soolise eneseväljenduse tõttu (28%). Peale selle märkis 68% LGBT+ õpilastest, et viimase kooliaasta jooksul on nad kogenud vaimset vägivalda just nende seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. Vähemalt viiendik LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul kogenud füüsilist vägivalda ja kolmandik oli kogenud seksuaalset ahistamist. Kõrged numbrid näitavad, et LGBT+ õpilaste kogetud vaenu ja vägivalla lahendamisel ei piisa vaid üldistest kiusamisvastastest jm meetmetest, vaid lähenema peab ka LGBT+ teemade spetsiifikat silmas pidades.

Ebaturvaline ja vaenulik koolikeskkond ei tulene üksnes teiste õpilaste sõnadest ja tegudest, vaid ka koolitöötajate vaenulikust keelekasutusest. 57% LGBT+ õpilastest märkis, et olid kuulnud homovaenulikke kommentaare õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. Samuti ei sekku paljud koolitöötajad, kui kuulevad õpilasi homovaenulikke märkusi tegemas. 61% vastanutest märkis, et juuresviibinud koolitöötajad ei sekkunud kunagi ja vaid 2% vastanutest märkis, et sekkuti alati. Kui suur osa koolitöötajaid on vaenuliku keelekasutusega ega sekku vaenulikku olukorda, normaliseerib see taolist keelekasutust ka õpilaste seas. Koolitöötajad on eeskujuks kogu kooliperele.

Murettekitav on ka tõsiasi, et LGBT+ õpilaste haridustee on katkendlik. Näiteks need LGBT+ õpilased, kes kogesid oma soolise eneseväljenduse tõttu keskmisest enam kiusamist, puudusid koolist kolm korda suurema tõenäosusega (38% vs 13%). 21% LGBT+ õpilastest oli viimasel koolikuul puudunud vähemalt ühel koolipäeval, sest nad tundsid, et kool, kooli- või kodutee ei ole turvaline. Vaid 43% vastanutest ei väldi koolis ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu ühtegi ruumi või tundi. Lisaks vastas 77% LGBT+ õpilastest, et koolikaaslased on neid meelega tegevustest välja jätnud. Katkendlik haridustee mõjutab saadava hariduse kvaliteeti ning riivab lapse õigust haridusele. Samuti võib see negatiivselt mõjutada noore motivatsiooni jätkata haridusteed ja seega ka tema edu tööturul.

Samuti ilmnes, et koolid ei taga kõigi õpilaste põhivajaduste rahuldamiseks turvalisi tingimusi, sest ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu vältisid LGBT+ õpilased kõige sagedamini mh tualettruume (19%) ja sööklat (18%). Õpilane võib seetõttu olla olukorras, kus ta ei saa keskenduda õppetööle, kuna peab leidma muid võimalusi põhivajaduste rahuldamiseks (nt käima tualetis või sööklas tunni ajal) või kannatama puudust ja ebamugavust (kui ta ei saa süüa või tualetis käia).

Tahaks paremini aidata, aga ei tea, mida teha? Anname mõned soovitused koolitöötajatele:
– osalege LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemasid käsitlevatel täiendkoolitustel, et tagada kõigi õpilaste kaasamine ja toetamine;
– osalege täiendkoolitustel, mis käsitlevad üldiseid kiusamise ja turvalisuse teemasid: ligipääsetav ruum, turvalisem ruum, kaasamine, kiusuennetus, õiglane ja ligipääsetav haridus jms;
– jääge mistahes teemat käsitledes professionaalseks, sh järgige korrektset ja kaasavat keelekasutust ning pakkuge teaduspõhist infot;
– integreerige LGBT+ teemasid ainekavasse, käsitledes neid ise või kutsudes tundi valdkonna spetsialiste;
– toetage õpilasi kooli haridus- ja huvitegevuses LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemade käsitlemisel;
– tagage ligipääs LGBT+ materjalidele kooli raamatukogus.

Turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna loomisel on vastutav roll ka koolijuhtidel ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, kes saavad olla eeskujuks kooliperele, kogukonnale ja ühiskonnale, seistes haavatavate noorte eest, julgedes avalikult rääkida LGBT+ õpilastest ja teemadest hariduses ning toetades ja julgustades oma kolleege.

Kuigi PGS-is on kirjas nii turvalisuse, vaimse tervise, identiteedi kujunemise jm teemad, siis ei tohiks noortega töötamisel kõigi õpilaste turvalisuse ja kaasatuse tagamisel olla motivatsiooniks seadus, vaid see peaks sündima iga haridusvaldkonna töötaja südames. Eesti LGBT Ühingu tiim loodab, et tehtud kooliuuring avab läbi noorte endi hääle nende tegelikke muresid ja vajadusi ning ajendab noortega töötavaid spetsialiste panustama sellesse, et kõik õpilased, sealhulgas LGBT+ koolinoored, saaksid nautida parima hariduse saamise õigust.

Kooliuuring on täismahus leitav siit. Muid viiteid uuringutele LGBT+ teemadel leiad veel siit.

[1] Lühend LGBT+ tähistab lesbisid, geisid, biseksuaalseid, transsoolisi ning muu seksuaal- ja sooidentiteediga inimesi.

Taastava õiguse rakendamine koolikeskkonnas konfliktide ja õigusrikkumiste korral

,

Erinevatel KiVa-kohtumistel kerkib aeg-ajalt üles küsimus, millises olukorras on tegu kiusamisega ja millises ikkagi vaid konfliktiga. Konflikti ja kiusamise eristamisel on abiks näiteks KiVa õpetajate käsiraamatu taga leitav nn eeluuringu ankeet. Kui aga kiusamise puhul aitavad eriti tõhusalt sekkuda just KiVa programmi teadus- ja tõenduspõhised võtted, siis näiteks konflikti puhul võib abi leida hoopis taastavast õigusest. Taastav õigus? Annegrete Johanson, Sotsiaalkindlustusameti (SKA) taastava õiguse teenuse juht kirjutab sellest pikemalt – võimalustest, kasudest, aga ka väljakutsetest. 


Konfliktid on igal pool, kus on inimesed. Need on tavapärane osa elust. Konfliktide lahendamine on aga juba omaette teema. Mitte kõik ei saa ühtmoodi aru sellest, kuidas konfliktidega ümber käia. Kas neid peaks lahkama suure käraga hulga inimeste ees, need maha vaikima või on ka mõni kolmas tee?

Taastav õigus on üks võimalik viis, kuidas konflikti osapooled kokku tuua ning omavahel suhtlema panna nii, et üks saaks väljendada oma tundeid ja vajadusi ning teine kuulaks. Sellises vahenduses on kaasatud kolmas osapool neutraalse vahendaja näol, kes küsib küsimusi, millele konflikti erinevad osapooled saavad vastata. Taastavat õigust saab väga hästi rakendada muuhulgas ka koolikeskkonnas erinevate konfliktide puhul. Olgu selleks õpilaste omavahelised suhted, õpetajate ja õpilaste või hoopiski lapsevanemate ja õpetajate vahelised erimeelsused.

Näiteks. Ühes algkoolis toimus tüdruku ja poisi vahel konflikt – poiss lõi tüdrukut jalaga ning ütles paar halvustavat sõna. Õpetaja rääkis poisiga, kes selliselt käitus. Teisele poolele ütles ta aga et too hoiaks poisist eemale, tal on hetkel raske. Ei midagi muud. Tüdrukul tekkisid peas mitmed mõtted ja küsimus, et miks poiss tohtis nii käituda. Õpetaja ei olnud temale seletanud, et ta poisiga rääkis, vaid sai sõnumi, et ta ei tohi poisiga suhelda. Kõik.

Kuidas oleks saanud seda olukorda aga lahendada selliselt, et oleks rakendatud taastavat õigust?

Esmalt oleks räägitud poisiga, kes selliselt käitus, ja küsitud tema käest, mis juhtus, mida ta sellel ajal mõtles ja tundis ning kuidas on nende suhted tolle tüdrukuga varasemalt olnud. Tähelepanu oleks pööratud ka asjaolule, kes  loost veel mõjutatud on olnud ja mida noormees vajab, et sellist olukorda enam ei korduks. Seejärel oleks samad küsimused käidud läbi ka tüdrukuga, kes selles loos oli kannatajaks. Kuna tegemist oli algklasside lastega, oleks kaasatud ka lapsevanemad, et küsida nendelt, kas ja kuidas nemad olukorrast  kuulsid, mida  mõtlesid ja tundsid sellel ajal ning mida vajavad, et nad oleksid lahendustega rahul. Kui kõik osapooled, kes on olnud mõjutatud või kes saaksid lahendamisel kaasa aidata, on saanud oma sõna, kutsutakse kokku ühine ring, käiakse üheskoos läbi needsamad küsimused, mida on arutatud eraldi kohtumisel. Võti peitub selles, et teised kuulevad, mida keegi mõtles ja tundis ning mis pani selliselt käituma. Me võime ju sageli ennatlikke järeldusi teha. Lõpuks saavad kõik väljendada, mida nemad vajavad, et sellele loole punkt panna ning tulevikus analoogseid olukordi vältida. Lepitakse kokku konkreetne tegevuskava koos vastutajate ja ajakavaga.

Taastava õiguse puhul on tegemist mõtteviisiga. Inimene, kes on omandanud nimetatud lähenemise, näeb paljudes kohtades võimalust rakendamisteks. Olgu selleks õigusrikkumised, konfliktid laste või täiskasvanute vahel või ka olukorrad, mis esialgu ei tundugi konfliktina.

Olukord, kus alaealised korraldasid peo ning see välja tuli, pani muretsema mitmed vanemad. Kui lugu klassijuhataja kõrvu jõudis, ei olnud ta kindel, kas tahab enam noortega väljasõidule minna. Taastava õiguse vabatahtlikud kohtusid kõikide noortega eraldi, käies läbi kõik taastava õiguse küsimused, arutasid neid küsimusi ka lapsevanemate ja klassijuhatajaga ning kutsusid kokku ühise ringi, mis koosnes kolmekümnest inimesest – noored, lapsevanemad ja õpetajad. Kohtumine oli edukas ja osalejad jäid tulemustega rahule.

Seega saab seda lähenemist kasutada üsna erinevatel puhkudel. Küll aga on oluline, et kui räägime nt õigusrikkumistest, siis toimepannud isik peab ka tunnistama seda, et ta on teoga hakkama saanud, vastasel juhul võib tekkida olukord, et me taasohvristame teist, kui nad kokku ühisesse ringi toome. Konflikti osapooled peavad osalema vestlustel vabatahtlikult, mitte selle tulemusel, et tunnevad välist survet kellegi poolt.

Taastava õiguse rakendamise viise on erinevaid: saab teha üks ühele vahendamisi konfliktis olnud osapooltele; läbi saab viia taastava nõupidamise, kuhu kaasatakse kõik need osapooled, keda juhtum on mõjutanud ning kes saaksid lahendamisele kaasa aidata. Vestlusring on aga viisina mõeldud pigem selleks, et tuua inimesed kokku ennetaval eesmärgil. Näiteks on koole, kus klassid alustavad õppeaastat ühise ringiga, tuues välja, mida nad vajavad, et end hästi ja turvaliselt õppeaasta vältel tunda ja mida nad ise saavad selle jaoks ära teha.

Taastava õiguse jõudmine Eestisse

Taastava õiguse juured ulatuvad juba kaugele põlisrahvaste juurde. Tegemist ei ole millegi uuega. Küll aga Eestis on see rohkem kõlapinda leidnud viimastel aastatel, mil on koolitatud põhjalikumalt politseiametnikke, lähenemaks noortele õigusrikkujatele selliselt, et karistamise asemel panna noori oma tegudele ning nende tagajärgedele mõtlema.

Nüüd aga on alustanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ohvriabi ja ennetusteenuste osakond taastava õiguse vabatahtlike koolitamist. See on tekitanud küsimust, miks taaskord vabatahtlikud, kuid vastus tuleneb paljuski just taastava õiguse pärinemisest – kõige paremini saavad toeks olla kogukonnad ning oma kogukonna inimesed ise – vabatahtlikud on alati inimestele lähemal kui ametnikud kunagi olla saavad. Koolitus, mida vabatahtlikud saavad, on põhjalik, andes täpsed juhised ning sammud. SKA toetab vabatahtlikke aga ka edaspidi nii kovisioonide kui supervisioonidga, hoidmaks motivatsiooni ning tahet tegutseda.

Esimesed sammud ja katsetamised on tehtud koostöös noorsoopolitsei ja prokuratuuriga ning ka mõned koolid, kes, kuulnud võimalusest SKA poole pöörduda, on seda jõudnud juba teha. Tulemused on rahuldust pakkunud kõikidele osapooltele. Mitmed teadlased on välja toonud, et isikud, kes on saanud taastava õiguse praktikates osaleda, on edaspidi sattunud vähem õigusrikkumistesse kui need, kes on läbinud traditsioonilisi menetlusi. Mõttekoht.

Kui olukord puudutab korduvaid õigusrikkujaid või neid, kes ikka ja jälle jamadesse kipuvad sattuma, kipub spetsialistidel sageli ette tulema erinevate alternatiivsete lahenduste välja pakkumisel ning vaadatakse taas pigem karistuste suunas. Välistades aga sellistes olukordades taastava õiguse, võtame selle õiguse samal ajal tegelikult ka kannatanult. Temale jäävad tema küsimused ja segadus, miks see kõik nii juhtus. Ja sageli on kannatanud just need, kellel on keeruline oma igapäevase eluga edasi liikuda.

SKA-s on visioon, et kümne aasta pärast on sellisel viisil konfliktide lahendamine tavapärane viis kogu ühiskonnas: pigem lepitav kui karistav.

Kasud taastava õiguse rakendamisel

Taastav õigus võimaldab vestelda juhtunust neutraalse isiku juuresolekul. Eelkohtumisel käiakse kõik küsimused ettevalmistavalt läbi ning arutatakse omavahel, mida keegi vajab, et end ühisel kohtumisel hästi ja turvaliselt tunda. Kui kõik on selleks valmis, siis alles toimub ühine kohtumine. Ning kuna kõik on eelkohtumisel saanud rääkida, sh oma tundeid väljendada, tuntakse end enamasti hästi.

Taastava õiguse kohtumisel osalevad vabatahtlikud vahendajad, kelle roll on olla neutraalne kõrvaline isik, kes ei võta seisukohti, ei otsi süüdlasi või kannatanuid ega suuna osapooli lahenduste leidmisel. Vahendaja küsib viis peamist küsimust, mis aitab juhtunule mingi lõpetus teha ja seotud osapooltel elus edasi liikuda.

Kohtumistel osalemine on võimalus:

  • Olla ära kuulatud;
  • Rääkida oma tunnetest ja mõtetest;
  • Võtta vastutus oma teo eest;
  • Leppida kokku, kuidas oma tegu heastada;
  • Sündmustest toibuda;
  • Heastada teoga tekitatud kahjusid;
  • Küsida küsimusi, mis on teo tagajärjel tekkinud;
  • Väljendada, mida on vaja, et elus edasi liikuda.

Veel kord tuleb rõhutada, et taastav õigus ei sobi kõikidel puhkudel, ent on kasuks siiski paljudes olukordades. Kahtluse korral saab alati konsulteerida ning pärast ettevalmistavaid kohtumisi on ehk tunne ka selgem, kas ühine kohtumine on tegelikult turvaline ja võimalik. Kui see seda ei ole, tasub kaaluda, kas tuleks veel näiteks oodata ja kummagi poolega eraldiseisvalt tööd edasi teha.

Sotsiaalkindlustusamet viib taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamise projekti raames läbi tulevaste vabatahtlike koolitusi ning koordineerib hiljem ka nende tööd. Täpsemalt saab infot taastava õiguse teenuse juhi käest, kelle kontakti leiab SKA koduleheküljelt.


Taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamine. Sotsiaalkindlustusameti selle projekti tegevusi rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste 2014-2021 programmi „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“ projekti „Alaealiste erikohtlemise süsteemi loomine“ vahenditest Justiitsministeeriumiga sõlmitava partnerlusleppe alusel.

Tõenduspõhine kiusamise ennetamine koolides – milleks ja kuidas?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial kirjutab ajakirjas Sotsiaaltöö. Artikkel ilmus numbris 4/2019.


Kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks on koostatud erisuguseid programme. Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nendest üks uuemaid. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine.

Kool peab tagama lapsele turvalisuse kogu koolipäeva jooksul ja ka igakülgse arengu – nii ütleb põhikooli ja gümnaasiumi seadus. Kiusamine vähendab turvatunnet ja on oluline riskitegur nii vahetute kui ka hilisemate pikaajaliste probleemide kujunemisel. Kiusamist esineb juba lasteaias, kuid kõige kriitilisem tundub olevat põhikooliaeg. Niisiis on väga tähtis tegeleda kiusamise ennetamisega juba varakult, nii lasteaias kui ka koolis. Kuid tõhus ennetus ei teki iseenesest, selleks on vaja eriteadmisi ja -oskusi. Siin on abiks teadus- ja tõenduspõhised programmid, näiteks KiVa.

Mis on ja mis ei ole kiusamine
Kuigi eesti keeles on sõnal kiusamine mitu tähendust, piiritletakse seda teaduskirjanduses selgemalt. Ühe levinud määratluse kohaselt on kiusamisel neli tunnust: kiusamine tähendab kaasinimesele tahtlikult ja korduvalt kahju tekitamist, mille käigus kiusaja kasutab ära oma üleolekut kannatavast poolest (Olweus 1993). Erinevalt elus ikka ette tulevatest konfliktidest, tülidest ja arusaamatustest on kiusamise puhul tegu tahtliku ning korduva kahjustamisega. Kusjuures kahju võib olla väga erinev, nii füüsiline, vaimne kui ka sotsiaalne, nagu näiteks tõrjumine või maine kahjustamine. Kiusamise jätkumist võimaldab osaliste ebavõrdsus: kannatajal on mingil põhjusel keeruline end kaitsta. Tegu on kahjustava suhtega, millest ohvril on raske välja tulla. Kiusamist esineb peaaegu igal pool, kus inimesed on sunnitud pikemat aega koos olema ja kus rühma normid lubavad kaaslaste alavääristamist. Tõhusaks kiusamise ennetamiseks ja aset leidnud juhtumite lahendamiseks on vaja tegeleda nii kiusajate kui ka ohvritega, samuti pealtvaatajatega, kelle käes on tihti kiusamise jätkumise või selle peatamise võti.

Miks on vaja kiusamisest rääkida?
Mitme aastakümne jooksul maailmas tehtud uuringud näitavad, et koolikiusamine kahjustab oluliselt kõigi osaliste vaimset tervist, edasijõudmist õppetöös ja ka hilisemat sotsiaalset toimetulekut. Teada on, et kiusamine ei piirdu kooliseintega, see tuleb lastega kaasa kooliteele, huviringidesse ja telefonis kojugi. Seega: tõhus kiusamise vähendamine koolis on oluline osa vaimse tervise edendamisest (Hodgins 2008). Kui võtta arvesse, et põhikooli ajal teisi kiusanud noortel on noores täiskasvanueas rohkem kui neli korda suurem tõenäosus olla politseis kuriteoga arvel (Olweus 2013), siis kiusamise ennetamine on ka osa vägivalla- ja kuriteoennetusest (Vägivalla ennetamise strateegia… 2015). Kaaslaste kiusamine võib olla omakorda hoopis lapse kodus või koolis esinevate probleemide tagajärg.

Kuidas kiusamist ennetada
Sageli öeldakse, et kõik probleemid saavad alguse kodust. Kiusamise puhul on see osaliselt õige. Tõepoolest, probleemid ja ebasobivad kasvatusviisid kodus võivad olla kiusamiskäitumise riskiteguriteks. Lapsevanematel on vaja rohkem teadmisi ja oskusi, et kiusamist ära tunda ning oma lapsi aidata. Ennetusprogrammide analüüside kohaselt annab lapsevanemate kaasamine ja harimine kiusamise teemal väga häid tulemusi. Toetavad ja terved suhted ning ennast ja teisi austava suhtumise hoidmine kodus on peamine viis kiusamise ennetamiseks. Lapse terve enesehinnangu eest hoolitsemine kaitseb nii kiusajaks kui ka ohvriks sattumise eest.

Kuid ainult kodus tehtavast ei piisa koolis toimuva kiusamise ärahoidmiseks. Kiusamine on grupinähtus ja kujuneb siis, kui grupis (klassis) kehtivad normid seda võimaldavad. Ja nii võibki ka igati tublist õpilasest saada kiusaja. Kui klassis on võimalik oma sotsiaalset staatust teistele kahju tehes tõsta või kindlustada, siis seda ka tehakse. Seega on väga oluline igas koolis ja klassis teadlikult kujundada käitumisnorme, mille kohaselt väärib lugupidavat kohtlemist iga inimene ja kõigil on õigus end koolis hästi tunda.

Teekond kiusamisvaba keskkonnani on pikk ja mitmetahuline. Kiusamist saab ja tuleb ennetada. Kuid mida siis selleks teha, kas tegutseda kõhutunde ja oma parima äranägemise järgi või usaldada teadust? Tervise Arengu Instituudi teadur Karin Streimann rõhutab oma hiljutises arvamusartiklis, et tõenduspõhine ennetus tegeleb teadusuuringutega kinnitatud asjaolude süstemaatilise mõjutamisega uuringutega tõhusalt kinnitatud viisidel. Ta põhjendab, miks ilma tõenduseta sekkumiste kasutamine võib osutuda kasutuks või lausa kahjulikuks, ressursside raiskamiseks, mistõttu kontrollitud tõhususega sekkumised jäävad piisavalt kasutamata, või lausa ebaeetiliseks (Streimann 2019).

Teadlased on teinud kiusamise uurimisel tõhusat tööd ja selgitanud välja, mida tasub kiusamise vähendamiseks teha ning mida mitte. Selliste teadmiste alusel on koostatud erisuguseid kiusamise vähendamise programme.

KiVa on abiks ennetamisel ja probleemide lahendamisel
Eesti koolidele kättesaadav KiVa programm on nende seas üks uuemaid, süsteemsemaid ja parimate tulemustega. KiVa katseuuringud näitavad, et juba pärast esimest kasutusaastat vähenevad oluliselt kõik kiusamise vormid, sh küberkiusamine. Positiivsete „kõrvalmõjudena” on täheldatud õpilaste ärevuse ja depressiivsuse vähenemist, empaatia ning kaaslaste kaitsmise, aga ka õpimotivatsiooni ja õpiedu suurenemist. KiVa mõju taga on tõhusad ennetustegevused: õppekavaga seotavad KiVa tunnid, milles saadakse teadmisi ning oskusi kiusamise äratundmiseks ja peatamiseks. Harivad ja abistavad materjalid on mõeldud nii õpetajatele kui ka lapsevanematele.

Paraku ei hoia ka kõige tõhusam ennetus kõiki juhtumeid ära. KiVa programm pakub koolidele kiusamisjuhtumite lahendamiseks tõhusaid mudeleid ja väljaõpet. Need mudelid koosnevad individuaal- ja grupivestluste sarjast, millest igaühel on oma eesmärk ning tegevused toimuvad kindlas järjekorras. Soome katseuuringus andsid 98% juhtumi lahendamises osalenud õpilastest positiivse tagasiside: kiusamine vähenes või lõppes. Ka Eesti koolide õpilaste tagasiside on olnud väga hea: 75-85% õpilastest annab oma juhtumi lahenemisele positiivse hinnangu. Kolmas oluline osa KiVa tegevustest koolis on olukorra järjepidev hindamine, st kuidas meil läheb? Selleks korraldatakse igal kevadel õpilasküsitlus. Küsitluse tulemuste ja personalilt kogutud tagasiside alusel analüüsitakse koos kooliperega tehtut ning selle tulemuslikkust.
KiVa programmi juba aastaid kasutanud koolipered toovad esile, et KiVa aitab kiusamise ennetamise ja väärtuskasvatuse läbi mõelda ning tõhusamalt toimima panna. KiVa juhendmaterjalid annavad õpetajatele nende tegevuses kindlustunnet ja see on väga tähtis.

Kuidas jõuab vajalik oskusteave kooli
Tõhusa ennetusprogrammi kvaliteetse kasutamise aluseks on hea ettevalmistus ja professionaalne jätkutugi. KiVa programmi kasutuselevõtt kestab peaaegu kogu õppeaasta, mille käigus läbivad koolituse nii koolijuht kui ka koolis tegutsev kiusamise ennetamise töörühm. Õpetajatele antakse ennetustegevuste tarvis juhised ja materjalid, sh virtuaalsed ressursid. Koolid, kus juba kasutatakse KiVa programmi, saavad jätkuvalt tuge aktiivse koostöövõrgustiku kaudu. Pakutakse personaalset mentorituge, kaks korda aastas täienduskoolituse võimalust, kokkusaamisi piirkondlike kogemusrühmadega, uudiskirju ja muud taolist. Seni on õnnestunud kõike seda koolidele pakkuda kolmandiku ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi toetusega ja kahe kolmandiku ulatuses erisuguste projektide ning annetuste abil. Litsentsitasuna on ka koolidel väike omaosalus. See on vajalik investeering meie laste paremasse tulevikku. Need samad lapsed on ju peagi ise lapsevanemad ja õpetajad.

Kuidas edasi?
Pea viis aastat tagasi asutati Eestis liikumine „Kiusamisvaba haridustee eest”. Sellesse kuuluvad organisatsioonid, kelle hulgas on ka KiVa programmi Eestis rakendav SA Kiusamisvaba Kool, koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga toetavad väga eriilmeliste tegevuste kaudu lasteaedu ning koole, kes soovivad kiusamist vähendada. Ühiselt koostati kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017), mis taotleb suuremat selgust ja süsteemsust kiusamise ennetamisel Eesti haridusasutustes. Pikk tee on veel minna, et tõenduspõhine oskusteave jõuaks kõigi haridusasutusteni ja meie lapsed saaksid kasvada turvalisemas ning vaimset tervist säästvamas keskkonnas.

KiVa teadus- ja tõenduspõhise programmi töötasid välja Turu Ülikooli teadlased. KiVa on lühend soomekeelsest nimetusest Kiusaamisen Vastainen ehk kiusamisvastane. Ametlik ja litsentsitud partner programmi levitamiseks Eestis on SA Kiusamisvaba Kool. Eesti koolides on KiVa programm aidanud kiusamist vähendada juba kuus aastat. Programmis on nii universaalsed kui ka juhtumipõhised tegevused kiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks. Eestis keskendutakse ennetustöös praegu 1.-6. klassidele, ent programm tervikuna, sealhulgas juhtumite lahendamiseks välja töötatud metoodikad, on kasutamiseks kogu koolis. Sihtasutuse meeskond soovib, et programm jõuaks senisest rohkem venekeelsete lasteni ning selle tegevused oleksid kättesaadavad ka 7.-9. klassidele. Kui 2018/2019. õppeaastal rakendas programmi u 15% Eesti koolidest, siis järgmisest sügisest kasutab KiVa programmi juba 90 kooli ja õppekohta ehk 18% Eesti üldhariduskoolidest. Vaata järele, kas sinu lapse kool on juba nende hulgas: www.kiusamisvaba.ee/kiva-koolid.


Viidatud allikad

Hodgins, M. (2008). Taking a health promotion approach to the problem of bullying. International Journal of Psychology and Psychological Terapy, 8 (1), 13–23.
Kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (2017). www.hm.ee/sites/default/files/kiusamisvaba_haridustee_kontseptsioon.pdf. (13.11.2019).
Olweus, D. (1993). Bullying at school: What we know and we can do. Oxford: Blackwell.
Olweus, D. (2013). School bullying: Development and some important challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751–780.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010). Riigi Teataja I, 16.06.2016, 8.
Streimann, K. (2019). Panustaks nüüd tulemuslikku ennetusse. Pärnu Postimees, 5. september. https://parnu.postimees.ee/6769942/karin-streimann-panustaks-nuud-tulemuslikku-ennetusse. (13.11.2019).
Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015−2020 (2015). www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vagivalla_ennetamise_strateegia_aastateks_2015-2020.pdf. (13.11.2019).
KiVa International (i.a). Is KiVa effective? www.kivaprogram.net/is-kiva-effective. (13.11.2019).

Kehaline kasvatus ja kiusamine – risk või võimalus?

,

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial jagab oma mõtteid ja teadmisi kehalise kasvatuse ning kiusamise võimalikest kokkupuutepunktidest.


Mind kutsuti hiljuti kiusamisest rääkima Eesti Koolispordi Liidu aastakonverentsile. Milline põnev väljakutse! Seetõttu sai tavapärasest sügavamalt vaadatud kiusamise omapärasid kehalise kasvatuse kontekstis. Jagan nüüd kogunenud tähelepanekuid ka kirjalikult. Nimelt on kehalise kasvatuse tunnid kiusamise uurijate pilgu läbi eripärane kontekst ja mitte ainult Eestis, vaid mujalgi maailmas. Seda eelkõike mitmete riskitegurite tõttu, mis kiusamist võimendada võivad.

Riikliku õppekava järgi on kehalise kasvatuse eesmärgid igakülgselt lapse tervet arengut toetavad. Kui vaatame RÕK lisas 8 toodud kehakultuuripädevuse seletust, on seal olulisel kohal nii suutlikkus (1) väärtustada kehalist aktiivsust ja tervislikku eluviisi elustiili osana, (2) hinnata oma kehalist vormisolekut, (3) leida endale sobilik liikumisharrastus, aga ka (4) valmisolek suhtuda sallivalt kaaslastesse, (5) järgida ausa mängu reegleid ning (5) väärtustada koostööd sportimisel ja liikumisel. Selliseid eesmärke silmas pidades võiks ju tõepoolest igas lapses kujuneda armastus liikumise vastu.

Aga kas see ka päriselt nii läheb? Või on õpilasi, kelle jaoks kehaline kasvatus on ikka veel see tund, kuhu minna ei taha? Üks vastumeelsuse põhjus võib peituda kiusamises.

Millised eripärased kiusamise riskid on seotud just kehalise kasvatusega?

  • Õpilaste erinevused kehalises vormisolekus ja suutlikkuses. Võistluslikud sportmängud toovad neid vahel eriti valusalt esile. Mida suurem on fookus võistlusel ja võrdlemisel, seda suurem on risk, et nõrgemaid tõrjutakse ja halvustatakse. Kui eesmärk on kõigis liikumisarmastuse kujundamine, tuleks väga selgelt otsida tasakaalu võistluslike ja mittevõistkuslike õppetegevuste vahel.
  • Uuringutest kerkib eriliselt esile kohmakus. See on osutunud oluliseks kiusamise riski ennustajaks isegi siis, kui õpilase sotsiaalmajanduslik staatus, akadeemiline edukus ja ülekaalulisus on arvesse võetud (Bejerot jt 2013).
  • On uuringuid, mille põhjal on teiste õpetajatega võrreldes liikumisõpetajatel sageli vähesem teadlikkus koolis tehtavast kiusuennetusest ja põhimõtetest (O’Connor & Graber, 2014) ning seetõttu ka vähesem suutlikkus kiusamist märgata ja ära tunda. Õpilaste hinnangul on 55% juhtudest liikumisõpetaja juures, kuid ei sekku (Li & Rukavina, 2015). Probleemina tõusetub ka kiusamist pealt nähes selle normaalseks pidamine või lausa naeruvääristamine ja kiusamise tõsiduse pisendamine (O’Connor & Graber, 2014; Li & Rukavina, 2012).
  • Eraldi teema on riietusruumid ja neis toimuv. Mitmed uurijad toovad välja, et riietusruumides toimub tavapärasest rohkem kiusamist. Olgu siis põhjuseks varjatus täiskasvanute eest, eriti haavatav olek riietumisel ja pesemise ajal (ning siis nt pildistamine, filmimine) või kõige sellega kaasnev ärevus pesemisel ja ebakindlus oma keha suhtes (Noret jt, 2015; Sandercock jt 2014). On õpilasi, kes hoiduvad kehalise tunnis pingutamast, kuna ei taha pärast pestes halba olukorda sattuda. Õpetaja peaks selliseid hoidumise ilminguid tähelepanelikult jälgima ja õpilastega delikaatselt vestlema. Õpilased siiski ei soovi olla räpased ja ülejäänud päeva higist haiseda.

Millised on meie võimalused olukorra parandamiseks?

Abiks on kindlasti kehalise kasvatuse õpetajate koolitamine kiusamise ja sellesse sekkumise teemadel, võttes arvesse just kehalise kasvatuse kontekstile omaseid riskitegureid. Koolipered saavad jälgida, et kehalise kasvatusega tegelevad kolleegid oleks ka kenasti kursis koolis kiusuennetuseks tehtavaga ega jääks kõrvale.

Teine suurem võimaluste ring peitub õpetaja pedagoogilistes valikutes: mida ja miks kehalise kasvatuse tunnis kasutatakse, alates näiteks võistkondade moodustamise viisidest. Nimelt on palju võimalusi, kuhu kiusamise risk on sisse kirjutatud (nt kaptenite valik). Ka võiks õpetaja üle vaadata tunnis tehtavate tegevuste nn varjatud õppekava: milliseid väärtushinnanguid me tunnitegevuste, põhimõtete ja valikute kaudu õpilastele kommunikeerime? Meenutagem kasvõi suvist arutelu rahvastepalli üle. Ka tuleks hoolikalt mõelda, kas ja millal on õpilaste omavaheline võrdlemine õpilase arenguks ja liikumisarmastuse kujunemiseks vajalik. Meeles tuleb pidada, et kõigile kohustuslik kehaline kasvatus ja selgelt saavutusele orienteeritud võistlussport on kaks üsna erineva eesmärgiga asja.

Peale füüsilise tervise toetamise võiks kehalise kasvatuse tundides rohkem tähelepanu saada ka vaimset ja sotsiaalset tervist toetavad valikud õppetegevustes: millised tegevused toetavad laste enesehinnangut ja võimaldavad igale eduelamusi? Kuidas saavutada õpilastega austavaid ja koostöiseid suhteid? Siin on oluline õpetaja isiklik eeskuju ja tegevuste käigus suhtlemisnormide teadlik kujundamine.

Igal juhul on kasuks, kui kehaline kasvatus on aktiivselt kaasatud kooli kiusamisvastasesse tegevusse, nt KiVa programmi. Kehalise kasvatuse õpetajad oma võimalustega on tegelikult võrratu ressurss kiusamise märkamisel ja juhtumite lahendamise edukuse jälgimisel!

Soovime kooliperedele rohkelt liikumisrõõmu alanud uuel aastal!

Bejerot, S., Plenty, S., Humble, A., & Humble, M. B. (2013). Poor motor skills: A risk marker for bully victimization. Aggressive behavior, 39(6), 453-461.
Li, W. & Rukavina, P. (2012). The Nature, Occurring Contexts, and Psychological Implications of Weight – Related Teasing in Urban Physical Education Programs. Research Quarterly for Exercise and Sport, 83 (2): 308–317.
Noret, N., Smith, A., Birbeck, N., Velija, P., & Mierzwinski, M. (2015). Bullying In School Sport.
O’Connor, J. A., & Graber, K. C. (2014). Sixth-grade physical education: An acculturation of bullying and fear. Research Quarterly for Exercise and Sport, 85(3), 398–408.
Sandercock, G.R.H., Ogunleye, A. & Viss, C. (2014). Associations between showering behaviours following physical education, physical activity and fitness in English schoolchildren. European Journal of Sport Science, 1-7.

Teaduspõhine või tõenduspõhine ennetusprogramm?

,
VEPA käemärgid

Eestis on olemas mitmeid algatusi ja programmilisi tegevusi, mille eesmärgiks on muuta õppekeskkond sõbralikumaks ja arendada laste sotsiaalseid ja enesekohaseid oskuseid. Tihti räägitakse neist tegevustest kui teadus- või tõenduspõhistest programmidest, mis püüavad ära hoida erinevaid negatiivseid tagajärgi – näiteks kiusamist, vaimse tervise probleeme, uimastite tarvitamist, vägivaldset käitumist, koolikohustuse mittetäitmist jne. Kas nad seda päriselt ka saavutavad ja kuidas seda teame, analüüsib Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann.

Teaduspõhist ja tõenduspõhist ennetusprogrammi võib eristada vastavalt sellele, kas rakendatavate tegevuste mõju laste oskustele, hoiakutele või käitumistele on hinnatud usaldusväärse eksperimentaalse uuringu raames. Teaduspõhine programm põhineb mingisugusel teadmisel (nt teoorial), aga pole teada, millist mõju tegelikult tegevuste rakendamine avaldab. Seetõttu tuleb teaduspõhise tegevuse rakendamisel ettevaatlikum olla ja selle mõju hoolikalt hinnata, et kindlustada soovitud tulemuste ja muutuste saavutamine.

Tõenduspõhine programm on seevastu varasemate eksperimentaalsete uuringute käigus näidanud erinevates kontekstides (nt erinevates riikides või regioonides) positiivseid tulemusi just nende näitajate osas, mida sooviti mõjutada [1] [2]. See tähendab, et kui plaaniti vähendada koolikiusamist, siis on uuringus mõõdetud, kas kiusamine on ajas suurenenud, jäänud samaks, või vähenenud. Kui aga plaaniti mõjutada laste vaimset tervist, siis on uuringus mõõdetud ajas toimuvaid muutuseid laste vaimse tervise olukorras.

Miks on tulemuslikkuse hindamine oluline?

Miks on vaja just eksperimentaalset uuringut kasutada programmi mõju hindamiseks? Eksperimentaalne uuring tähendab, et uuringusse on kaasatud ka kontrollgrupp või võrdlusgrupp ehk inimesed, kes tegevustest osa ei saa. Kõige usaldusväärsemaid järeldusi programmi mõju kohta saab teha siis, kui osalejate jagamine kontroll- ja sekkumisrühma toimub juhuvaliku alusel ning andmeid kogutakse nii programmi rakendamise eelselt kui järgselt. Ainult seeläbi saab võrrelda, kas sekkumisrühma tulemused muutusid võrreldes nendega, kes sekkumisest osa ei saanud. Rahulolu- või tagasiside küsimustikud, ekspertide arvamused või juhtumianalüüsid tegevuse tulemuslikkuse kohta infot ei anna, sest puudu jääb teadmine, mis oleks juhtunud mitte midagi tehes või tehes hoopis midagi muud.

Kas sellist keerulist ja pikaaegset uuringut on ikka vaja teha? Vahel tundub, et kui lastele tegevused meeldivad või õpetajad tunnevad, et neist on abi, siis suure tõenäosusega need on ka tulemuslikud. Tegelikult aga on mitmed populaarsed sotsiaal-, haridus- ja noorsootöö valdkonnas rakendatud sekkumised avaldanud hoopis negatiivset mõju laste heaolule. Näiteks on korraldatud õigusrikkumisi toime pannud noortele vanglakülastusi, et neid šokeerida tagasi nn õigele teele, kuid uuringute järgi on see hoopis suurendanud noorte õigusrikkumisi ja riskikäitumist [3].  Tihtipeale lähtutakse ennetustegevusi planeerides nende populaarsusest või „kõhutundest“, mis aga ei taga nende tulemuslikkust. Usaldusväärsetele uuringutele toetumine tagab lisaks tulemuste saavutamisele ka nende eetilisuse ehk kindlustab, et sekkumine ei põhjusta osalistele mingisugust kahju. See on eriti oluline töös lastega, kelle edasisele elule võivad tegevused pöördumatut mõju avaldada.

Mida teame Eesti ennetusprogrammide tulemuslikkusest?

Eestis on eksperimentaalselt hinnatud siiani kahe koolipõhise ennetusprogrammi – KiVa ja VEPA – tulemuslikkust. Kui KiVa programmi eesmärk on kiusamise vähendamine ja mõju-uuringus hinnati muutuseid kiusamise levimuses, sageduses ja ohvrite hulgas, siis VEPA programmi eesmärgiks on vähendada vaimse tervise probleeme ja luua õppimist toetav keskkond klassis. VEPA tulemuslikkuse uuring viidi läbi 2016-2018 a 42s koolis, kes juhuvaliku alusel jagati sekkumis- ja kontrollrühma. Laste käitumise ja vaimse tervise kohta koguti andmeid nii õpetajatelt, lastevanematelt kui lastelt kolmel erineval ajaperioodil – enne sekkumist esimese kooliaasta alguses, 1. ning 2. kooliaasta lõpus.

Uuring näitas, et metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpetajate hinnangul esimese kooliaasta lõpuks laste käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud raskused, teise kooliaasta lõpuks kasvas positiivne mõju veelgi [4]. Lastevanemate hinnangute alusel oli näha muutusi VEPA-ga kokku puutunud laste prosotsiaalses käitumises (kasvas hoolivus ja abivalmidus) ja emotsionaalsete raskuste (nt muretsemine, ärevus, nukrameelsus) vähenemisel. Kasvas ka õpetajate tõhusus klassi suunamisel ja õpilaste kaasamisel ning paranes klassi käitumine tervikuna. Kontrollklassides, kus VEPA-t ei rakendatud, taolisi muutusi ei toimunud. Kõige abistavam oli VEPA metoodika õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Täpsemat infot VEPA uuringutulemuste kohta leiab siit: https://www.vepa.ee/tutvustus/tulemused-eestis/

Mitmed Eestis tehtud uuringud on näidanud, et koolidele suunatud programme ja projekte on liiga palju ning koolidel on raske mõista, kuidas valikuid teha [5]. Tuntakse puudust kvaliteedimärgisest, mis aitaks panustada rohkem aega ja ressurssi töötavatesse metoodikatesse. Kõige usaldusväärsemad andmed koolipõhiste programmide tulemuslikkuse kohta nii Eestist kui mujalt maailmast on hetkel olemas KiVa ja VEPA programmi osas. Tõenduspõhisuse kvaliteedimärgis tähendab, et neid programme kasutades saavutavad koolid mõõdetavaid tulemusi ja panustavad laste heaolu toetamisse usaldusväärseid metoodikaid kasutades.

Kasutatud allikad:
[1] Edovald, T. (2015). Tõenduspõhine sekkumine – vaenlane või abimees töös laste ja peredega? Sotsiaaltöö, 4, 63–70.
[2] Streimann, K. (2017). Tõenduspõhine praktika ja selle rakendamine. Sotsiaaltöö, 4, 64−71.
[3] Petrosino  A, Turpin‐Petrosino  C, Hollis‐Peel  ME, Lavenberg  JG. ‘Scared Straight’ and other juvenile awareness programs for preventing juvenile delinquency. Cochrane Database of Systematic Reviews 2013, Issue 4. Art. No.: CD002796. DOI: 10.1002/14651858.CD002796.pub2.
[4] Streimann, K., Selart, A., Trummal, A. (2019). Effectiveness of a Universal, Classroom-Based Preventive Intervention (PAX GBG) in Estonia: a Cluster-Randomized Controlled Trial. Prevention Science. https://doi.org/10.1007/s11121-019-01050-0
[5] Streimann, K. (2019). Riskikäitumise ennetamine paikkonnas. Rahvatervise spetsialistide rühmaintervjuude kokkuvõte. Tallinn: Tervise Arengu Instituut

Kiusatavale tuleb näidata, et ta pole üksi

Kalmetu koolinoored teavad, kuidas kiusatavale toeks olla – vahel piisab ka heast sõnast või naeratusest.

 

Allikas: Postimees Juunior. Autor Adele Johanson

Kas sina tunned ära koolikiusamise? See pole sugugi nii lihtne. Üks on kindel – kiusatav vajab sinu tuge ja sekkumist, kui tal endal on julgust vähe.

Augustikuus valiti Viljandimaal asuv Kalmetu põhikool aasta kiusuennetajaks. Koolis on juba aastaid tegeletud sellega, et kiusamine saaks õpilaste hulgast välja juuritud. Näiteks viiakse Kalmetu põhikoolis läbi Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programmi tunde. Nendes räägitakse lastele, kuidas kiusamist ära tunda, mille poolest see tavalisest tülist või naljast erineb ning mida teha siis, kui koolikaaslane õelutseb. Seepärast küsisin koolilastelt, kuidas neil kiusamisega lood on ning kuidas taolisi olukordi lahendada. Oma mõtteid jagasid Kedi (8), Kadri (II), Romet (9), Pärtel (11) ja Gert (11).

Oli näha, et kiusuennetuse tundides olid kõik lapsed olnud hoolikad ning oskasid õigeid võtteid seletada ka täiskasvanud reporterile. «Nali on see, kui kõik naeravad, kiuslik nali on aga see, kui kellelegi tehakse paha tuju ja tal on pärast kehv olla,» ütles Pärtel. Samas teadsid lapsed, et iga tüli või nalja puhul ei maksa kohe arvata, et see on koolikiusamine. Kadri märkis, et nali juhtub ühe korra, kiusamine toimub aga pikema aja jooksul.

«Kui sa päris kindel ei ole, kas tegemist on kiusamisega või ei, siis võib oodata. Kui sa aga oled kindel, et kedagi kiusatakse, siis tasub pöörduda õpetaja poole või rääkida sõpradega, et midagi sellist on juhtunud,» seletas Kadri. «Saab teha ka nii, et sa lihtsalt ei pööra kiusajale tähelepanu, ei hakka tema õelate naljade peale naerma ja siis ta jätab kiusamise järele,» lisas Romet.

Üksikud kiusuohvrid

Kalmetu kool on üsna pisike maakool. Lapsi on seal pisut üle saja ning klassid on väikesed. Seepärast on erinevate klasside lapsed üsna lähedased ja teavad üksteise probleemidest. Kadri sõnul on nende klassis olnud päris palju kiusamisjuhtumeid. Ta arvab, et kiusajate küüsi jäävad ning abi vajavad tihti näiteks need õpilased, kel on hügieeniga probleeme. Ta teab ka tüdrukuid, keda kiusatakse nende perekonna pärast. 8-aastane Kedi lisas, et kiusatavad tunnevad ennast kindlasti väga üksikuna. Seega on neile oluline igasugune tugi, mida sõber või tuttav saab pakkuda.

Gert meenutas aga, et nende klassis on kiusatud lapsi, kes ei julge midagi vastu öelda ega julge ka ise õpetaja poole pöörduda. Kiusamisvaba Kooli programmis on ka selle vastu rohtu. Kui keegi ei leia endas vaprust murest ja kiusust rääkida, võib ta oma loo kirja panna ja jätta selle kooli raamatukogus olevasse murekasti. Koolis on kiusuprogrammi töötajad, kes selle kätte saavad ja hakkavad olukorda lahendama.

Kiusamine ei mõjuta ainult paari last, vaid kogu klassi ja kooli. «Kui on näha, et üks inimene meie klassis kiusab kedagi, siis võibolla hakkavad teised klassid ka arvama, et meie klass on kuidagi imelik,» arvas Kadri. «Kui kiusatav mõtleb pidevalt sellest, kuidas kiusamist vältida, siis ta ei saa hästi õppida,»
rääkis Gert veel kiusamise mõjust.

Kadri on alati kiusamise ohvritele meelde tuletanud, et nad ei pea kiusajat kartma. Ka kõrvalseisja võiks vahele astuda ja kiusatavat kaitsta. Seda tehes ei pea kartma, et ta hakkab järgmisena sinu üle nalja tegema. Koos ongi julgem kiusajale vastu hakata.

Kiusuvaba kooli programmi juht Hestia Mirka tõi välja, et tegelikult vajab abi ka kiusaja, kes võibolla ei näegi iseennast nii halvas valguses. «Laps, kes enda meelest teebki nalja, satub vastamisi faktiga, et ta on nüüd koolikiusaja. Mõni ehmub selle peale väga, sest ta ei pruugi ise sellest aru saadagi,» rääkis Mirka. Tema sõnul piisab enamasti mõnest vestlusringist lapse, kiusuprogrammi töötajate ja vanematega ning ka keerulised olukorrad saavad lahendatud.

Kas teadsid?

Seitse aastat tagasi loodi üle-eestiline programm Kiusamisvaba Kool, mille eesmärk on muuta Eesti koolid kiusamisvabaks.

Õpilast kiusatakse, kui:

• temale tehakse inetuid või haiget tegevaid asju, naerdakse tema üle;

• teda lüüakse, togitakse, tõugatakse või ähvardatakse, näiteks pannakse ta luku taha;

• kaasõpilased püüavad teha nii, et ta teistele ei meeldiks, rääkides tema kohta valesid või saates õelaid kirjakesi;

• tema kohta postitatakse internetti või õppidesse alandavaid pilte, videoid ja sõnumeid;

• teda eiratakse täielikult, arvatakse ta oma sõprade grupist välja või jäetakse ta meelega tegevustest kõrvale;

• talle tehakse veel muulgi viisil kahju ja haiget.

Mida teha, kui sind kiusatakse?

• Pea meeles, et sina pole toimunus süüdi! Kiusaja tahabki, et tunneksid end halvasti – siis tunneb ta ise end tähtsana.

• Kui sul endal ei õnnestu kiusamist peatada, siis otsi abi – räägi toimuvast usaldusväärsele täiskasvanule kodus või koolis.

• Aruta täiskasvanuga, m illist abi temalt ootad. Räägi ka oma hirmudest ja kõhklustest, mida abi paludes tunned, nii saab abistaja nendega arvestada.

• Kindlasti räägi kiusamisest mõnele koolipere liikmele – õpetajale, psühholoogile või Kiusamisvaba Kooli programmi liikmele. Nemad teavad, kuidas sind aidata.

ALLIKAS: KIUSAMISVABA KOOL

Aasta kiusuennetaja kool 2019 on Kalmetu Põhikool

,

SA Kiusamisvaba Kool andis eile, 22. augustil KiVa-koolide suvekoolis juba teist korda välja aasta kiusuennetaja kooli tiitli, mille pälvis sel aastal Kalmetu Põhikool Viljandimaalt. Kalmetu Põhikool on KiVa programmi rakendanud juba kuus aastat ehk alates 2013. aasta sügisest.

Tiitli väljaandmise eesmärk on väärtustada kooliperede pühendumist ennetamis- ja sekkumistegevustele ehk teisisõnu soovib sihtasutus täiendavalt tunnustada neid koole, kes kasutavad maksimaalselt ära uuringutega kontrollitud programmi ja süsteemi, pingutades selle nimel, et kiusamist jääks aina vähemaks.

“Kalmetu Põhikool on kool meie täitsa esimesest lennust ehk teisisõnu julges juba 2013. aastal võtta vastu väljakutse katsetada kiusuennetusprogrammi, mille mõju oli põhjalikult tõestatud küll Soomes, ent Eestis polnud midagi nii süsteemset koolidele varem võimaldatud,” sõnas sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar. “Ja kuigi kuue kasutusaasta jooksul on loomulik, et tuleb ette väsimust ja motivatsioonikadu, tegi Kalmetu Põhikool 2018/2019. õppeaastal väga eeskujulikku ja põhjalikku tööd. Kalmetu kool on hea näide, et ka väikestes koolides on süsteemne kiusuennetus väärtuslik, aidates kujundada nii täiskasvanute kui laste hoiakuid ning seda – nagu näitavad kooli õpilasküsitluse tulemusedki – mõjusalt.”

“Tunneme uhkust ja suurt rõõmu, et meie tehtud tööd ja pingutusi on märgatud. Saadud tiitel annab veelgi rohkem energiat, et minna vastu uutele väljakutsetele, tagamaks kõigile lastele koolirõõm,” ütles Kalmetu Põhikooli KiVa-tiimi juht Hestia Mirka. “Meeldiv on kuuluda KiVa-koolide toetavasse perre ja tegutseda ühise eesmärgi nimel!”

Aasta kiusuennetaja kooliks sai kandideerida iga vähemalt 2 aastat KiVa programmi kasutanud kool, kes selleks ise soovi avaldas. Tiitlisaaja välja selgitamiseks võeti arvesse nii kooli õpilasküsitluse tulemusi, KiVa rakendamise näitajaid personali tagasiside põhjal kui ka osalemisaktiivsust Kiusamisvaba Kooli poolt pakutavatel täienduskoolitustel. Boonuspunkte andsid ka kõik koolipoolsed lisategevused KiVa teadmiste ja oskuste laiemaks levitamiseks.

Lisaks Kalmetu Põhikoolile tõsteti esile ka eelmisel aastal kiusuennetaja tiitli pälvinud Kuusalu Keskkooli ning Rocca al Mare Kooli, kes on möödunud õppeaastal pühendunult kiusuennetusega tegelenud ning KiVa programmi rakendanud.

Aasta kiusuennetaja kooli tiitliga pärjatud Kalmetu Põhikooli KiVa-meeskonda tunnustas auhinnakruiisiga Stockholmi hea koostööpartner Tallink. Samuti aitasid äramärgitud koolide KiVa-tiime auhindadega tunnustada Telia Eesti AS ja Linea Shop. SA Kiusamisvaba Kool tänab suvekoolis osalenute füüsilise ja vaimse heaolu toetamise eest ka Viljandi Kutseõppekeskust ning ASi Kalev. 

Aasta kiusuennetaja kooli tiitlit annab SA Kiusamisvaba Kool välja igal aastal alates 2018. aasta suvest.

SA Kiusamisvaba Kool asutati 2012. aastal missiooniga muuta Eesti koolid kiusamisvabaks. Selleks töötatakse välja tõenduspõhised meetmeid, aidatakse koole kiusamisvastaste meetmete kasutusele võtmisel ning tegeldakse teadlikkuse tõstmisega kiusamise, selle vähendamise ja ohjeldamise viiside kohta.

Heategevuslike harilike ostuga saab toetada kiusamise vähendamist Eesti koolides

,

1. augustist on Tallinna ja Tartu Kaubamajast võimalik soetada heategevuslikke harilikke pliiatseid ning Penteli kirjutusvahendeid, mille müügituluga toetatakse Kiusamisvaba Kooli Sihtasutust ja KiVa kiusuennetusprogrammi rakendamist Eesti koolides.

Kirjutusvahendite ostuga saab aidata kasvatada tõendus- ja teaduspõhist KiVa programmi kasutavate koolide arvu. Soome teadlaste välja töötatud KiVa programm on Eesti koolides juba 6 aastat aidanud kiusamist vähendada.

„Sel sügisel kasutatakse KiVa programmi ligi 90 koolis ja õppekohas üle Eesti. Soovime aga nii uusi koole oma võrgustikku otsides kui ka olemasolevaid järjepidevalt toetades, et programm jõuaks senisest võrdsemalt ka venekeelsete lasteni ning tegevused ulatuksid ka kolmanda kooliastme ehk 7.-9. klassideni. On tänuväärne, et ka Kaubamaja peab kiusuennetust oluliseks ja toetab meid sel teekonnal heategevuskampaaniaga,” ütles SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht Triin Toomesaar.

Kiusuennetuslike sõnumitega heategevuslikud tooted ning ka Penteli kirjutusvahendid on müügil Tallinna ja Tartu Kaubamaja Lastemaailmas, Tallinnas Viru Keskuse aatriumis, Kaubamaja Galeriis ja Tartu Kaubamaja aatriumis ning Kaubamaja e-poes.

„Kaubamaja leiab, et kõikidel lastel on õigus muretule ja õnnelikule lapsepõlvele. Oskust märgata nii rõõme kui muresid on selle juures võimatu üle hinnata. Väga oluline on, et lapsed ise, lähedased täiskasvanud nii kodus kui koolis oskaksid näha märke, mis viitavad kiusamisele, ning suudaksid pakkuda ka toetust ja abi,“ rääkis Kaubamaja AS turundusdirektor Enel Kolk. „Oleme läbi aastate toetanud erinevaid lastele suunatud heategevuslikke projekte ning meil on väga hea meel, et saame sellesügisese koolikampaaniaga anda oma panuse KiVa programmi arendamisse.”

Kampaania kestab 1. augustist 7. septembrini.

Heategevuskampaania raames toimub neljapäeval, 15. augustil kl 17.00 Viru Keskuse aatriumis arutelu „Kuidas märgata varakult koolikiusamise ohumärke, kuidas ennetada ja vähendada kiusamist koolis ja koolidest väljaspool?“ Vestlusringis osalevad laulja ja kolme lapse ema Luisa Rõivas ning laulja Sissi Nylia Benita, arutelu juhib SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht Triin Toomesaar.

“Oleme Taaviga koos erinevaid lastele suunatud heategevuslikke projekte aastate jooksul toetanud. KiVa programm on meie pere kõigi liikmete meelest väga vajalik osa koolipäevast ja hindame Kiusamisvaba Kooli meeskonna panust kiusamist koolides vähendada kõrgelt,” rääkis Luisa Rõivas. “Oluline on, et oskaksime märgata ja abi anda ning usun, et KiVa programm on vajalik nii lastele kui kõigile lastevanematele. Usaldus lapse, vanema ja kooli vahel on see, mis toob mured koju ja nii on võimalik ka neile muredele lahendused leida. Proovime kõik koos märgata ja aidata!”

Lisaks Kaubamajale saab harilikke pliiatseid tellida ka SA Kiusamisvaba Kooli käest (miinimumkogus 4 pliiatsit), kirjutades aadressil klelia.peterson@kiusamisvaba.ee.