Kehaline kasvatus ja kiusamine – risk või võimalus?

,
Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial jagab oma mõtteid ja teadmisi kehalise kasvatuse ning kiusamise võimalikest kokkupuutepunktidest.

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja uuringukoordinaator Kristiina Treial jagab oma mõtteid ja teadmisi kehalise kasvatuse ning kiusamise võimalikest kokkupuutepunktidest.


Mind kutsuti hiljuti kiusamisest rääkima Eesti Koolispordi Liidu aastakonverentsile. Milline põnev väljakutse! Seetõttu sai tavapärasest sügavamalt vaadatud kiusamise omapärasid kehalise kasvatuse kontekstis. Jagan nüüd kogunenud tähelepanekuid ka kirjalikult. Nimelt on kehalise kasvatuse tunnid kiusamise uurijate pilgu läbi eripärane kontekst ja mitte ainult Eestis, vaid mujalgi maailmas. Seda eelkõike mitmete riskitegurite tõttu, mis kiusamist võimendada võivad.

Riikliku õppekava järgi on kehalise kasvatuse eesmärgid igakülgselt lapse tervet arengut toetavad. Kui vaatame RÕK lisas 8 toodud kehakultuuripädevuse seletust, on seal olulisel kohal nii suutlikkus (1) väärtustada kehalist aktiivsust ja tervislikku eluviisi elustiili osana, (2) hinnata oma kehalist vormisolekut, (3) leida endale sobilik liikumisharrastus, aga ka (4) valmisolek suhtuda sallivalt kaaslastesse, (5) järgida ausa mängu reegleid ning (5) väärtustada koostööd sportimisel ja liikumisel. Selliseid eesmärke silmas pidades võiks ju tõepoolest igas lapses kujuneda armastus liikumise vastu.

Aga kas see ka päriselt nii läheb? Või on õpilasi, kelle jaoks kehaline kasvatus on ikka veel see tund, kuhu minna ei taha? Üks vastumeelsuse põhjus võib peituda kiusamises.

Millised eripärased kiusamise riskid on seotud just kehalise kasvatusega?

  • Õpilaste erinevused kehalises vormisolekus ja suutlikkuses. Võistluslikud sportmängud toovad neid vahel eriti valusalt esile. Mida suurem on fookus võistlusel ja võrdlemisel, seda suurem on risk, et nõrgemaid tõrjutakse ja halvustatakse. Kui eesmärk on kõigis liikumisarmastuse kujundamine, tuleks väga selgelt otsida tasakaalu võistluslike ja mittevõistkuslike õppetegevuste vahel.
  • Uuringutest kerkib eriliselt esile kohmakus. See on osutunud oluliseks kiusamise riski ennustajaks isegi siis, kui õpilase sotsiaalmajanduslik staatus, akadeemiline edukus ja ülekaalulisus on arvesse võetud (Bejerot jt 2013).
  • On uuringuid, mille põhjal on teiste õpetajatega võrreldes liikumisõpetajatel sageli vähesem teadlikkus koolis tehtavast kiusuennetusest ja põhimõtetest (O’Connor & Graber, 2014) ning seetõttu ka vähesem suutlikkus kiusamist märgata ja ära tunda. Õpilaste hinnangul on 55% juhtudest liikumisõpetaja juures, kuid ei sekku (Li & Rukavina, 2015). Probleemina tõusetub ka kiusamist pealt nähes selle normaalseks pidamine või lausa naeruvääristamine ja kiusamise tõsiduse pisendamine (O’Connor & Graber, 2014; Li & Rukavina, 2012).
  • Eraldi teema on riietusruumid ja neis toimuv. Mitmed uurijad toovad välja, et riietusruumides toimub tavapärasest rohkem kiusamist. Olgu siis põhjuseks varjatus täiskasvanute eest, eriti haavatav olek riietumisel ja pesemise ajal (ning siis nt pildistamine, filmimine) või kõige sellega kaasnev ärevus pesemisel ja ebakindlus oma keha suhtes (Noret jt, 2015; Sandercock jt 2014). On õpilasi, kes hoiduvad kehalise tunnis pingutamast, kuna ei taha pärast pestes halba olukorda sattuda. Õpetaja peaks selliseid hoidumise ilminguid tähelepanelikult jälgima ja õpilastega delikaatselt vestlema. Õpilased siiski ei soovi olla räpased ja ülejäänud päeva higist haiseda.

Millised on meie võimalused olukorra parandamiseks?

Abiks on kindlasti kehalise kasvatuse õpetajate koolitamine kiusamise ja sellesse sekkumise teemadel, võttes arvesse just kehalise kasvatuse kontekstile omaseid riskitegureid. Koolipered saavad jälgida, et kehalise kasvatusega tegelevad kolleegid oleks ka kenasti kursis koolis kiusuennetuseks tehtavaga ega jääks kõrvale.

Teine suurem võimaluste ring peitub õpetaja pedagoogilistes valikutes: mida ja miks kehalise kasvatuse tunnis kasutatakse, alates näiteks võistkondade moodustamise viisidest. Nimelt on palju võimalusi, kuhu kiusamise risk on sisse kirjutatud (nt kaptenite valik). Ka võiks õpetaja üle vaadata tunnis tehtavate tegevuste nn varjatud õppekava: milliseid väärtushinnanguid me tunnitegevuste, põhimõtete ja valikute kaudu õpilastele kommunikeerime? Meenutagem kasvõi suvist arutelu rahvastepalli üle. Ka tuleks hoolikalt mõelda, kas ja millal on õpilaste omavaheline võrdlemine õpilase arenguks ja liikumisarmastuse kujunemiseks vajalik. Meeles tuleb pidada, et kõigile kohustuslik kehaline kasvatus ja selgelt saavutusele orienteeritud võistlussport on kaks üsna erineva eesmärgiga asja.

Peale füüsilise tervise toetamise võiks kehalise kasvatuse tundides rohkem tähelepanu saada ka vaimset ja sotsiaalset tervist toetavad valikud õppetegevustes: millised tegevused toetavad laste enesehinnangut ja võimaldavad igale eduelamusi? Kuidas saavutada õpilastega austavaid ja koostöiseid suhteid? Siin on oluline õpetaja isiklik eeskuju ja tegevuste käigus suhtlemisnormide teadlik kujundamine.

Igal juhul on kasuks, kui kehaline kasvatus on aktiivselt kaasatud kooli kiusamisvastasesse tegevusse, nt KiVa programmi. Kehalise kasvatuse õpetajad oma võimalustega on tegelikult võrratu ressurss kiusamise märkamisel ja juhtumite lahendamise edukuse jälgimisel!

Soovime kooliperedele rohkelt liikumisrõõmu alanud uuel aastal!

Bejerot, S., Plenty, S., Humble, A., & Humble, M. B. (2013). Poor motor skills: A risk marker for bully victimization. Aggressive behavior, 39(6), 453-461.
Li, W. & Rukavina, P. (2012). The Nature, Occurring Contexts, and Psychological Implications of Weight – Related Teasing in Urban Physical Education Programs. Research Quarterly for Exercise and Sport, 83 (2): 308–317.
Noret, N., Smith, A., Birbeck, N., Velija, P., & Mierzwinski, M. (2015). Bullying In School Sport.
O’Connor, J. A., & Graber, K. C. (2014). Sixth-grade physical education: An acculturation of bullying and fear. Research Quarterly for Exercise and Sport, 85(3), 398–408.
Sandercock, G.R.H., Ogunleye, A. & Viss, C. (2014). Associations between showering behaviours following physical education, physical activity and fitness in English schoolchildren. European Journal of Sport Science, 1-7.