Koroonaviirus, e-õpe, sotsiaalne isolatsioon ja küberkiusamine: kuidas toetada meie õpilasi

,
Ole küberlahke!

Refereeringu dr Sameer Hinduja, kogenud küberkiusamise uurija 16. märtsil 2020. aastal Küberkiusamise Uurimise Keskuse (Cyberbullying Research Center, CRC) veebilehel avaldatud postitusest koostas Kristiina Treial. Originaalpostitus inglise keeles CRC veebilehel siin.


Koroonaviirus on praeguseks mõjutanud koolide tegevust praktiliselt kõikjal maailmas. Laste ja perede turvalisus ning tervis on esmatähtsad ja seetõttu on tõsised piirangud vajalikud. Eriolukord on kaasa toomas aga ka planeerimatuid tagajärgi, mis vajavad nii psühholoogide, kiusuennetajate kui ka kõigi teiste tähelepanu.

Kogenud küberkiusamise uurija dr Sameer Hinduja toob välja kolm peamist muret ja teeb ettepanekuid, kuidas neid muresid ennetada või lahendada.

  1. Piiratud ligipääs haridustöötajate pakutavale nõustamisele ja juhendamisele. Distantsõppel pole õpilastel võimalust lihtsalt astuda tugispetsialisti või õpetaja juurde, et oma muredest rääkida või nõu küsida. Hooliv ja toetav suhe õpetajaga on eriti oluline just riskirühma lastele. Sellest lähtuvalt, hea õpetaja:
    1. Hoia iga õpilasega mingil viisil ühendust, vähemalt poolregulaarseltki. Tuleta meelde, et oled nende jaoks olemas ja valmis aitama.
    2. Eriti tähtis on hoida kontakti nende väheste õpilastega, kelle puhul tead, et nad vajavad seda kontakti, julgustavaid sõnu, hoolimist. Jälgi, et suhtlus oleks korrektne, kooskõlas kooli kokkulepitud e-suhtluse reeglitega. Kui kardad, et kirjavahetusest võib probleeme tulla, pane nt õpilast toetav tugispetsialist või keegi muu koolis kokkulepitud isik e-kirja kaas-saajaks.
    3. Pea nende individuaalsete kontaktide kohta päevikut, kuhu märgid kontaktide ajad ja väikesed kokkuvõtted olulisemate teemade kohta.
    4. Võid kaaluda ka toetusgruppide pidamist üle võrgu.
  2. Õpilaste suurem isoleeritus. Inimesed taluvad üksi olemist erinevalt. Isegi introvertsete eelistustega täiskasvanud vajavad aeg-ajalt inimkontakti, lapsed veelgi enam. Kui keeruline võib praegune olukord olla aga suurema suhtlemisvajadusega ekstravertidele? Õpilased suure tõenäosusega kogevad mõlemal juhul isoleerituse rasket tunnet, sest nad ei saa kooli minna ja oma eakaaslastega vahetult suhelda. Seda isegi siis, kui nad omavahel aktiivselt interneti vahendusel suhtlevad. Veel keerulisem on neil, kel ka nutikate suhtlusvahendite kasutus on piiratud. Sotsiaalsed suhted on olulised nii aju arenguks kui käitumisvalikute kujunemiseks ja kui nende kahe aspekti koostöö on problemaatiline või häiritud, on suurem risk vaimse tervise häireteks (meeleoluhäired näiteks). Teismeiga on sellises arengus eriti kriitiline periood.
    1. Olgem isolatsioonist ärritunud laste ja teismeliste suhtes kannatlikud. Nad püüavad muutunud oludes kohaneda – nagu meiegi. 
    2. Lapsevanemad võiks olla lastele sotsiaalseid kontakte võimaldades loovad: kuidas saaks vaba suhtlus toimuda distantseerumise nõudeid eiramata? Võimaldagem ja toetagem laste ja noorte vahetut internetisuhtlust sõpradega (nt Skype, FaceTime vm otsesuhtlus nende eelistatud rakendustes).
    3. Füüsiline aktiivsus aitab rahustada meeli ja toetada kognitiivset arengut, seega innustagem lapsi liikuma, jälgides samal ajal eriolukorra reegleid.
  3. Küberkiusamine tõenäoliselt sageneb. Kui nutiseadmed ja sotsiaalmeediaplatvormid muutusid õpilaste hulgas üldlevinuks, kasvasid ka küberkiusamise tasemed. Nüüd on surve sotsiaalmeediat kasutada veelgi suurem ja risk küberkiusamiseks samuti. Osa õpilasi käitub kaaslaste suhtes haigettegevalt (postitustes, kommentaarides) kas eespool kirjeldatud või ka muudel põhjustel (st kriisis on igaüks pinges, inimeste vahel on rohkem arusaamatusi ja enesekaitse on esiplaanil). Mõned sellistest postitustest võivad olla leebemad ja harjumuspärased, mõned neist aga tõsised, uudsed ja haavavad kogemused. Seda eriti sotsiaalmeedias veel vähekogenud õpilaste jaoks. Tuleb ka meeles pidada, et lapsed on vanematele küberkiusamisest rääkides eriti kõhklevad ja pigem hoitakse need kogemused endale. Kui koolimajas on õpetajal võimalik märgata ja abistada koridoris nukrutsevat õpilast, siis distantsõppel jääb see võimalus ära. 

    Samuti võib suureneda ksenofoobne/rassistlik küberkiusamine. Koroonat tajutakse kohati  “välismaise” viirusena ja osad rahvusrühmad, nt Aasia päritoluga, võivad sattuda seetõttu rünnakute alla. On oluline, et me märkaks teadmatusest tekkinud väärarusaamu ja valeväiteid ning korrigeeriks neid faktidele toetudes, laskmata valedel ja eelarvamustel levida. 

    1. Õpetajad, seadke paika lugupidava veebisuhtluse reeglid, sellega ei tasu oodata. Selgitage, et teiste ka veebis halvasti kohtlemisel on kindlad tagajärjed (selgitage, millised tagajärjed teie koolis kehtivad, isegi juhul, kui mõni neist rakendub alles ajal, mil koolis käimine taastub). 
    2. Jälgige õpilaste suhtlust nii palju kui võimalik ja julgustage õpilasi kasvõi ekraanipilte jagades teile märku andma, kui keegi teeb liiga ja rikub reegleid. Vajadusel õpetage lastele, kuidas ekraanipilte teha ja kuidas kiusamisest või väärkohtlemisest teada anda.
    3. Ja muidugi toetage igal võimalusel ja igas keskkonnas, kus õppimine ja suhtlus toimub, õpilaste omavahelisi häid suhteid. Need vajavad eraldi tähelepanu ja pingutust.

Lõpetuseks mõned soovitused dr Sameer Hindujalt ka sotsiaalmeedia ettevõtetele. Praegu on väga kriitiline ja eriline aeg, mis pakub ka võrratuid võimalusi. Looge ja/või tooge esile küberkiusamist puudutavat sisu, veebiturvalisuse portaale, lahedaid soovitusi ja abistavaid videosid nii lapsevanematele, õpetajatele kui lastele! Vaadake üle ka kasutajate turvalisust ja heaolu käsitlevad reeglid ja võimalused oma rakendustes ja portaalides. Väärtustagem koos turvalist ja lugupidavat suhtlemist veebis.