Kuidas jõuda selleni, et ükski koolipere liige ei kannataks kiusamise all?

Sellel nädalal on tekkinud tervitatav arutelu õpetajate poolt kogetud kiusamise või väärkohtlemise üle. Tõuke andis selleks Martin Ehala 22. jaanuaril Postimehes ilmunud artikkel, milles autor võtab kokku enda poolt läbiviidud küsitluse tulemused ja kogutud kogemused. Pilt on esmapilgul ehmatav! Samas võtkem vaadata ka selle esmapilgu taha. Võtkem küsida, kuidas selline pilt on tekkinud ja mida meil selle probleemi kohta veel teada on.

Näiteks oleks hea meelde tuletada, et kiusamiseks peetakse korduvat ja tahtlikku kahjustamist ebavõrdsel positsioonil olevate inimeste vahel. Iga lugupidamatut tegu või väärkohtlemist ei saa alati võrdsustada kiusamisega. Kui lugeda näiteks lugupidamatu käitumise kirjeldust Martin Ehala läbiviidud küsitluses, siis milline lapsevanem ei oleks elu jooksul mõnda neist kirjeldatud käitumistest oma lapse poolt kogenud? Kas laps siis kiusab oma vanemat või on tegemist millegi muuga? Samal ajal tuleb arvestada, et kellegi kiusamist objektiivselt hinnata ongi keeruline ja kannatamine ongi väga subjektiivne kogemus. Ilmselgelt on õpetajaametis probleem korduvate ebamugavate kogemustega olemas.

Küsitluse autor on ise kenasti rõhutanud, et hoolimata arvestatavast vastajate hulgast ei pruugi kujunenud valim anda usaldusväärset pilti kogu Eesti õpetajaskonna kogemustest. Anna-Liisa Blaubrük 25. jaanuari Õpetajate Lehes kirjeldab oma arvamusloos teist võimalikku vaadet – enamik õpetajaid teeb oma tööd rõõmuga ja saab ettetulevate probleemidega kenasti hakkama.

Aga kuidas siis lood on? Õnneks on meil siin võimalus kõrvale otsida rangematele nõuetele vastavaid teadusuuringuid. Needki osutavad kiusamiskogemuse laiale levikule õpetajate hulgas. Õpetajate kokkupuuteid kiusamisega on uuritud varasemalt näiteks Tartu Ülikooli dotsendi Kristi Kõivu eestvedamisel (Kõiv, 2011, 2015; 2017; Tikk, 2017).

Kõiv on võrrelnud rohkem kui poolesaja õpetaja kogemuste põhjal olukorda 2003. ja 2013. aastal ning leidnud, et kiusamise all kannatamine oli 2013. aastal õpetajate hulgas oluliselt levinum kui 10 aastat varem, kusjuures üle 20% õpetajatest kannatas viimase poole aasta jooksul mõne õpilastepoolse ja peaaegu sama palju mõne kolleegidepoolse kahjustamise vormi all (Kõiv, 2015). Kolm aastat hiljem, 2016. aastal, kannatas õpilastepoolse kiusamise all juba 35,3% ja täiskasvanutepoolse kiusamise all 25,3% õpetajatest (Kõiv, 2017). See tulemus on kooskõlas rahvusvaheliste uuringutega, mis erinevalt õpilastevahelise kiusamise vähenemisest näitavad õpetajate kiusamises suurenemise trendi.

Meil on kasutusel mitmeid hästi toimivaid õpilastevahelise kiusamise vähendamise programme ja vaikimisi eeldame, et neist on kasu ka täiskasvanutele. Praegu aga näib, et on väga vaja mõelda ka süsteemsele kiusuennetusele täiskasvanute hulgas.

Suure muutuse saavutamine suhtluskultuuris ja kaaskodaniku lugupidavas kohtlemises saab alguse pisikestest tegudest kodus ja koolis.

Aitäh näiteks Kätlin Konstabelile 22. jaanuari Postimehes teemakohaste soovituste eest. Vaadakem probleemile otsa ja mõelgem igaüks – mida mina juba täna teha saan, et minu laps ja/või õpilane õpiks kaasinimest lugupidavalt kohtlema. Ja nagu lastevahelises kiusamises, on ka siin ülioluline roll pealtvaatajatel – mida me teeme, kui näeme kiusamist pealt?

 

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige, Tallinna Ülikooli teadur ja õppejõud

 

Allikad:

Kõiv, K. (2011). Bullying in a school context: Teachers as victims. Psicologia e Educação, IX-X (1, 2), 95–106.
Kõiv, K. (2015). Changes over a ten-year interval in the prevalence of teacher targeted bullying. Procedia-Social and Behavioral Sciences, 171, 126-133.
Kõiv, K. (2017). Õpetaja ja sotsiaalpedagoog kui kiusamise ohvrid. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 5(2), 133-154.
Tikk, Sandra (2017). Õpetajate kiusamine õpilaste poolt põhikoolide õpetajate näitel, magistritöö. Juhendaja Kõiv, K. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, haridusteaduste instituut.