„Aga mulle tundub, et KiVa ei tööta!“ ehk Muremõtteid ja -hüüatusi kiusamise ja KiVa kohta

,


Sügisel avaldasime oma sotsiaalmeediakanalites 6 levinumat murehüüatust, müüti või küsimust nii kiusamise kui ka KiVa programmi kohta ning püüdsime neile lihtsal moel – pildi ja paari lõigu abil – vastata. Nüüd oleme need 6 eraldi ilmunud postitust ka üheks blogiartikliks kokku kogunud.   


MUREHÜÜATUS nr 1. „Kiusamine on liiga leebe sõna!“ või „Lapsed peavad kõike kiusamiseks!“

Jah! Mõnikord kirjutatakse meile, et lapsed peavad ju iga väiksemat asja kiusamiseks ning probleem ei ole üldse nii tõsine. Teine kord avaldatakse arvamust, et kiusamine on hoopis liiga leebe sõna ning tegelikult tuleks kasutada vägivalla mõistet.

Vaatame korra lähemalt kiusamise teaduslikku definitsiooni.

Kiusamine on korduv ja tahtlik kahjustav käitumine kellegi suhtes, kellel on end selle eest raske kaitsta. See tähendab, et ühekordne konflikt, õrritamine, arusaamatus või isegi kaklus… ei ole kiusamine.

Oluline on ka hinnata, kas kiusatav laps, noor või täiskasvanu on olukorras ebavõrdsemal positsioonil, mistõttu tal on end raske kaitsta. Näiteks võib enda kaitsmist raskendada, kui kiusataval on vähem sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, vähem sõpru, ta on füüsiliselt väiksem või on ta hoopis ühiskondlikult tõrjutumal positsioonil. Just ebavõrdsuse kriteeriumi tõttu ei ole kiusamise all kannatavale osapoolele kuidagi abiks ka üldsõnalised soovitused kiusamisele lihtsalt vastu astuda. Kui ta oskaks ja suudaks seda edukalt teha, oleks ta ilmselt seda juba ka teinud.

Aga kas kiusamine on tõesti liiga leebe mõiste ja tegelikult oleks parem öelda nähtuse kohta vägivald? Me võime tõesti nimetada kiusamist soovi korral ka vägivallaks. Samas tuleb mõista, et iga vägivaldne sündmus – näiteks ühekordne kaklus võrdsete osapoolte vahel või tuline sõnasõda, kus osalised on võrdsel positsioonil – ei ole kiusamine. Ning kiusamise välja kujunemise põhjused grupis eeldavad uuringute põhjal ka enamasti teistsugust sekkumist kui ühekordne vägivaldne sündmus.

Kui sa pole kindel, kas olukord, millest lapselt kuulsid, on kiusamine, proovi analüüsida seda läbi nelja eelmainitud kriteeriumi. Kui hetk, mida pealt näed, tekitab sinus küsimuse, kas tegu võib olla kiusamisega, astugi julgelt ligi ja ütle rahulikult: “Hei! See, mis siin toimub, tundub väga kiusamise moodi.” Üldiselt aitavad lapsed ise oma sõnade, kehakeele ja järgneva käitumisega jälile jõuda, kas tegemist oli näiteks hoogsa mängu, kerkinud konflikti või tõesti kiusamisega.

Peaasi, et sa ei jää passiivseks kõrvalseisjaks, eks?


MUREHÜÜATUS nr 2. „Koolis on KiVa, aga see ei tööta, sest ikka kiusatakse!“

Kui kool liitub KiVa programmiga, tekib nii lapsevanematel kui ka õpetajatel aeg-ajalt ootus, et siis ei tohiks ju koolis kiusamist enam üldse olla – ja kui kiusamist ikkagi tekib, siis KiVa järelikult ei tööta?

Kiusamist ei ole aga võimalik ühe kuu või aastaga, isegi mitme aastaga täiesti kaotada – ka teadus- ja tõenduspõhiseid võtteid kasutades. Kui koolile või lapsevanematele lubatakse sellist imeravimit või võluvitsa, mis kiusamise täiesti likvideerib, tasub olla skeptiline. Teadlased on tänaseks seisukohal, et kiusamise ennetamine ja vähendamine eeldab järjepidevat koostööd väga erinevate osapoolte vahel, kusjuures keeruliste juhtumite puhul tuleks lahenduse leidmisse kaasata näiteks ka erinevaid spetsialiste koolist väljaspool.

Kui ostame koju kaasaegse trenažööri eesmärgiga luua oma elustiilis muutus, ei teki see muutus sugugi üleöö, vaid eeldab meilt järjepidevat tööd, väljakutsete ületamist, motivatsiooni korduvat kaotamist ja taasleidmist. Kui jätame pärast mõningast katsetamist trenažööri nurka seisma või pöördume pärast soovitud vormi saavutamist vanade harjumuste juurde tagasi, kipume mõne aja jooksul tagasi langema sellesse olukorda, kust kunagi alustasime. Ja sarnane on see uuringute põhjal ka kiusuennetuses.

Eestis kannatab keskmiselt iga 5. kooliõpilane õppeaasta jooksul kiusamise tõttu. KiVa programmi järjepidevalt ning mitu aastat rakendanud koolides on see näitaja langenud umbes kolmandiku võrra ning võime öelda, et nendes koolides kannatab kiusamist keskmiselt iga kuues või isegi iga seitsmes õpilane. Võtab veel mitu head aastat, et jõuaksime näitajani, kus vaid iga kaheksas või koguni kümnes õpilane kiusamise tõttu kannataks. Meist igaüks saab aga aidata selleni jõuda, julgustades ja motiveerides kooliperesid kiusamise ennetamisega teadlikumalt tegelema; julgustades ja harjutades õpilasi sekkuma ning teineteisele toeks olema.


MUREMÕTE nr 3. „Mõisteid ohver ja kiusaja ei tohiks kasutada!“

Mõnikord meilt küsitakse, kas mõistete ‘ohver’ ja ‘kiusaja’ kasutamine on ikka sobilik. Lühike vastus on: sõltub olukorrast!

Kui nt pedagoogid, tugispetsialistid või teised laste heaolu eest seisvad professionaalid omavahel arutavad kas teoreetilist või reaalselt juhtunud kiusamisolukorda, on sobilik kasutada mõisteid nagu “ohver” ja “kiusaja”. Oluline on, et ka täiskasvanutena oskaksime hoiduda igavikuhõngulisest sildistamisest – näiteks ka kiusanud laps vajab, et täiskasvanud usuksid, et ta suudab teha paremaid valikuid, et kiusamine saaks lõppeda.

Kui vesteldakse aga õpilasega teda isiklikult puudutanud kiusamisjuhtumist, pole vaja talle rõhutada “sina oled ohver” või “sa oled kiusaja”, vaid piisab olukorra üle arutlemisest ning käitumise kirjeldamisest, tunnete analüüsimisest. Valida saab sõnastusi nagu “sa oled kogenud kiusamist”, “kiusamine teeb sulle haiget” või “selline käitumine on kiusamine”. Oluline on, et laps saaks meie sõnadest, toonist ja hoiakust aru, et kiusamisest on väljapääs, ükskõik, millises rollis ta on vestlusele tulnud. Ning et täiskasvanud on selleks, et aidata!

Veel enam: kiusamine on siiski grupinähtus ega koosne ainult 2 rollist. Oluline on teha tööd ka selleks, et kõrvalseisjad julgeksid sekkuda ning et grupinormid ei lubaks kiusamist lihtsalt vaikivalt pealt vaadata.


MUREHÜÜATUS nr 4. „Ennetus ennetuseks! Tekkinud juhtumeid on vaja ju lahendada!“

Teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmi üks sammas on juhtumite tõhus lahendamine. Selleks moodustatakse igas KiVa-koolis vastutav tiim, kes saab väljaõppe, kuidas osapooltega vestelda ning mida teha (ja mitte teha), et kiusamine kas täiesti lõppeda või vähemasti leeveneda võiks.

Näiteks tuleks kiusamisjuhtumite lahendamisel hoiduda laia ümarlaua moodustamisest või muudest osapooli kohe protsessi alguses kokku toovatest meetoditest. Kiusamise üks tunnus on osapoolte ebavõrdsus ning kiusamise all kannatava lapse jaoks ei ole selline olukord turvaline. Kui kannatav õpilane panna vastamisi tegija(tega) (või veel koos lapsevanematega), on väga suur trauma suurendamise risk ning üsnagi tõenäoline, et ta ei saagi endaga toimuvast avatult rääkida.

Osapooltega tuleks vestelda eraldi (ning vajadusel aja jooksul korduvalt) – ning kui ühel hetkel on ka kiusamise ohver valmis tõesti kõigiga koos kohtuma, võib seda teha. Vahel püütakse individuaalsete vestluste vahelejätmisega aega kokku hoida, aga sellega tehakse pigem kahju. Kriitilise tähtsusega on ka järeltegevused – jälgimine, et kiusamine on tõesti lõppenud ja osapooltega järelvestluste tegemine. Selleks, et vajadusel astuda kiusamise lõpetamiseks järgmisi samme või selleks, et koos rõõmustada kiusamise lõppemise üle.

Igas koolis võiks olla läbimõeldud kiusamisjuhtumitesse sekkumise astmestik, kus lisaks KiVa meetodile on ära kirjeldatud järgmised ja juba tõsisemad sammud, mida tehakse siis, kui KiVa meetod ei ole aidanud. Vajadusel tuleb kaasata ka spetsialiste koolist väljas: psühholoog, politseinik, lastekaitse- või sotsiaaltöötaja jne. Mõned lood, eriti sellised, mis on saanud kesta pikemat aega, on keerulisemad ning abi otsimine ekspertidelt ja asjatundjatelt on igati põhjendatud.

Soomes läbi viidud uuringute põhjal on KiVa juhtumite lahendamise metoodikate kasutamine väga tõhus. Ühe päris esimese uuringu põhjal ligi 98% juhtumitest kas lõppes täielikult või vähemasti leevenes. Eesti KiVa koolides KiVa vestlustel osalenud õpilased on läbi aastate märkinud, et positiivse tulemusega on 75-85% KiVa-vestlustest. Sealjuures on oluline tegur tõhususe juures see, kas juhtumit lahendav tiimiliige teab, mida teeb: huupi sekkumine, KiVa meetodi ainult osaline kasutamine ja kõhutundel tegutsemine annab ka kehvemaid tulemusi.


MUREMÕTE nr 5. „KiVa-koolis tuleb kõik klassikaaslased sünnipäevale kutsuda!“

Kuigi sel aastal on suuri sünnipäevapidusid niigi vähem ning järgmiste nädalate jooksul ilmselt mitte ühtegi, võtame hetke, et uurida lähemalt üht müüti või küsimust, mida meile aeg-ajalt esitatakse.

Kas see on kellegi kiusamine, kui kogu klassi sünnipäevale ei kutsuta?

Kiusamine on korduv ja tahtlik kahjustav käitumine ebavõrdsemal positsioonil oleva inimese suhtes. Kui laps sünnipäevapidu planeerib, on kiusamise ennetamiseks hea läbi arutada, keda ta tahab kutsuda ja miks. Kui laps soovib ise kutsuda peaaegu kogu klassi, aga jätaks välja näiteks ühe või kaks õpilast, tasuks temaga lähemalt arutleda, miks see nii on, et ennetada kellegi teadlikku ja tahtlikku tõrjumist.

On igati mõistetav, et sünnipäevapidudele on kutsutud meie sõbrad ja lähedased. Kogu klass ei pruugi olla sõpruskond. Oluline on, et õppetööd tehes suheldakse ja toimetatakse klassis kiusamisvabalt.

KiVa-tunnimaterjalides on välja pakutud ka nn õhupalliharjutus selleks, et laps saaks lahti mõtestada, kes on tema jaoks pereliikmed, kes lähedased, kes sõbrad, kes koolikaaslased, huviringikaaslased, sugulased, tuttavad jne. Nii arutletakse ja nähakse, et igaühel on neid, kellega tuntakse eriti suurt lähedust, ning neid, keda peame kaugemateks. Oluline on, et suhtleksime aga kõigiga sõbralikult ja austavalt, tegemata kellelegi tahtlikult ja korduvalt haiget või kahju.


MUREMÕTE nr 6. „Kooli KiVa-tiim vestles kõigi osapooltega, aga kiusamine ei lõppenud!“

Aeg-ajalt on lapsevanemad või ka koolipered mures, et lahendame ju küll neid juhtumeid, aga kiusamine ei taha kuidagi lõppeda. Sellel võib olla mitmeid erinevaid põhjusi, millest vaatleme paari levinumat lähemalt:

Näiteks ongi mõnikord vaja juhtumi lahendamiseks kauem aega. Eriti kui kiusamine on juba pikalt kestnud ning klassis aja jooksul kujunenud grupinormid ja -suhted vajavad mitmete osapoolte koostöös ümber kujundamist.

Mõnikord tõesti kiusamine esmalt leeveneb, enne kui täiesti lõppeb. Võib ette tulla juhtumeid, mille puhul kiusamise täielikuks peatamiseks kulub mitu aastat. Ent ometi saab järjepideva töö tulemusel kiusamine järk-järgult leeveneda, kannatav laps tunda, et teda toetatakse ja abistatakse – ka juba see aitab vähendada kiusamise tekitatavaid kahjusid.

Soomes läbi viidud uuringute põhjal KiVa vestlusmetoodikate kasutamise tagajärjel 98% kiusamisjuhtumitest kas leevenes või lõppes täielikult. Mõju on seda suurem, mida paremini ja järjepidevamalt koolid teadus- ja tõenduspõhiseid soovitusi järgivad. Sealjuures on olulisteks teguriteks see, kas vestlusi pidavad tiimiliikmed teavad, milliseid võtteid nad kasutavad, ning kas osapooltega peetakse ära ka järelvestlused. Kui koolipere programmi väga omanäoliseks mugandab, lähenedes juhtumitele juhuslikult või lausa mitte-soovitatavatel viisidel, jääb saamata ka teadus- ja tõenduspõhisusest tulev mõju.

Ja nagu ka juba eespool kirjutatud, on igal koolil vaja läbi mõelda ka järgmised sammud, mida teeb koolipere siis, kui kiusamine (KiVa abil) sekkumise järel ei lõpe. Võib juhtuda, et üks või mõlemad osapooled vajavad spetsiifilist abi või on vaja kehtestada tõsisemaid tagajärgi. Ka on mõned kiusamisjuhtumid kohe alguses nii tõsised, et pigem tuleks esimesel võimalusel pöörduda politsei poole, selmet hakata seda koolisiseste meetoditega lahendama. Koolidel võiks siin olla head koostöösuhted kohaliku noorsoopolitseinikuga, et vajadusel kasvõi nõu pidada.


Milliseid muremõtteid, küsimusi või hüüatusi kiusamise, ennetuse, sekkumise ja/või KiVa programmi kohta oled sina kuulnud või ise mõelnud, võib-olla isegi välja öelnud? Jaga meiega info@kiusamisvaba.ee ning vastame sellele. Äkki kellelgi teisel on sama mure tekkinud?

Jaksu järjepidevaks ning mõjusaks tööks meile kõigile!

Postitused kirjutas ja üheks artikliks tõstis tegevjuht kommunikatsioonijuhi ülesannetes ehk Triin Toomesaar. Vastuseid ja selgitusi muremõtetele nr 4 ja 6 aitas täiendada uuringujuht Kristiina Treial.