Teaduspõhine või tõenduspõhine ennetusprogramm?

,
VEPA käemärgid

Eestis on olemas mitmeid algatusi ja programmilisi tegevusi, mille eesmärgiks on muuta õppekeskkond sõbralikumaks ja arendada laste sotsiaalseid ja enesekohaseid oskuseid. Tihti räägitakse neist tegevustest kui teadus- või tõenduspõhistest programmidest, mis püüavad ära hoida erinevaid negatiivseid tagajärgi – näiteks kiusamist, vaimse tervise probleeme, uimastite tarvitamist, vägivaldset käitumist, koolikohustuse mittetäitmist jne. Kas nad seda päriselt ka saavutavad ja kuidas seda teame, analüüsib Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann.

Teaduspõhist ja tõenduspõhist ennetusprogrammi võib eristada vastavalt sellele, kas rakendatavate tegevuste mõju laste oskustele, hoiakutele või käitumistele on hinnatud usaldusväärse eksperimentaalse uuringu raames. Teaduspõhine programm põhineb mingisugusel teadmisel (nt teoorial), aga pole teada, millist mõju tegelikult tegevuste rakendamine avaldab. Seetõttu tuleb teaduspõhise tegevuse rakendamisel ettevaatlikum olla ja selle mõju hoolikalt hinnata, et kindlustada soovitud tulemuste ja muutuste saavutamine.

Tõenduspõhine programm on seevastu varasemate eksperimentaalsete uuringute käigus näidanud erinevates kontekstides (nt erinevates riikides või regioonides) positiivseid tulemusi just nende näitajate osas, mida sooviti mõjutada [1] [2]. See tähendab, et kui plaaniti vähendada koolikiusamist, siis on uuringus mõõdetud, kas kiusamine on ajas suurenenud, jäänud samaks, või vähenenud. Kui aga plaaniti mõjutada laste vaimset tervist, siis on uuringus mõõdetud ajas toimuvaid muutuseid laste vaimse tervise olukorras.

Miks on tulemuslikkuse hindamine oluline?

Miks on vaja just eksperimentaalset uuringut kasutada programmi mõju hindamiseks? Eksperimentaalne uuring tähendab, et uuringusse on kaasatud ka kontrollgrupp või võrdlusgrupp ehk inimesed, kes tegevustest osa ei saa. Kõige usaldusväärsemaid järeldusi programmi mõju kohta saab teha siis, kui osalejate jagamine kontroll- ja sekkumisrühma toimub juhuvaliku alusel ning andmeid kogutakse nii programmi rakendamise eelselt kui järgselt. Ainult seeläbi saab võrrelda, kas sekkumisrühma tulemused muutusid võrreldes nendega, kes sekkumisest osa ei saanud. Rahulolu- või tagasiside küsimustikud, ekspertide arvamused või juhtumianalüüsid tegevuse tulemuslikkuse kohta infot ei anna, sest puudu jääb teadmine, mis oleks juhtunud mitte midagi tehes või tehes hoopis midagi muud.

Kas sellist keerulist ja pikaaegset uuringut on ikka vaja teha? Vahel tundub, et kui lastele tegevused meeldivad või õpetajad tunnevad, et neist on abi, siis suure tõenäosusega need on ka tulemuslikud. Tegelikult aga on mitmed populaarsed sotsiaal-, haridus- ja noorsootöö valdkonnas rakendatud sekkumised avaldanud hoopis negatiivset mõju laste heaolule. Näiteks on korraldatud õigusrikkumisi toime pannud noortele vanglakülastusi, et neid šokeerida tagasi nn õigele teele, kuid uuringute järgi on see hoopis suurendanud noorte õigusrikkumisi ja riskikäitumist [3].  Tihtipeale lähtutakse ennetustegevusi planeerides nende populaarsusest või „kõhutundest“, mis aga ei taga nende tulemuslikkust. Usaldusväärsetele uuringutele toetumine tagab lisaks tulemuste saavutamisele ka nende eetilisuse ehk kindlustab, et sekkumine ei põhjusta osalistele mingisugust kahju. See on eriti oluline töös lastega, kelle edasisele elule võivad tegevused pöördumatut mõju avaldada.

Mida teame Eesti ennetusprogrammide tulemuslikkusest?

Eestis on eksperimentaalselt hinnatud siiani kahe koolipõhise ennetusprogrammi – KiVa ja VEPA – tulemuslikkust. Kui KiVa programmi eesmärk on kiusamise vähendamine ja mõju-uuringus hinnati muutuseid kiusamise levimuses, sageduses ja ohvrite hulgas, siis VEPA programmi eesmärgiks on vähendada vaimse tervise probleeme ja luua õppimist toetav keskkond klassis. VEPA tulemuslikkuse uuring viidi läbi 2016-2018 a 42s koolis, kes juhuvaliku alusel jagati sekkumis- ja kontrollrühma. Laste käitumise ja vaimse tervise kohta koguti andmeid nii õpetajatelt, lastevanematelt kui lastelt kolmel erineval ajaperioodil – enne sekkumist esimese kooliaasta alguses, 1. ning 2. kooliaasta lõpus.

Uuring näitas, et metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpetajate hinnangul esimese kooliaasta lõpuks laste käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud raskused, teise kooliaasta lõpuks kasvas positiivne mõju veelgi [4]. Lastevanemate hinnangute alusel oli näha muutusi VEPA-ga kokku puutunud laste prosotsiaalses käitumises (kasvas hoolivus ja abivalmidus) ja emotsionaalsete raskuste (nt muretsemine, ärevus, nukrameelsus) vähenemisel. Kasvas ka õpetajate tõhusus klassi suunamisel ja õpilaste kaasamisel ning paranes klassi käitumine tervikuna. Kontrollklassides, kus VEPA-t ei rakendatud, taolisi muutusi ei toimunud. Kõige abistavam oli VEPA metoodika õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Täpsemat infot VEPA uuringutulemuste kohta leiab siit: https://www.vepa.ee/tutvustus/tulemused-eestis/

Mitmed Eestis tehtud uuringud on näidanud, et koolidele suunatud programme ja projekte on liiga palju ning koolidel on raske mõista, kuidas valikuid teha [5]. Tuntakse puudust kvaliteedimärgisest, mis aitaks panustada rohkem aega ja ressurssi töötavatesse metoodikatesse. Kõige usaldusväärsemad andmed koolipõhiste programmide tulemuslikkuse kohta nii Eestist kui mujalt maailmast on hetkel olemas KiVa ja VEPA programmi osas. Tõenduspõhisuse kvaliteedimärgis tähendab, et neid programme kasutades saavutavad koolid mõõdetavaid tulemusi ja panustavad laste heaolu toetamisse usaldusväärseid metoodikaid kasutades.

Kasutatud allikad:
[1] Edovald, T. (2015). Tõenduspõhine sekkumine – vaenlane või abimees töös laste ja peredega? Sotsiaaltöö, 4, 63–70.
[2] Streimann, K. (2017). Tõenduspõhine praktika ja selle rakendamine. Sotsiaaltöö, 4, 64−71.
[3] Petrosino  A, Turpin‐Petrosino  C, Hollis‐Peel  ME, Lavenberg  JG. ‘Scared Straight’ and other juvenile awareness programs for preventing juvenile delinquency. Cochrane Database of Systematic Reviews 2013, Issue 4. Art. No.: CD002796. DOI: 10.1002/14651858.CD002796.pub2.
[4] Streimann, K., Selart, A., Trummal, A. (2019). Effectiveness of a Universal, Classroom-Based Preventive Intervention (PAX GBG) in Estonia: a Cluster-Randomized Controlled Trial. Prevention Science. https://doi.org/10.1007/s11121-019-01050-0
[5] Streimann, K. (2019). Riskikäitumise ennetamine paikkonnas. Rahvatervise spetsialistide rühmaintervjuude kokkuvõte. Tallinn: Tervise Arengu Instituut