Varjatud kiusamine – nähtamatu vaenlane, kellega ei saa võidelda pimesi

,

Kujuta ette olukorda – sa astud enne tunni algust klassi, õpilased arutavad midagi, keegi naerab, klassis valitseb tavapärane õhkkond. Heliseb koolikell. Heites pilgu klassile, tervitad lapsi naeratades ja tund algab. Täna plaanid teha väikest rühmatööd. Ülesande seletamise järel jagad klassi rühmadeks. Töö käigus märkad, et ühes grupis istub tüdruk eemal, ning tundub, et ta ei võta arutelust osa. Samas teised rühmaliikmed, kelle seas on alati aktiivsed tublid õpilased, arutlevad elavalt ülesande teemal. Pärast tundi saad tüdrukult teada, et ta sattus ühte rühma tüdrukutega, kes tema sõnul ässitavad tervet klassi tema vastu üles.

Kui tõsiselt sa suhtud sellesse juhtumisse? On see sinu jaoks märguanne, et tuleb tegeleda kiusamise ennetamise või lausa peatamisega?

Turu Ülikooli teaduri Sanna Herkama uuringute kohaselt on selline olukord üks kaudse kiusamise näide, hõlmates ka manipuleerimist, kuulujuttude levitamist, grupist väljaarvamist jne. Kaudne kiusamine on üks varjatud kiusamise liikidest, selle märkamine on täiskasvanule keeruline, mistõttu on ka raske õigel ajal toimuva peatamiseks sekkuda.

Austraalias 2009. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on sellist laadi kiusamine üha enam levinud teismeliste seas, eriti tüdrukute hulgas, samas kui otsene kiusamine (sõnaline ja füüsiline) on levinum nooremates klassides ja sellega on rohkem seotud poisid.

Et tekkinud olukorras oleks võimalik õigesti reageerida, on vaja mõista, millised suhted on selles grupis olnud. Kas oled märganud manipuleerimise, kuulujuttude levitamise vms märke. Õpetaja jaoks võib olukorra mõistmise teha keeruliseks asjaolu, et agressoriks võib olla ka hea mainega tubli teismeline, kes on alati aktiivne, ning õpetajatel ei teki tema suhtes kahtlustki. Ometi võib see tubli õpilane olla väga agressiivselt meelestatud oma klassikaaslaste suhtes.

Austraalia uurimus kinnitas ka, et varjatud kiusamise tagajärjed on vägagi tõsised – õpilased tunnevad end koolis ebaturvaliselt, kogevad üksildust, probleeme suhetes.

Selleks, et õpetaja saaks õigesti reageerida, peab ta olema eriti tähelepanelik klassis toimuva suhtes. Kui laps on varjatud kiusamise ohver, võidakse teda kiusata ka teistel viisidel – nt sõnaliselt või füüsiliselt, nimetades inetute sõnadega, vigastades vms.

Haavavad sõnumid saab peita pealtnäha meeldivasse suhtlusesse nii peenelt, et sihtmärk saab nende halvustavast tähendusest aru, asjasse pühendamata inimesed aga ei pruugi midagi aimata. Need sõnumid on suuresti vasturääkivad, sest kasutatud sõnad võivad edasi anda positiivse sõnumi, ent kaasnevad näoilmed ja žestid võivad paljastada sõnumi tegeliku põlgava sisu ning sõnumi eesmärk on saajale haiget teha. Seetõttu on sellist kiusamist tihti raske tõestada, ent pealtnägijad võivad aru saada, mis tegelikult toimub.

Kiusamine võib esineda ka huumoriks maskeeritud haavava käitumisena. Vahel võib juhtuda ka, et kahjustamine käib nii peenelt, et isegi ohver esimese hooga ei taba, kuidas teda alandatakse. Küll aga tabavad selle ära lähimad kaaslased ja peaks sellisel juhul selgitama, et ka niimoodi halva tegemist ei tohiks lubada.

Kui sa märkad, et klassis naerdakse kellegi üle, tungitakse tema isiklikku ruumi, öeldakse talle haiget tegevaid sõnu või tehakse muul moel haiget, siis see on selge signaal, et täiskasvanu peab toimuvasse sekkuma. Peale olukorra jälgimise võib õpetaja rääkida kõigepealt arvatava ohvriga (nelja silma all!) ning püüda aru saada, kas sellised kommentaarid ja suhtumine on tema jaoks turvalised või teeb see talle haiget. Samuti võib delikaatselt uurida teiste klassikaaslaste, eelkõige arvatavate pealtvaatajate käest, kuidas nemad olukorda hindavad. Aineõpetaja peaks selle info võimalusel edastama ka klassijuhatajale.

Tulles tagasi artikli alguses toodud näite juurde: kui kool kasutab KiVa programmi, on asjast teadlikuks saanud õpetajal võimalik pöörduda kooli KiVa-tiimi poole ja teavitada neid juhtunust. Seejärel saab tiim läbi viia vestlused kiusamisjuhtumiga seotud õpilastega. Kui kool ei ole (veel) KiVa programmi kasutaja, saab aineõpetaja pöörduda näiteks klassijuhataja, sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi poole, viies nad toimuvaga kurssi, et nad saaksid asuda olukorda lahendama.

Ehk kõige olulisem siinjuures on aga see, et märganud õpetaja ka ise reageeriks, toetaks ohvrit ning saadaks välja selge signaali, et kiusamine ei ole lubatud. Oskus ja valmisolek märgata isegi väikseid vihjeid kiusamisele võib aidata kiusamist piisavalt varakult peatada.

 

Allikas:

  1. Sanna Herkama loeng KiVa suvekoolis 2020 augustis.