Viljandi haigla laste- ja noortepsühhiaatria osakonna õpetaja Kadri Pulk tõstatas hiljutises arvamusloos olulise teema – kiusamine ei ole ainult laste probleem, vaid ühiskonna peegelpilt. Selles on tal täielikult õigus. Laste käitumine peegeldab meie endi hoiakuid, suhtlemisviise ja väärtusi. Kui täiskasvanud vaikivad, normaliseerivad ebaõiglust või lasevad halvustaval suhtumisel muutuda igapäevaseks, õpivad lapsedki, et nii „lihtsalt on“.
Küll aga vajab vastulauset väide, justkui „udupeenetes programmides“ räägitakse palju, ent tegelikku mõju ei ole. Teaduspõhine praktika ja koolide kogemus Eestis ning mujal maailmas näitavad vastupidist – süsteemne kiusuennetustöö annab tulemusi. Need tulemused ei ole nähtavad üleöö, kuid järjekindlus, ühine keel, teadlikkus ja oskused ennetada ning lahendada, vähendavad kiusamist ning muudavad koolikultuuri hoolivamaks.
Kiusamine on grupiprotsess, mitte ühe lapse probleem
Kiusamine ei teki ega lõpe ühe inimese tegevusest. See on grupiprotsess, kus olulist rolli mängivad nii pealtvaatajad, õpetajad kui lapsevanemad. Seal, kus täiskasvanud loovad selged piirid ja ühtse arusaama, mida peetakse sobivaks käitumiseks, väheneb ka lastevahelise kiusamise esinemine.
Seetõttu on just süsteemne ennetus – mitte üksikud loengud või kampaaniad – see, mis toob muutuse. Soomes Turu Ülikoolis välja töötatud KiVa programm, mida SA Kiusamisvaba Kool Eestis koolidele pakub, on üks sellistest terviklikest lahendustest. Programmi tõhusust on uuritud juba rohkem kui 15 aastat ja tulemustest on selgelt näha, et KiVa rakendavate koolide kiusamisnäitajad on järjepidevalt paremad, kui alles KiVaga alustavad koolid.
Võluvitsa ei ole, aga tööriistad on olemas
Kiusamist ei saa maailmast täielikult välja juurida – seal, kus on inimesi, on ka erimeelsusi ja konflikte. Küsimus on, kuidas me sellega toime tuleme. KiVa ega ükski teine ennetusprogramm maailmas ei ole võluvits, vaid praktiline tööriistakomplekt, mis aitab kooliperel – õpetajatel, juhtidel ja õpilastel – kujundada ühised tegutsemisviisid.
Iga programmilise tegevuse üks olulisemaid väärtusi on ühtne keel ja arusaam. Kui koolis on kokku lepitud, kuidas märgata ja sekkuda, ning kõik täiskasvanud teevad seda ühtemoodi, tekib keskkond, kus laps saab tunda end turvaliselt ja mõistetuna. See ei ole „projekt“, vaid järjepidev töö, mis on osa koolikultuuri arengust.
On täiesti õigustatud tähelepanek, et koolide kiusuennetuse ja laiemalt igasuguse laste ja noorte suunal planeeritud ennetustöö edu sõltub suuresti täiskasvanutest – nende eeskujust, oskusest märgata ja reageerida. Aga just seetõttu ei saa jätta kasutamata tööriistu, mille toimimine on tõestatud nii maailmas kui Eestis. Kui meil on olemas süsteemid, mis aitavad lastel ja koolipersonalil õppida turvalist suhtlemist ja koostöist käitumist, siis miks peaksime need kõrvale jätma? Me ei lõpeta lugemisoskuse õpetamist lastele lihtsalt seetõttu, et paljud täiskasvanud enam raamatuid ei loe. Samuti ei jäta me noortele digipädevusi õpetamata, kuigi osa täiskasvanuid tunneb end tehnoloogias ebamugavalt ja internetipettusi tuleb aina juurde – vastupidi, just see on põhjus, miks õpetus peab olema süsteemsem ja teadlikum. Ennetustöö eesmärk ongi kasvatada tulevasi täiskasvanuid, kes juba oskavad keerulistes sotsiaalsetes olukordades õigesti käituda – ja seda ei saa juhtuda ilma süsteemse lähenemiseta.
Muutused algavad täiskasvanutest
Ka meie kogemus näitab, et muutus algab täiskasvanutest. Õpetajate koolitustel on korduvalt tõdetud, et KiVa lähenemine on avanud uusi vaatenurki ja muutnud arusaama sellest, mis on kiusamine ja kuidas seda ennetada. Kuid ükski õpetaja ei saa seda teekonda läbida üksi.
Kooli juhtkonna tugi on siin määrav. Juht loob raamistiku ja annab sõnumi, et kiusamisvaba koolikultuuri kujundamine on väärtus, mitte kõrvaltegevus. Kui õpetaja kuuleb oma juhilt sõnu „tehke, ma ei keela“, jääb ta üksi. Kui ta kuuleb: „olen teiega, see on oluline“, tekib ühine vastutus ja motivatsioon.
Sama kehtib ka lapsevanemate puhul – nende hoiakud ja koostöö kooliga on lapsele tugevaim eeskuju. Lapsevanem ei pea olema spetsialist, piisab kui ta märkab, kuulab ja on valmis tegema koostööd, mitte süüdistama.
Lapsevanem – võti süsteemsesse muutusesse
Eestis on juba aastaid kättesaadavad lapsevanematele mõeldud suhtlemis- ja toimetulekuoskuste koolitused, nagu Imelised aastad, Gordoni perekool ja Räägime lastest. Need aitavad mõista, kuidas lapse käitumine ja emotsioonid arenevad ning kuidas täiskasvanu saab neid suunata.
Ka SA Kiusamisvaba Kool on võtnud lapsevanemate toetamise fookusesse. Valmimas on veebikursus “Astu kiusamisele vahele – märka, sekku, enneta”, mis annab vanematele praktilised teadmised ja oskused, kuidas last toetada ning koostöös kooliga panustada turvalise keskkonna kujundamisse.
Ühine vastutus – laps ei pea jääma üksi
Nõustume Kadri Pulgaga: ükski laps ei peaks tundma, et tal pole koolis kedagi, kelle poole pöörduda. Just seetõttu ongi vaja süsteemsust – et vastutus ei jääks ainult üksikute hoolivate inimeste õlule. Iga kool vajab oma tugivõrgustikku, ühiseid kokkuleppeid ja järjepidevat tuge.
Ärevad ajad, ühiskondlik pinge ja kiire elutempo mõjuvad meile kõigile. Seda enam vajame teadlikke täiskasvanuid, kes oskavad märgata, kuulata ja tegutseda. Ennetus ei ole kampaania, vaid kultuur – see on viis, kuidas me suhtume teineteisesse, kuidas reageerime ebaõiglusele ja kuidas toetame neid, kes üksi jäävad.
Lõpetuseks
Kiusamine ei kao iseenesest. Aga iga järjepidev tegu, iga teadlik samm ja iga kool, mis võtab vastutuse süsteemse ennetuse eest, aitab kasvatada põlvkonda, kes oskab öelda:
„Lõpeta – see ei ole okei.“
Ja just seal, selle lause juures, algab muutus.
Klelia Peterson, SA Kiusamisvaba Kool kommunikatsiooni- ja kogukonnajuht
