Vastseliina ja teised sarnased juhtumid on läbipõlenud haridussüsteemi ja ebaõnnestunud regionaalpoliitika sümptom, mitte üksikute koolide suutmatus.
Eesti koolide vahel on käärid: on koole, mis suudavad luua ja hoida turvalist keskkonda, ning koole, kus see käib üle jõu. See erinevus taandub süsteemsetele teguritele – koolijuhtimise ja õpetajate kvaliteedile, tugispetsialistide kättesaadavusele ning kroonilisele ressursikriisile. Kui läbipõlemise ja kaadripuuduse tõttu pole koolil jõudu tagada isegi elementaarset vahetundide korrapidamist, mis on turvalise ruumi üks alustalasid, on tulekahjud paratamatud. On see siis koolijuhi, koolipidaja või vastutava ministeeriumi tegemata töö – lõpuks polegi see kõige olulisem. Oluline on arusaam, et turvaline koolikeskkond ei ole luksusteenus, mida pakkuda siis, kui aega ja raha üle jääb. See on hariduse baasvundament, mis asjaosalistel tuleb ühiselt tagada.
Hirmutamine ja endiste „pätipoiste“ toomine eeskujuks ennetuses ei toimi. Eesti hariduses on endiselt visa kaduma harjumus kutsuda kriisis koolidesse šokiteraapiana mõjuvaid esinejaid – endisi vange, murelapsi või sõltlasi. Kaasaegne ennetusteadus (prevention science) ütleb sellistele ühekordsetele loengutele range EI. Šokk ja hirmutamine ei muuda grupi igapäevaseid käitumismustreid. Veelgi enam – ennetusteadus hoiatab, et riskigrupi noor võib sellisest „kangelasloost“ saada hoopis pööratud eeskuju ja kinnituse, et ebasobiv käitumine toob talle tulevikus ihaldatud tähelepanu.
Kiusamine on grupiprotsess ja vägivald on alati täiskasvanu asi lõpetada. Füüsiline rünnak kaigastega on jäämäe tipp. See algab kuid või aastaid varem märkamatust tõrjumisest, verbaalsest nügimisest ja küberruumist. Kiusamine elatub pealtvaatajate vaikusest või varjatud heakskiidust. Kui ründab „grupp noorukeid“, on küsimus selles, miks ülejäänud grupp kaasa läks või vaikis ning kus olid täiskasvanud.
Lahendus ei ole võimatu ega helesinine unistus. Selleks, et ennetustöö ei jääks paberile, peab iga kool, koolipidaja ning ministeeriumid suutma tagada neli baaselementi.
Rollid ja vastutus – koolis peab olema paigas selge reageerimisahel koos vastutajatega: kes ja kuidas ennetab ning kes, millal ja kuidas täpselt sekkub, kui midagi on juba juhtunud, sh koolivälised partnerid ja vanemad.
Kompetentne personal – ühekordsed loengud ja/või „boosterid“ ei asenda regulaarset, praktilisi oskusi arendavat koolitussüsteemi.
Turvaline keskkond – „pimealade“ kaotamine ning korrapidajasüsteemi juurutamine täiskasvanu kohalolu rõhutamiseks.
Süsteemne ennetustegevus õppekavast väärtusteni – regulaarsed ennetustunnid, ühised kokkulepped, andmete regulaarne seire ning teadlik töö väärtuste ja hoiakutega nii tunnis kui ka tunnivälistes tegevustes.
Laste turvalisus ei tohiks sõltuda sellest, millises koolis, vallas või piirkonnas nad õpivad. See on ühiskondlik vastutus ja ühine lubadus, mida tuleb kanda järjepidevalt, mitte ainult siis, kui järjekordne kriis meid korraks äratab.
Triinu Purru
SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht ja juhatuse liige
