Avalik alandamine, ultimaatumite esitamine, tänulikkuse nõudmine, emotsionaalne manipuleerimine, sõnavõttude katkestamine – need on vaid üksikud näited, mis kirjeldavad eelmisel nädalal Valge Maja Ovaalkabinetis toimunut.
Miljonite silmapaaride ees lahti rullunud õõvastav juhtum ei olnud ühekordne, vaid viimaste kuude jooksul juba mitmekümnes intsident. Tegemist on justkui “ideaalse” näitega kiusamisjuhtumist – kahjuks seda kõige halvemas mõttes, vastates neljale peamisele kriteeriumile: tahtlikult ja korduvalt, võimu positsioonilt tegutsemine kahju tegemise eesmärgiga olukorras, kus teisel osapoolel on keeruline ennast kaitsta.
- Tahtlikkus
Kumab selgelt läbi tahtlikkus ja teadlikult valitud strateegia teist poolt alavääristada, et saada endale sobivaim tulemus.
- Võimu positsioonilt tegutsemine
Pole kellegi jaoks üllatus, et Ameerika Ühendriigid on nendes situatsioonides igas mõttes võimu positsioonil. Tugevama poolt nõrgema sihtmärgi valimine on klassikaline kiusamise karakteristik, kuna nõrgemal ei ole piisavalt ressursse (võim, raha, aeg, maine jne), et ennast kaitsta.
- Korduvus
Ovaalkabinetis toimunu ei ole ühekordne intsident. Alates USA presidendivalimistest valjuhäälsemalt, kuid tegelikult juba enne seda natuke väiksema kõlapinnaga, ei ole möödunud ilmselt nädalatki, kus ühes või teises vormis ei ole Trumpi ja tema mõttekaaslaste poolt süsteemselt halvustatud, alavääristatud või manipuleeritud Ukraina presidenti ja avalikkust laiemalt.
- Kahju tekitamise eesmärgiga
Trumpi ja Vance’i väljaütlemistel ning tegudel võib olla tulenevalt vaatenurgast mitmeid eesmärke, kuid selgelt kaasneb nendega ühele osapoolele teadlik ja tahtlik kahju tekitamine enda mõjuvõimu ja positsiooni kinnistamiseks ning suurendamiseks.
Kiusamine toitub publikust
Kui pole publikut, kellele esineda, kaob ära põhjus kiusata, sest kiusamise eesmärk on oma mõjuvõimu ja tähtsuse säilitamine või suurendamine läbi staatuse. Seetõttu ongi kiusamise peatamiseks äärmiselt oluline kõrvalseisjate reaktsioon ja tegutsemine kiusaja ning kiusatava kõrval.
Kiusatava kaitsjad annavad kiusatavale teadmise, et ta ei ole üksi ning kiusajale arusaama, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav. Õnneks järgnes peale Ovaalkabinetis toimunut tugev reaktsioon Euroopa liidritelt, kes Ukraina kaitseks välja astusid. Vajame seda veelgi tugevamalt ja järjepidevamalt, sest passiivsete kõrvalseisjate hulk on täna liiga suur, et kiusaja räuskamist ja infomüra summutada.
Kohati veelgi suurem mõju kiusamise protsessile ongi just passiivsetel kõrvalseisjatel, kes ei toeta ühte ega teist. Olgu põhjuseks hirm rikkuda häid suhteid või sattuda ise järgmiseks kiusatavaks. Passiivsete kõrvalseisjate suur hulk suurendab kiusaja tajutud mõjuvõimu.
Kiusamise “õpikunäite” taustal peame meeles pidama, kuidas maailma juhtide tasandil toimuv mõjutab lapsi ja noori. Arvata, et poliitmaailmas toimuv ei jõua laste ja noorteni ega oma mõju nende käitumisele (kuna neid see teema ei huvita) on naiivne. Olgu selleks läbi sotsiaalmeedia jagatav sisu või õhtusöögilaua ääres toimuv vestlus vanemate vahel – see kõik kujundab pidevalt nende arusaama sellest, mida me täiskasvanutena normaalseks peame ja aktsepteerime ning mida mitte.
Eelmisest Trumpi valitsemise ajast on mõni uurimus* toonud välja nö Trump efekti – kogukondades, kus domineerivad Trumpi mõtteviisi ja retoorika toetajad, esineb rohkem kiusamist. Siit võiks leiduda mõtteainet ka meie oma otsusetegijatele, kus tulisematel hetkedel on poliitiline etendus normaliseerinud kõrgeimal tasandil üksteise alavääristamist ning tahtliku ärapanemist.
Selleks, et peatada kiusaja on vaja julgust sekkuda ning toetada kiusatavat. Kui maailmapoliitikasse sekkumiseks jäävad suuremal osal elanikkonnast käed lühikeseks, siis eeskätt oma kodudes aga ka töökohtades saame me olla kiusamisvaba mõtteviisi kandjateks ja loojateks. Kui selline avalik kiusamine meediast vastu vaatab, saab lapsevanem kasvõi lastele selgitada, millega tegemist on ja miks selline käitumine vale on. Kiusamine ei ole okei – see lõhub ja teeb katki – ning me ei tohi seda aktsepteerida paratamatuse või elu loomuliku osana.
Nagu ütlevad klassikud – kui tahad maailma muuta, alusta iseendast:
- Ole eeskujuks erinevuste väärtustamisel ja märkamisel.
- Tähtsusta juhtunut sama oluliselt, kui teeb seda kiusamist kogenu. “Pole hullu, läheb mööda” või “Aga äkki tegid sa ise midagi ka valesti?” asemel arutle ja leidke koos lahendusi, kuidas edaspidi oleks mõistlik käituda, et juhtumeid ennetada või negatiivseid kahjusid vähendada.
- Kui olukord on sinu jaoks turvaline astu julgelt vahele ja sekku. Katkesta oma sekkumisega toimuv ja anna märku, et nii ei ole okei. Teavita teisi täiskasvanuid, kes oma rollist tulenevalt (teine lapsevanem, koolitöötaja, kolleeg, juht) peaksid juhtunuga kursis olema.
- Kui olukord ei ole sinu jaoks turvaline, et koheselt sekkuda, leia mõni muu viis, kuidas kiusatavale märku anda, et sa oled tema poolel ja toetad teda – näiteks leia mõni muu hetk temaga vestlemiseks. Teavita teisi täiskasvanuid, kes peaksid teadlikud olema.
Demokraatlikes riikides on võimul olijad valijate nägu ja tegu. Tänased ja tulevased valijad on paljuski oma vanemate tegu ja nägu. Mida rohkem on meie endi kodudes üksteist austavat, erinevusi väärtustavat ja üksteise hoidmise mõtteviisi, seda suurem tõenäosus on seda tulevikus näha ka maailmapoliitika tasandil.
Triinu Purru
SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht
