Kiusamine koolis, tööl, avalikus ruumis – ikka ja jälle saab meediat sirvides nentida, kuidas eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Arvestades, milliseid solvanguid, laimu ja kiusu me avalikuses näeme jääb ainult hirmuga oletada, mis toimub suletud uste taga.
Iga eriarvamus, tüli või konflikt ei ole kiusamine. Nimetatutest saab kiusamine, kui tegevus toimub korduvalt, teadlikult ning ebavõrdsest seisust – ehk see, kes kiusab on tugevam, vanem, jõukam või hoopiski ametipositsioonil, mis võimaldab talle rohkemat. Erinevalt oskuslikult lahendatud konfliktist, ei ole kiusamisest mitte kunagi, mitte midagi võimalik võita kõikidel osapooltel. Pigem vastupidi – kiusamine teeb katki. See lõhub nii kannatajaid, kui nende lähedasi, pealtnägijaid ja tegelikult ka tegijaid endid.
Oleme ühiskonnas ja valitsemise tasandil viimaste aastatega läbi teinud olulisi muutusi – vaimsest tervisest räägitakse üha enam, oleme suutnud sõnastada vaimse tervise alased eesmärgid riigi arengudokumentides ning tööplaanides, leidnud ka teatud mahus püsirahastuse probleemidega tegelemiseks ning nende ennetamiseks. Kuis siis on ikka nii, et oma sõnades ja – tegudes lähme seatud sihtidega vastuollu ning teeme tahtlikult korduvalt haiget oma vastas seisva inimese vaimsele tervisele läbi kiusu?
Sotsiaal-emotsionaalsed pädevused ehk oskused, teadmised ja hoiakud iseenda ja kaaslastega hoolivalt toime tulemiseks on väärtuslik kaitsekilp, mida viimase kümnendi jooksul tulemuslike ennetustegevuste raames üha rohkemate laste ja noorteni on viidud. Keegi meist ei ela aga isolatsioonis – ühiskondlikud normid ja hoiakud ning see, mida me näeme olevat ühiskonnas ja avalikkuses lubatud, kandub varem või hiljem üle nii töö-, kodu- kui ka koolikeskkonda.
Nii olemegi paradoksaalses olukorras. Ühelt poolt investeerime ühiskonnana üha enam ennetusse ja loodame sealt saada maksimaalset tulemust. Teisalt näeme igapäevaselt, kuidas kiusule kaasa elades või pead ära pöörates normaliseeritakse vaimset tervist lõhkuvat käitumist võimu saamiseks või säilitamiseks.
Ennetuses laiemalt, sealhulgas ka kiusuennetuses on igaühel meist oluline roll ja vastutus – alustades positiivseks eeskujuks olemisega. Hea uudis on see, et kiusuennetuseks ja vaimse tervise hoidmiseks vajalike sotsiaal-emotsionaalseid pädevusi saab arendada ka täiskasvanu eas. Otsigem endale sobivaimad võimalused üles!
Ja veel – aasta pärast oleme samal ajal äsja lõpetanud kurnava valimiskampaania perioodi kohalike omavalitsuste valimiseks. Mis oleks kui seekord valiku tegemisel lähtuksime lisaks klassikalistele parem-vasak, konservatiivne-liberaalne skaaladele ka inimeseks olemise skaalast? Kindlasti oleks sellest rohkem võita kui kaotada.
