See võib osutuda üsna suureks väljakutseks, sest lapsed üldjuhul ei räägi kiusamisest vanematele, et neid mitte muretsema panna. Siiski võivad sellele viidata mitmed muutused lapse käitumises. Iga laps on erinev ning märgid kiusamisest võivad avalduda erinevalt, kuid iga lapsevanem tunneb oma last ning märkab kindlasti, kui lapse käitumises ilmneb midagi ebatavalist. Siis on kindlasti tarvis püüda lapsega rääkida ning asja uurida.

Mõned märgid, mis võivad viidata kiusamise all kannatamisele

• Laps kardab kooli minna. Nii mõnigi laps ei viitsi hommikuti kooli minna ja vajab lisamotivatsiooni, aga kui koolimineku vältimise põhjuseks näib olevat hirm, on see märk, et midagi on valesti. Kui laps otsib ja mõtleb välja vabandusi, miks kooli mitte minna või jätab teadlikult tundides osalemata, on võimalus, et ta teeb seda kiusaja vältimiseks ning enese säästmiseks.
• Muutused lapse käitumises. Iga vanem teab, et teismeiga toob kaasa muutusi lapse käitumises ja meeleolus. Kui aga muutused on järsud ja juhtunud justkui “üleöö”, võib see olla peegeldus pingelisest perioodist või aset leidvast kiusamisest. Kui laps, kes oli varasemalt rõõmsameelne ja õpihimuline, muutub äkitselt kurvaks, depressiivseks ning loiuks, võib selle taga peituda kiusamise tõttu kannatamine. Märgiks on ka oma sõprade või klassikaaslastega suhtlemisest hoidumine.
• Usalduse vähenemine. Kuna kiusatav kardab enamasti hukkamõistu ja teiste reaktsioone, seda et teistele rääkimise tõttu võib tema olukord veel hullemaks minna, võib ta kaotada usalduse kõigi inimeste vastu. Seega ei räägi ta enam oma muredest lapsevanematele ega eakaaslastele, vaid muutub vaikseks ja enesesse sulgunuks.
• Valetamine. Usalduse kadumise tõttu ja vabanduste otsimiseks hakkab laps endaga toimuvat varjama ja vahel ka vanematele valetama. Valetamisel on erinevaid põhjuseid – näiteks võib laps karta, et asjasse kaasatakse õpetajad ja kool, mis muudab kogu olukorra tema arvates veel keerulisemaks ning annab kiusamisele vaid hoogu juurde. Seetõttu on vajalik lapsega kiusamise teema arutamiseks leida rahulikke võimalusi ja temaga läbi arutada võimalikud abisammud, mida lapsevanem teha saab. Lapsel on vaja teada, et vanem ei tee ärrituse ja mure tõttu midagi mõtlematut, näiteks kiusajate või nende pere ründamine, mis võib olukorra veel keerulisemaks ajada. Kui kiusamine toimub koolis, tuleb siiski lapsevanemal lapsega kokku leppida, et asjast tuleb rääkida kellelegi usaldusväärsele koolis. Ainult nii saab loota, et ka kool kiusamise lõpetamisele kaasa aitab.
• Sõnumite ja telefoni varjamine. Lisaks füüsilisele kiusamisele toimub terror ka sotsiaalmeedias, vanemate pilgu eest varjatud kohas. Lapsel, kes enda telefoni vanemate eest varjab ning närviliseks muutub, kui see teiste kätte satub, on tõenäoliselt põhjust midagi peita.
• Tervisliku seisundi halvenemine. Vaimne terror mõjub negatiivselt ka lapse füüsilisele seisundile – võib juhtuda, et laps jääb sagemini haigeks, kaotab söögiisu ning kogeb muid tervisehädasid, näiteks pea- või kõhuvalu.
• Kaotatud või katkised asjad. Püksipõlved ja kotilukud tikuvad ikka katki minema, aga kui riiete ja teiste esemetega hakkab juhtuma ebatavalisi “õnnetusi”, on põhjust vanemal muretsemiseks. Mida regulaarsemaks asjade kadumine või katki minemine muutub, seda tõenäolisemalt ei juhtu asjad kogemata, vaid neil on põhjustaja.
• Sinikad ja kriimud. Sinikate, kriimustuste ja haavade puhul, mille tekke kohta laps selgitusi jagada ei oska või ei taha, on juba tegemist tõsisema füüsilise kiusamisega, mille puhul tuleb kindlasti pöörduda kooli ning halvematel juhtudel ka politsei poole. Kuna suur osa kiusamisest on siiski sõnadega tehtud või suhetega seotud, siis sinikate puudumine ei tähenda veel kiusamise puudumist ning eriti tähelepanelik tuleb olla just eespool kirjeldatud meeleolude ja käitumise muutuste suhtes.

Oluline on teada, et ükski nimetatutest eraldiseisvalt ei viita kiusamisele! 

Loe kiusamise äratundmisest ka KiVa lastevanemate miniõpikust.