Kuidas hoiduda kiusamisest sotsiaalmeedia suurlinnas?

SA Kiusamisvaba Kooli sisujuht ja asutajaliige Kristiina Treial räägib sotsiaalmeedia võimalustest ja ohtudest – fookuses on küberkiusamine ning juhtumitesse sekkumise olulisus. Kristiina on töötanud koolis nii koolipsühholoogi kui õpetajana, koolitanud õpetajaid, tal on kogemus Tartu Ülikooli õpetajakogemuses ning külalislektorina Tallinna Ülikoolis. Viimase 11 aasta jooksul on tema oma südameasjaks võtnud just kiusamise vähendamise.

On ülimalt oluline, et iga laps juba varajas nooruses teaks, mida teha sotsiaalmeedias, millised liikumisreeglid seal kehtivad, kuidas sotsiaalmeedias hoiduda ohtudest, kuidas märgata kiusamist ning kuidas kaitsta ennast või oma kaaslasi, kui puututakse kokku küberkiusamisega.

Räägin teile ühe loo poistest.

Poisil oli sõber külas, nad lollitasid ema riidekapist leitud asjadega. Neil oli väga lõbus ning nad klõpsisid hulgaliselt naljakaid pilte. Üks sõpradest leidis, et mõni pilt on nii lahe, et võiks seda ka teistega jagada. Ta postitas ühe klõpsudest oma klassi veebivestlusesse. Tundus, et see pilt tegi ka teistele nalja, sest seal olid lõbusad kommentaarid – like‘d ja südamed muudkui lendasid. Üks klassivend võttis vestlusest pildi, tegi sellest mõnitava meemi ja postitas selle TikToki üleskutsega asuda fotol olevaid klassivendi mõnitama. Postitus levis kulutulena ja kui üks poistest järgmise päeva õhtul märkas, et selline foto on temast tehtud ja üles pandud, ta ehmus. Tal läks süda pahaks, ta hakkas nutma. Ta ei teadnud, mida teha. See, mida ta nägi, tegi talle nii väga haiget. Õhtusöögilauas märkas ema, et laps on tujutu ja uuris, mis on juhtunud. Laps ei tahtnud alguses rääkida, kuna tal oli nii häbi. Ta võttis end kokku ning jagas lugu oma emaga. Ka ema ehmus. Esimese hooga ei osanud ema muud öelda kui “Poisid, mida te ometi mõtlesite?”, aga kogus end ning asus kiirelt tegutsema.

See oli ka esimene kord emale, ta ei teadnud, mida sellisel puhul teha. Ta hakkas kähku internetist abi otsima ning leidis päris palju abistavat infot Targalt internetis leheküljelt, ta uuris ka veebipolitsei soovitusi. Ta teavitas veebipolitseiniku ning palus abi. Targalt internetis veebilehel oli kirjas soovitus teha juhtunust kuvatõmmised, et oleksid vajadusel olemas asitõendid. Teiseks soovituseks oli asuda koheselt postitusi eemaldama. Kuna esimese postituse oli teinud poisi klassikaaslane, kirjutas ema kähku klassikaaslasele ja tema vanematele ning palus võtta postituse maha. Õnneks olid nad mõistlikud ja tegidki seda, aga selleks hetkeks oli seda meemi jagatud juba sadu kordi. Lapsvanem teatas kohe ka klassijuhatajale, kuna paljud jagajad ja kommenteerijad olid nende enda klassikaaslased.

Õpetaja korraldas järgmisel päeval klassi infotunni, kus andis teada, milline tõsine asi on toimumas. Ta andis teada, et see on küberkiusamine, tegu on õigusrikkumisega ning palus kõigil eemaldada jagamised ja kommentaarid. Klassikaaslased olid koostööaldid ning eemaldasid vastava sisu. Küll aga jäi veebi üles paar võõraste poolt tehtud postitust ning neid postitusi polnud võimalik eemaldada, mõned neist olid ka anonüümsete postitajate poolt tehtud.

Mis sai edasi? Poiss ja ema hakkasid usinasti kasutama TikToki raporteerimise võimalusi. Nad said teada, et kui on tegu kiusava/kahjustava sisuga, siis tuleb seda keskkonnale raporteerida. Seda nad ka tegid. Sellest oli palju abi, kuna paljud postitused kustutati. Mõned anonüümsed postitused jäid veebi üles, sest ka pärast korduvaid pöördumisi ei võtnud postitajad postitusi maha. Ema pidas nõu juristiga ja sai teada, et sellist olukorda, kus on võetud laste endi tehtud pilt, seda on edasi jagatud ning kahjustavaks sisuks ümber tehtud, võib käsitleda kui autoriõiguste rikkumist. Sellega võib pöörduda kohtusse. Ema sai teada, et kohtult on võimalik ka sellisel moel tekitatud kahju eest hüvitist nõuda. Mure jäi, et mida teha, kuna postitajad on olnud anonüümsed. Nad said teada, et kui vanem on kohtule avalduse esitanud, siis kohus saab anda politseile loa anonüümsete postitajate väljaselgitamiseks. Neid on võimalik tuvastada. Ema asus tegutsema. Nad said paari päevaga väga suure puntra ära harutatud, kuid jäi veel palju teha, sest kahjuks on internetiga niimoodi, et mis kord internetis, see seal igavesti. Keegi ei tea, millal meem jälle kuskilt võib välja ilmuda.

Mida saame loost õppida?

Poiss ei jäänud looga üksi. Ta rääkis emale, ema rääkis õpetajale, peeti nõu veebipolitseiga, kaasati ka advokaat. Tehti ka raporteerimised. Need on olulised sammud.

Kui puutud sotsiaalmeedias kokku kahjustava sisuga/ kiusamisega, siis ei tohi sellega mitte mingil juhul üksi jääda. Poiss poleks saanud üksi lumepalli veeretamist peatada.

Sotsiaalmeedia on kui suur linn. Hästi suur, piirideta, võimalusterohke, aga kohati kui linnadžungel. Sotsiaalmeedias on palju võimalusi sõpradega kohtumiseks, aga ka oma loomuse väljendamiseks – nii lähedastele sõpradele kui miljonitele inimestele üle maailma. Samal ajal tuleb silmas pidada võimalikke ohte ja teada liiklusreegleid.

Kuidas ennetada ohtlikke olukordasid ning mida teha nendega kokkupuutumisel?

Kõik, mis on postitatud sotsiaalmeediasse, levib seal meeletu kiirusega. Mõtle hoolega, milliseid sõnumeid hõikaksid suurlinna tänaval, milliseid pilte oleksid valmis kleepima koolimaja stendile või bussipeatuse reklaamtahvlitele. See on üks mõtteviis, mille abil kaaluda, kas teha järgmine postitus või mitte.

Sotsiaalmeedias käitumise reegleid on väga oluline teada ka väikestel lastel, kes ise sotsiaalmeedias veel ei toimeta, aga puutuvad sellega kokku näiteks läbi oma vanemate õdede-vendade, sõprade. On oluline, et ka noormemad oskaksid turvalisust hoida.

Üks vahva reegel on vanaema reegel. Mis on sotsiaalmeedias vanaema reegel?

Vanaema on tavapäraselt selline inimene, keda me väga tahame hoida. Ta on südamlik ja parasjagu vanamoodne. Tema ei tea kõige uuemaid slängisõnu. Kui sa kahtled, kas teha sellest videost, pildist või sõnumist postitus, siis mõtle: kuidas tunneks sinu vanaema, kui ta seda postitust näeb?

Kui sulle tundub, et see postitus on midagi sellist, mida sinu vanaema võiks täiesti vabalt näha, siis sa võid selle postituse vabalt teha. Kui sa kardad, et selle postituse sisu on selline, mida sinu vanaema tegelikult ei peaks nägema, siis ära postita. Väga lihtne reegel, mida meeles pidada.

Ära postita, kui postitus võib kahju tuua sulle või teistele, sellel on teine inimene ning sul ei ole tema või tema vanema luba või kui postitusel on näha isiklikku infot (aadress, väärisasjad vms).

Kui kellelegi on sotsiaalmeedias midagi halvasti öeldud, siis tuleks hoiduda sarnaste kommentaaride tegemisest ning vooluga kaasa minemisest. Postitamisel arvesta teiste inimestega, sotsiaalmeedias on oluline reegel see, et teistest inimestest võib pilte postitada vaid nende loal. Teades esmaseid ohte, saab päris paljusid probleeme ning ka küberkiusamist ennetada.

Mis on küberkiusamise tunnused?

See on tahtlik ja korduv kahjutekitamine olukorras, kus kahju kannatajal on väga keeruline ennast kaitsta ning kiusamist lõpetada.

Tahtlik tähendab küberkiusamise kontekstis seda, et halvustav postitus, sõnum või libakonto on tehtud tahtlikult ning see pole juhtunud kogemata. Küberkiusamise puhul on kordumise teema mitmetahuline – postitus või tegu võib olla ühekordne, aga kuna seda näevad paljud, seda jagatakse edasi, siis võib mõju olla lapse jaoks kordades suurem. Korduvuse tähendus küberkiusamise kontekstis on teistsugune ja laiem. Küberkiusamine laastab lapse arusaama iseendast, enesehinnangut, tema turvatunnet, võib põhjustada ärevust. Kahju võib olla tugev. Võib ka sõpradest ilma jääda, kuna teised ei pea enam lugu.

Kuidas end kaitsta?

Meenuta, mida tegi poisi ema. Ta pidi tegema hulganiselt pingutusi, et kiusamist peatada. Lapsel endal on end selles olukorras keeruline kaitsta. Selline näeb kiusamine välja nii tavalises suhtluses kui küberruumis.

Mida teha, kui sina või su sõber kohtab küberkiusu?

Head soovidused on üleval Targalt internetis kodulehel. Isegi kui see sisu, mis sinu või sõbra kohta on postitatud, tundub hirmuäratav, vastik või piinlikkust tekitav, salvesta ekraanipildid. Võib juhtuda, et sul läheb neid hiljem vaja – näiteks ka kohtusse pöördumisel. Need on asitõendid. Jälgi, et ekraanipildil oleks näha ka sotsiaalmeedia kanal, postitaja ja kuupäev.

Ära jää sellega mitte mingil juhul üksi ning räägi sellest turvalisele täiskasvanule. Eelkõige lapsevanemale, aga ka õpetajale. Õpetajale tuleb rääkida ka siis, kui küberkiusamisega on seotud sinu klassi- või koolikaaslased.

  1. Palu postitajal vastav sisu eemaldada – ütle, et see ei sobi, see on küberkiusamine ning kirjelda milliseid samme vastasel juhul astud. See võib juba aidata.
  2. Kui postitus on juba levima läinud, on vaja kasutada ka keskkondade raporteerimisvõimalust
  3. Kui on tegemist väga keerulise kiusamisega, politsei huviorbiiti jääva tegevusega või ähvardamisega, siis anna sellest veebipolitseile teada
  4. Kõige tähtsam on mitte jääda murega üksi

Lasteabitelefon: 116111 www.lasteabi.ee

Veebipolitseinikud

www.peaasi.ee nõustamine

www.palunabi.ee ohvriabi chat

Turvalist sotsiaalmeediat!

Värskemad uudised/postitused

Kristiina Treial ETV Terevisioonis

Parim asi, mida lapsevanem oma lapse heaks teha saab, on olla talle turvasadamaks ja pakkuda kindlustunnet. Just nii kõlasid Kiusamisvaba […]

Loe edasi

Tegevjuhi Ingi Mihelsoo intervjuu Raadio 2 eetris

Sihtasutuse tegevjuht Ingi Miheksloo käis rääkimas Raadio2 eetris sellest, kui tõsiseks probleemiks on kiusamine Eesti koolides. Kuula intervjuud. Kiusamine on […]

Loe edasi

Kohtusime Risti Kooli 3. klassi ehk Ekstra klassiga

Eelmisel nädalal sõitsime külla Risti Kooli 3. klassile. Just see kihvt klass, kus õpib 14 toredat ja särasilmset last, võitis […]

Loe edasi
Lae rohkem