25.-27. oktoober toimus USA-s Põhja-Carolinas Maailma Kiusamisvastane Foorum (World Anti-Bullying forum), millel osalesid ka SA Kiusamisvaba Kooli esindajad Kristiina Treial, Ingi Mihkelsoo ja Cattre Hein. Tegemist on üle aasta toimuva kiusamise uurijate ja ennetajate tippkohtumisega, kus saab ülevaate värskematest ja olulisematest uurimistulemustest ning suundumustest praktikas, luuakse koostöösuhteid ning vahetatakse kogemusi.
Kiusamiskäitumisele saab läheneda väga erinevate nurkade alt ja sellest tulenevad ka erineva stiili ja mõjuga sekkumised täiskasvanute poolt kiusamise peatamiseks. World Anti-Bullying Forumil toimus väga soe arutelu laste arengu, suhete ja agressiivsuse uurija professor Debra Pepleriga Yorki Ülikoolist Kanadast. Prof. Pepler jagas arengulist ja suhetest lähtuvat lähenemist nii kiusamisele kui probleemsele käitumisele laiemalt, tema tähelepanekutest ja soovitustest leiab iga õpetaja palju kõnekat ja toetavat. Noppeid jagab ja mõtestab Kristiina Treial.
Lapsed kasvavad suhete keskkonnas, need kujundavad nende arengut – tahame või mitte. On nii toetavaid kui kahjustavaid suhteid nii eakaaslaste, pereliikmete kui ka teiste täiskasvanutega, sh õpetajatega koolis. Kui räägime kiusamisest arengulisest-suhetega seotud ehk lapsest lähtuvast perspektiivist, siis ühe silmaga vaatame me last ja tema individuaalust, nt eripärasid, oskusi-oskamatusi, teisega tema suhteid nt klassis, kodus. Saame uurida, kas suhted on adekvaatsed, toetavad, kaasavad, annavad lapsele väärtustatuse tunde? See võimaldab kiusamise lõpetamiseks osutada kõigile osapooltele just neile vajalikku tuge ja seeläbi aidata probleemi pöörata arenguvõimaluseks. Kontrastiks on siin mitte lapsekeskne lähenemine: vaatame gruppe kui gruppe, klasse kui tervikuid, kuid ei arvesta iga lapse eripära ja suhteid selle grupi sees. Ja sellisest perspektiivist võime jääda kiusamise peatamisel kõigile osapooltele vajaliku abi ja õppimisvõimaluse pakkumise kaudu hätta.
Mida võiksime meeles pidada?
- Prof. Pepleri vaatlusuuringutest kiusamisjuhtumite juures on 85% juhtudest kaaslased, nende reaktsioon otsustab, kas kiusamine lõpeb või jätkub. Reageering sõltub aga iga lapse oskustest ning klassis valdavatest suhetest ja normidest. Siin saab täiskasvanu toetada oskuste ja normide kujundamisega, abiks ka nt ennetusprogrammid.
- Raskuseid kogedes püüavad lapsed tegelikult igal hetkel neid ümbritsevate keeruliste oludega kohaneda, vahel õnnestunumalt, vahel mitte nii kohaselt või isegi probleeme põhjustades, nt kiusates. Ka kiusaja võib seista oma vajaduste eest (kuuluvus, väärtustatus, autonoomia, kompetentsus), kuid on valinud selleks ebakohased viisid. Kannataval lapsel võivad puududa vajalikud oskused probleemi lahendamiseks. Mõlemad vajavad tegelikult abi.
- Prof. Pepler jagab võimast õppetundi põlisrahvastelt, kus laste arendamine käib läbi nende vigade austamise ja väärtustamise. Kui laps teeb vea, siis sellega annab ta täiskasvanule märguande ja võimaluse õpetamiseks – olukorras vajaliku toestuse pakkumiseks (scaffolding, jõukohaste “tellingute” pakkumine, et laps saaks probleemi lahendamisega paremini hakkama). Näiteks kui laps õpib lugema, siis õpetaja kuulab tähelepanelikult, milliseid raskusi tal veel esineb ning kohandab vastavalt sellele juhiseid ja tuge. Samasugust toestatud õppimist vajavad lapsed ka sotsiaalses käitumises, suhetega toimetuleku õppimises. Probleemselt käituva või suhetega raskustes lapse eemaldamine, karistamine ei aita teda, ta vajab kohast õpetamist. Millised on aga täiskasvanute valmisolek ja oskused selliseks õpetamiseks?
- Kuidas motiveerida probleemselt käituvaid lapsi õppima ja koostööle? Võti on isiklik kontakt ja hoolimine, lapsele tunde andmine, et ta on väärtustatud ja kuulatud. Lihtsaim asi, mida iga täiskasvanu teha saab, on võtta isiklik kontakt murega lapsega ja tunda siiralt huvi, kuidas tal läheb, kuulata teda. See kasvõi paariminutiline kontakt vahetunnis on võimas võti lapseni, mis aitab sammhaaval luua usaldust ja koostööd ka tunnis käitumise parandamiseks. Suurtes klassides võib õpetajal tunduda vahel võimatu igale õpilasele individuaalset tähelepanu pöörata, kuid kogemused näitavad, et mõneminutilised isiklikud kontaktid paari murelapsega aitavad oluliselt kaasa kogu klassi tunnirahule ning leevendavad pingelisi suhteid kogu suures klassis, andes õpetajale lõpuks rohkem kvaliteetset õppetöö aega. Isikliku kontakti loomise investeering tasub ära nii õpetajale, lapsele kui kogu klassile.
- Üks laste toimetulekuraskustest üle aitamise võti on kaasregulatsioon (coregulation) – täiskasvanu esmalt reguleerib keerulises suhtlusolukorras ennast, jääb rahulikuks, valib sobilikud käitumisviisid ja seeläbi toetab ja õpetab ka lapse eneseregulatsiooni. Eriti tähtis on selline kaasregulatsioon lapsevanemate ja laste vahel, aga ka õpetajatega. Enesereguleerimisega raskustes õpetajal on keeruline toetada ka õpilaste toimetulekut.
Palju räägitakse tervetest suhetest, millised need on? Sellises suhtes on hoolimine ja usaldus, väärtustatuse, kuuluvuse tunne, see toetab arengut, aga kõige tähtsam – see puhverdab stressi, mitte ei lisa seda. Tervete suhete vahele kiusamine ei mahu ja kui ka juhtub, siis on olemas head eeldused kiireks ja edukaks peatamiseks. Kuidas juba eos luua lastele terve kasvukeskkond?
- Uurime, kuidas laps kogeb seda süsteemi, milles ta elab? Kas see on rahulik, reguleeritud, tervitav või vaenulik ja kaoses? See taju põhineb suhtekogemustel. Õpetaja võiks proovida mõelda, kas ma ise täiskasvanuna tahaksin olla sellistes keskkondades, mida me õpilastele loome, millist suhet õpilastele pakume? Kui me ise ei tunne mugavalt ja turvaliselt, miks meie lapsedki siis peaksid? Mida me saame muuta, et reguleeritust ja rahu oleks rohkem?
- Igale lapsele kuuluvus- ja väärtuslikkuse tunde loomine koolis algab pisiasjadest – nimeline tervitus uksel, nimesilt laual, koht, kuhu asjad käivad, oma klassikaaslased, eakohased päevarutiinid jne. Ühiste tegevuste võimalus, sõbralikud suhted nii eakaaslastega kui täiskasvanutega. Täiskasvanud, kes teadlikult loovad turvalisi suhteid, isiklikke kontakte iga õpilasega. Usaldust ja turvatunnet loome hoolitsemise kaudu. Lastel, kel varasemalt turvalise, korrastatud kasvukeskkonna kogemus puudub, võivad vajada ekstra tuge, et tekiks üldse kogemus, mida tähendab turvaline keskkond ja kellegi usaldamine. Turvatunne aga loob eelduse ka koostööks laiemalt ning ka aineõppes oma potentsiaali kasutamiseks.
Kuidas see lähenemine aitab õpetajat? Õpetajatöö on üks keerulisemaid maailmas, selles töös on alalõpmata nii õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Aitab see, kui austame ka oma endi vigu. Enamasti on ka õpetajate kogetud rasked hetked seotud muredega õpilastega. Uurime neid hetki ja lapsi lähemalt – kus on meie õppimise võimalus? Igas murega lapses on midagi ilusat ja head – leiame selle ja tõstame esile. Ka iga kiusav laps vajab tunnet, et ta on milleski hea. See tähendab edu ümbermõtestamist, pisikeste edusammude väärtustamist ning just märgatud vajadustele vastavat toetamist. Karistamine ja eemalejätmine ei aita, aitab lapse päriselt märkamine, hoolimine ja vajaliku kohase toe pakkumine.
Noorte kurjategijate uurimisest – 7-aastaselt on märgid olemas, et laps on 14-aastaselt kriminaal. Meil on seitse aastat ettehoiatusi, kuid miks me ei suuda seda käiku peatada? Miks me midagi ei tee? Targeted interventionid? Karistamised ei aita.
Soovitame kuulata kogu vestlust prof. Debra Pepleriga. Järele saab kuulata Talking about Kids podcastist sulle sobiva kanali kaudu. Või otse SIIT.
