Cattre Hein on viimase aasta jooksul nii õpetaja kui ka koolitajana võtnud fookusesse küberkiusamise koolis. Küberkiusamine on meie ümber luuranud juba koroonakevadest saadik ning iga aastaga järjest rohkem võimust võtnud. Küberkiusamine ei erine koolis toimuvast kiusamisest sugugi palju. Küberkiusamiseks peetakse seda, kui kellelegi tehakse küberruumis meelega ja korduvalt kahju, nii et tal on raske end kaitsta.
Küberkiusamist on raske märgata, aga väga lihtne tõestada. Selleks, et küberkiusamisega tegeleda, ei pea olema Tiktoki ega mõne muu sotsiaalmeedia kontot. KiVa tundides me õpetame lapsi kiusamist märkama, seda ära tundma ja vastavalt sellele käituma. Mis on küberkiusamise puhul teisiti? Ega väga palju erinevusi ei olegi, kiusamise põhimõtted on samad: ebavõrdsed jõud, ohvril on raske end kaitsta, teadlik pahatahtlik tegevus, mis toimub korduvalt. Küberkiusaja on sageli anonüümne, tema kasutajanimi võib olla väljamõeldud nagu näiteks Tinkivinki või Xo. Küberkiusamine toimub internetis, kuigi pole välistatud, et internetti kasutatakse just koolis. Oluline on teada, et küberkiusamise korral tekib korduvus ainuüksi ühe ebasobiva postitusega. Mida rohkem silmapaare seda postitust näeb, jagab või kommenteerib, seda rohkem üks postitus korduvust ja ebavõrdsust loob. Iga kommentaar lisab vunki juurde. Ühest postitusest võib tekkida väga suur kahju.
Isegi kiusamise rollid on küberkiusamise puhul samad. Kiusaja on see, kes postitab ja vaikivad pealtvaatajad kõik need, kes seda näevad, aga ei võta midagi ohvri kaitsmiseks ette. Vaata kiusamise rolle lähemat KiVa 2. mooduli õpetaja raamatust 6. peatükk lk 82-93.
Sageli tekib küsimus, kelle asi see küberkiusamine on? Kes peaks vastutama? Kas laps ise, vanem, kool, veebipolitsei, kohalik omavalitsus, ..? Õpetajana oleks mugav öelda, et pole minu asi. See ei toimu minu tunnis, see toimub ju vahetunnis või peale kooli, mina ei saa lapse telefoni kontrollida jne. Põhjuseid, miks küberkiusamisega mitte tegeleda on palju. Aga tegelikult on see väga minu kui õpetaja asi.
Kui ma võtan lahti Põhikooli riikliku õppekava, siis pole vaja palju otsida. Viiteid turvalisele ja kiusuvabale positiivsele õpiseskkonnale leiab mitmetelt lehekülgedelt. Näiteks: põhikool korraldab õppe, mis kaitseb ning edendab õpilaste vaimset ja füüsilist tervist. Kool on koht, kus välditakse õpilastevahelist vägivalda ja kiusamist jne.
Küberkiusamine on koolikiusamise osa ja saab sageli alguse just koolist. Mitte ükski noor ei suuda keskenduda õppimisele, kui ta on sattunud kiusamise või küberkiusamise ohvriks. Kui täpne olla, siis teame, et kõik õpilased, kes on kiusamisega seotud, on häiritud. Uuringutest teame, et kiusamine kahjustab ohvrite vaimset tervist (ärevus, depressiivsus, suitsiidimõtted), sotsiaalset toimetulekut ja suutlikkust õppida (Arseneault, Bowes, & Shakoor, 2009; Hawker & Boulton, 2000). Teame, et akadeemiline edukus langeb ning suureneb koolist väljalangemise risk (nt Nakamoto &Schwartz, 2010).
Minu hinnangul on meil kõigil, kes me küberkiusamist märkame, vastutus sekkuda. Kui endal jääb oskustest puudu, tasub teada, et kõikides KiVa koolides on KiVa-tiim saanud väljaõppe kiusamisjuhtumitega tegelemiseks. Küberkiusamise puhul sobivad sekkumiseks väga hästi vastanduv- ja/või mittevastanduv meetod. Lisaks tasub ühendust võtta veebipolitseiga. See, kuidas küberkiusamisega seotud lood jõuavad õpetajate või KiVa-tiimini, sõltub koolikultuurist. KiVa programmi üks oluline osa on iga-aastane õpilaste teavitamine, et oleme KiVa kool. Kui õpilastele järjepidevalt kommunikeerida, mis on kiusamine ja küberkiusamine ning seda, et see ei ole lubatud, siis on lootust, et nad hakkavad juhtumitest teada andma.
Suur probleem on see, kuidas keegi küberkiusamist defineerib. Minu kogemus küberkiusamise lugudega on see, et õpilaste ja õpetajate definitsioonid on erinevad. Õpilaste arusaama võiks võrrelda Tiktoki normidega, mis tähendab, et neid ei olegi. Seetõttu jääb mulje, et internetis teise alandamine ja mõnitamine on lubatud. Kes peaks norme korrigeerima? Minu soovitus on luua oma kooli normid. Selleks on ideaalne võimalus kaasata 3. kooliastme õpilased ja teha nendega KiVa NETIKETI tund. Vaata 3. mooduli õpetajaraamatust 3. peatükk lk 164-169. Soovitan üle vaadata ka oma kooli kodukord, mida see küberkiusamise kohta ütleb.
Kokkuvõtteks peaks küberkiusamisega tegelemine olema meie kõigi asi. See on suur meeskonnatöö, kuhu on kaasatud laps, vanem, KiVa-tiim, koolijuhtkond, erinevad kiusamisega seotud osapooled politsei ja kohtuni välja. Õpetajana olen õpikeskkonna looja, saan päris palju teha, et küberkiusamist ennetada, seda märgata, sekkuda ja koostöös erinevate osapooltega seda peatada. Kõik algab minu enda hoiakutest.
Küsisin Chtat GPT-lt, et kes peaks tegelema küberkiusamisega koolis.
Sain väga mõistliku vastuse: Koolides peaks küberkiusamise ennetamise ja lahendamisega tegelema nii õpetajad kui ka kooli personal. Oluline on pakkuda õpilastele turvalist keskkonda ning korralada teavituskampaaniaid, et edendada küberohutust ja teadlikkust küberkiusamisest. Kui küberkiusamine ilmneb, on oluline, et kool reageeriks kiiresti ja rakendaks vajalikke meetmeid, et peatada kiusamine ning toetada ohvrit ja kiusaja muutumist. (29.01.24)
Vaata lisaks www.kiusamisvaba.ee
