Küberkiusamisel ja kiusamisel on sageli sarnased vormid ning need on oma olemuselt üpriski sarnased. Kiusamine on tahtlik ja korduv kahjutekitamine olukorras, kus kahju kannatajal on väga keeruline ennast kaitsta ning kiusamist lõpetada. Samas võib küberkiusamine kannatunule nn tavapärasest kiusamisest veelgi laastavamalt mõjuda.
Järgnev kokkuvõte pärineb värskest 2024. aasta teabelehest “Küberkiusamine: tuvastamine, ennetamine ja reageerimine”, milles on välja toodud uurimustulemused ja esilekerkivad tegutsemispraktikad. Autorid: prof. Sameer Hinduja (teeb ettekande küberkiusu konverentsil 7. märtsil) ning prof. Justin W. Patchin (Cyberbullying Research Centre).
Küberkiusamine on suur probleem, kuna võrgusuhtlusvahendid on muutunud noorte elu üldlevinud ja oluliseks osaks. Suurepärastele ja arengulises plaanis nii vajalikele kaaslastega kontaktis olemise võimalustele lisaks on aga veebis samavõrra palju võimalusi kahjustavaks käitumiseks. Asjaolu, et teismelised on pidevalt tehnoloogiaga ühendatud, tähendab seda, et nad võivad kahjustava käitumise või kiusamise ohvriks langeda ööpäevaringselt. Samas jääb lõviosa veebisuhtlusest täiskasvanute kontrolli alt välja. Kuna on juhtumeid, kus täiskasvanud on küberkiusamisele aeglaselt reageerinud (või isegi reageerimata jätnud), arvavad paljud, et nende tegude tagajärjed on väiksed või puuduvad üldse. Seda uskumust on vaja muuta.
Küberkiusamise korral ei pruugi sihtmärgid ehk ohvrid teada, kes või mis põhjusel neid sihib. Kiusaja saab oma identiteeti varjata anonüümsete kontode ja pseudonüümsete ekraaninimede abil. Küberkius levib kui välk; see tähendab, et suur hulk inimesi (koolis, naabruses, linnas, kogu maailmas!) võib väga lühikese aja jooksul osaleda kahjustavas tegevuses kiusavat sisu avades, kommenteerides, jagades jne. Seega on potentsiaalsete sihtmärkide/kannatajate, agressorite/kiusajate ja tunnistajate/kõrvalseisjate hulk sisuliselt piiramatu.
Tehnoloogiat kasutades on sageli lihtsam julm olla, kui vahetus suhtluses. Seda seetõttu, et küberkiusamist saab teha füüsiliselt kaugest kohast ja kiusaja ei pea kokku puutuma kannatanu kohese reaktsiooniga. Paljud lapsed ja noored ei pruugi mõista tõsist kahju, mida nad põhjustavad, kuna nad on teise inimese otsese reaktsiooni eest kaitstud ega näe seda pealt.
Kuigi vanemad ja õpetajad teevad noorte jälgimisel koolis ja kodus aina paremat tööd, ei ole paljudel täiskasvanutel tehnoloogilist oskusteavet (või aega), et jälgida, millega teismelised veebis tegelevad. Selle tulemusena võidakse kannatanu kogemus märkamata jätta ning kiusaja tegevus kontrollimata jätta. Isegi kui kiusajad tuvastatakse, tunnevad paljud täiskasvanud, et neil ei ole piisavalt oskusi reageerimiseks.
Seisame silmitsi kahe väljakutsega, mis muudavad küberkiusamise ennetamise keeruliseks. Kuigi tegu pole uue, vaid ajas süveneva probleemiga, ei mõisteta tihtilugu endiselt sellega kaasnevat kahju. Küberkiusamist kui probleemi üritatakse eirata või tähelepanuta jätta, sest on “tõsisemaidki probleeme, mille pärast muretseda”. Tõepoolest seisavad tänapäeval noorukid, vanemad, õpetajad ja õiguskaitseorganid silmitsi paljude eriilmeliste probleemidega, kuid peame teadvustama, et küberkiusamise eiramisel probleem ainult süveneb.
Teine väljakutse seisneb selles, kas ollakse valmis tehnoloogia sobimatule kasutamisele reageerima ja vastutust võtma. Lapsevanemad ütlevad sageli, et neil pole teadmisi ega aega, et oma laste veebikäitumisega kursis olla ning et koolid peaksid küberkiusamist üksikasjalikult käsitlema. Õpetajad täidavad oma õppekavast ning tööpositsioonist lähtuvat rolli, kuid neil võivad puududa teadmised, millal ja kuidas sekkuda küberjuhtumitesse, mis toimuvad väljaspool koolikeskkonda, kuid puudutavad nende kooli õpilasi. Õiguskaitseorganid võivad kahelda sekkumise tarviduses, kui puuduvad selged tõendid kuriteo või olulise ohu kohta kellegi füüsilisele turvalisusele. Selle tulemusena libisevad küberkiusamise juhtumid käest, neid käsitletakse liiga formaalselt (või mitteametlikult) või juhitakse neid muul viisil valesti.
Nendest väljakutsetest lähtuvalt on oluline luua keskkond, kus kõik noored tunnevad end mugavalt sellest probleemist täiskasvanutega vesteldes ja on kindlad, et olukorra lahendamiseks astutakse olulisi samme. Kõik peavad olema probleemi lahendamisesse kaasatud – noored, lapsevanemad, õpetajad, nõustajad, õiguskaitseorganid, meditsiinitöötajad, ettevõtted ja kogu kogukond laiemalt. Igaüks ja iga valdkond peab oma rolli täitma.
Hinduja, S. & Patchin, J. W. (2024). Cyberbullying fact sheet: Identification, Prevention, and Response. Cyberbullying Research Center. Retrieved [21.02.2024], from https://cyberbullying.org/Cyberbullying-Identification-Prevention-Response-2024.pdf
