Miks mõnikord KiVa meetodiga juhtumi lahendamine justkui ei anna oodatud tulemust? Noppeid tippteadusest ja meie oma KiVa koolide selle kevade õpilasküsitluse tulemustest toob kokku ja harutab lahti Kristiina Treial.
Selle kevade õpilasküsitluse tulemused on koos ja üks muutus püüdis tähelepanu. Võrreldes varasemaga oleks justkui õpilaste hinnangud KiVa vestlustega juhtumite lahendamise edukusele langenud. Kui 2019. aastani püsis positiivset muutust kogenud kannatanud õpilaste protsent 70-75 vahel ja kiusamist vähendanud või lausa lõpetanud õpilaste protsent 80-85, siis sel kevadel olid need vastavalt 67% ja 77%. Tekib küsimus, miks nii? Kas kriisidest räsitud ennetustöö nii mõneski KiVa koolis jätab jälje ka tiimi pingutustele juhtumite lahendamisel? Kas juhtumid on läinud keerulisemaks? Kas midagi on juhtunud tiimi oskustega? Vastuseid võib olla mitmeid.
World Antibullying Forumil tegi väga sisuka ettekande kiusamise tippuurija ja KiVa programmi üks autoritest, Turu Ülikooli professor Christina Salmivalli. Oma ettekandes rõhutas ta seda, kui väärtuslik on uurida ebaõnnestumisi ja nendest õppida ka KiVa programmi rakendamises. Tema vedamisel on käimas viieaastane uurimisprojekt, saamaks aru, miks KiVa meetoditega juhtumite lahendamine mõnikord ebaõnnestub. Uuringutest on teada, et ka kõigi püüdluste juures on väike protsent kiusamisjuhtumeid, mis enamasti keerukate taustategurite või osapoolte eripärade tõttu ei taha lõppeda ja on vaja tavapärasest suuremat sekkumist, sh ka kooliväliste ressursside kaasamist. Sellisel juhul annab KiVa tiim juhtumi järgmistele edasi. Tähelepanu vajab aga ka see, kui KiVa vestlused on vähem edukad, kui tavapäraselt võiks oodata.
Soome koolide pika praktika uurimisest on selgunud, et tegelikult on õpilaste rahulolu juhtumite lahendamise kvaliteediga otseselt seotud sellega, kui puhtalt KiVa vastanduvat ja mittevastanduvat meetodit kasutatakse (vt ka artiklit allpool). Kui tiimiliikmed on teinud sekkumises muudatusi ja kohandusi või tegelikult ei kasutagi KiVa meetodeid, on tulemuslikkuse näitajad oluliselt madalamad. Kõige õnnetum on olukord siis, kui tiimiliige on vastanud, et ei tea päris hästi, mis meetodit kasutab.
Ka meil on arvestatav hulk koole, kus KiVa-tiimid on tegutsenud pikalt ja võib olla teinud kohandusi-mugandusi. See on igati loomulik, et kujunevad omad võtted, kuid aeg-ajalt võiks juhised õpetajaraamatust üle vaadata. Ja samuti oleme kuulnud koolidelt, et juhtumeid on nii vähe, et oskused lähevad rooste.
Kutsume üles KiVa-tiimides arutama, kuidas on lood KiVa juhtumilahenduse mudelite kasutamisega, kui täpselt jälgite juhiseid, kas vajaksite hoopis oskuste värskendamist? Vaadake üheskoos koolitusmaterjalidest ja õpetajaraamatust üle nn puhtad KiVa vastanduvad ja mittevastanduvad mudelid. Muuseas nende kahe edukus on üsna sarnane. Pakume omalt poolt aeg-ajalt suve- ja talvekoolides juhtumite lahendamise mudelitelt nn rooste maha lükkamise töötube, mis aitaks värskendada baaskoolitusel õpitut. Plaanime uue aasta algul ka avatud koolitusgruppi, kus lisaks mudelite värskendusele saaks ka praktikute häid rakenduskogemusi juurde. Jälgige reklaami!
Huviline saab edasi lugeda Eerika Johanderi ja tema kolleegide värskest teadusartiklist SIIT.
