Eesti Õpilasesinduste Liidu tegevmeeskonna liikmed Anna Malena Kuris ja Alina Simmer rääkisid Kiusamisvaba Kooli sihtasutusele antud intervjuus, kuivõrd suur probleem on kiusamine, miks on oluline kiusamist märgata ning kuidas sekkuda ja tuge pakkuda. Intervjuu leidis aset Arvamusfestivali arutelu “Koolides vohab vägivald ja kiusamine. Kaua veel?” raames.
Getter: Alina ja Anna, teie olete Eesti Õpilasesinduste Liidust. Just kuulasime arutelu (Arvamusfestivalil 2023) koolivägivallast ja koolikiusamisest. Mis mõtted teil selle teema osas tekkisid?
Alina: Minu meelest on väga oluline seda märgata ja tähele panna. Kui me märkame, siis ei tohi seda justkui märkamata jätta ega eirata seda fakti, et midagi halba on toimumas. On oluline noorematele pakkuda tuge, osata pöörduda õigete inimeste poole, kes saaksid aidata, sest ometi lapsed ja noored ei saa nii palju teha. Tegelikult on Eestis on väga palju spetsialiste, on õpetajaid ja vanemaid, kes on valmis väga palju andma, et kiusamisele vastu hakata.
Getter: Mida teie koolinoortena teete, kui näete kiusamist pealt? Kas ja kuidas sekkute või sellele tähelepanu pöörate?
Anna: See alati sõltub olukorrast, aga tavaliselt lähen otse kiusatava juurde ja räägin temaga ja arutan temaga, mis on kõige parem viis, kuidas asjaga edasi minna. Kui ta ise sellega eriti nõus ei ole, siis ikkagi tean, et see on minu ülesanne suunata teda edasi kooli kõrgemate organite poole.
Getter: Kui suur probleem on see, et lapsed ja noored on hädas, nad tunnevad ennast halvasti ning olukorrad on ebavõrdsed?
Alina: See on kindlasti suur probleem. Arvan, et kooliastmeti see kindlasti mingil määral muutub. Mina tundsin seda kõige rohkem kindlasti algkoolis. Põhikoolis oli kiusamist ka kindlasti väga palju, aga inimesed väga ei julgenud kuhugi pöörduda, keegi ei julgenud sellest rääkida, pigem toimus vaikimine. Keskkoolis on see rohkem pinnapealne, aga siiski saab seda kiusamiseks lugeda.
Getter: Kas teie koolis on näiteks mõni programm? Kuidas kiusamisega tegeletakse? Või ei tegeleta?
Anna: Minu põhikool oli KiVa kool, meil olid Kiva tunnid ja koolitused. Nüüd olen ma küll abiturient, aga põhikoolis ma isiklikult ei tundnud, et see kuidagi edasi oleks viinud. Meie kooli statistika näitas, et kahjuks arengut ei toimunud. Nüüd olen mina sellest koolist eemal olnud ja võib-olla on nüüd seal olukord parem. Ma ei oska öelda.
Getter: Kas arengu puudumine võib sõltuda kooli valmisolekust? Ehk kas kool on valmis reaalselt programmi vastu võtma ning sellega tegelema? Kuivõrd oluline on see, et õpetajad oleksid pardal?
Alina: Ise ei tule mitte midagi. Õpetajad peavad oskama käsitleda neid teemasid, sest ma tean, et põhikoolis oli mul mõni õpetaja, kes oskaski neid teemasid edasi anda, aga siis oli sihuke õpetaja, kes pigem tegi seda, sest see oli tema ülesanne, aga ta päriselt ei süvenenud sellesse ja ei teinud seda selle kirega, millest tulenevalt ei tekkinud lastes empaatiavõimet.
Getter: Tänasest vestlusest käis läbi ka enesekindluse olulisus. Kuidas teie hindate, kas siis nüüd abiturientidena või enda põhikooli kogemuse põhjal, kuidas on noortel enesekindlusega lood?
Alina: Ma arvan, et see tuleb kodust kaasa. Anna ka küsis, et kas mul on kogemusi kiusamisega. Ma ütlesin, et tegelikult ma isegi ei mäleta, sest mind ei kiusatud ja ma ei kiusanud kedagi teist ka. Ma olen üsna kindel, et sihukesed asjad tulevad tegelikult kodust. Minu vanemad lapsepõlves rõhutasid mulle, et “sa oled väga tubli tüdruk, sa oled väärt väga palju, ära lase mitte kellelgi endale pähe kukkuda” ja siis mul ei tekkinud ka tunnet, et ma pean kiusama, et ennast ülistada. Ma arvan, et see on hästi oluline, et täiskasvanud tekitaksid meis enesekindluse.
Getter: Said kodust enesekindluse kaasa ja pärast oli elus lihtsam?
Alina: Jaa, ma arvan küll.
Getter: Tänasel päeval ei saa me väita, et meil ei ole kiusamist, meil ei ole vägivalda. Mis on üks asi, mida koolikeskkonnas saaks paremini teha, et kiusamist ennetada?
Alina: Ma arvan, et lihtsalt tuleb olla julge, see on kõige olulisem. Kiusamine on sihuke asi, mis oli probleem, see jääb probleemiks ja võib-olla aitaks lihtsalt see, et me ise oleme tulevikus paremad vanemad, et meie lastel ei tekiks hiljem probleeme, et kas neile istutakse pähe või et nemad ise hakkavad teistega õelalt käituma.
Anna: Mina arvan, et kool peaks olema usaldusväärsem ja peab välja nägema ka usaldusväärne, et siis kiusatavad õpilased julgevad minna kellegi juurde ja rääkida oma probleemist.
Getter: Aga kuidas muuta kool usaldusväärsemaks? Kus või kes on need lülid?
Anna: Ma arvan, et õpetajatel on vaja vastavat haridust ja vastavaid koolitusi.
Getter: Aitäh teile. Tore, et tulite. Julget tegutsemist!
